Erkki Kõlu, Peeter Tulviste – Inglise nali (2011)

Vene uusrikas loeb oma inglise ärikirja:

“Sir, kuna mu sekretär on daam, siis ei saa ma talle dikteerida, mida ma teist mõtlen. Veelgi enam – kuna ma ise olen džentelmen, siis pole mul isegi õigust teist niimoodi mõelda. Aga kuna teie pole ei daam ega džentelmen, siis loodan, et taipate, mida ma teist mõtlen.”

(lk 14)

Lord William istub väljasirutatud jalgadega kamina ees. Uks avaneb ja temast möödub sõnatult lord Henru, kes suundub leedi Williami magamistuppa. Lord William segab flegmaatiliselt kaminas puid. Poole tunni pärast väljub endast väljas lord Henry magamistoast:
“Sir, täna oli teie naine minu vastu erakordselt külm...”
“Ega ta eluajalgi erilise temperamendiga silma paistnud,” vastab lord William rahulikult ja jätkab puude kohendamist.
(lk 43)

Reisija ronib kohmakalt sillale ja pöördub häbelikult kapteni poole:

“Sir, mul on väga piinlik teid segada, kuid tund aega tagasi kukkus mu naine üle parda...”

(lk 73)

Tollitöötaja kontrollib Austraalias Sydney lennujaamas saabuva inglase dokumente ja küsib:
“Kas teid on kunagi mõnes kuriteos süüdi mõistetud?”
Inglane teeb suured silmad:
“On see teie riiki pääsemiseks tõesti ikka veel vajalik?!”
(lk 83)

Üksik krahvinna elab aastaid oma mõisast väljumata. Ühel päeval kutsub ta taas kord teenri enda juurde:

“James, palun võtke mu kleit seljast!”

“Jah, proua.”

“James, palun võtke mu sukad jalast!”

“Jah, proua.”

“James, võtke mu püksid jalast ära!”

“Jah, proua.”

“Ja et see oleks viimane kord, kui te minu riided endale selga panete!”

(lk 133)

Kevadelaulud. Põimik eesti looduslüürikat (1958)

Tulen, tulen! (Juhan Liiv) 

Paju otsast patsatas
lobjakuda,
lepa otsast latsatas
sula lunda. 

Hüüti õhus üleval:
kuulen, kuulen!
Mina tulen, kevade,
tulen, tulen!
(lk 11)

Selline on vist bipolaarse inimese teguderohke periood:

Õnnelik päev (Aira Kaal) 

Mu hing on tulvil imesid.
Jah, täna
mul elav meri soontes lainetab.
Jah, täna armastan,
jah, täna elan,
mind õhk ja päike kargelt joovastab. 

Kõik õnnestub mu käes, mis ette võtan...
Ma teisi heasse tujju kehutan.
Kõik leian kodust, kellele ma külla tõttan,
klaas, millest joon, see üle vahutab. 

Silm peegeldab mul sinitaeva lappi
ja puhast taevast tunnen igas hingetõmbuses.
Kel raske on, see kutsugu mind appi,
ma muudan vaevad naudinguks
ja mured lembuseks! 

Sest mul on täna imettegev võim.
Ma kindlamini armastada võin
just seda, mis teis kõigis paremat.
Ja ma ei eksi, nagu varemalt.
(lk 51)

See tekst lõppeb puändiga – tõsi küll, puändina näib see pigem praeguse luulekogemuse põhjal lugedes, kaasaegsetele oli luuletuse selline ülesehitus ehk üpriski tuttav.

Kevad lindudega (Debora Vaarandi) 

Nüüd suitsevad veed ja veed,
ööd nendest helisevad.
Ja mööda märga, rõõmsat teed
me juurde tõttab kevad. 

On tähtsaid tellimusi talt
ja palju töid me lastel –
kuldnokkadele usinalt
nad löövad pesakaste. 

Hea laululind, ükskõik kus maalt
sa tuleksid me juurde,
eest püüniseid ei leia sa,
ei trellitatud puure. 

Aed varsti haljendama lööb,
me hoolitsetud, hoitud.
Siin leidub kõikidele tööd
ja poegadele toitu. 

Sest meil on võimas rahumaa,
ta võitleb rahurindel.
Seepärast hoiab, kaitseb ta
ka kevadet ning linde.
(lk 52)

Ellen Klages – Sponda the Suet Girl and the Secret of the French Pearl (Fearsome Journeys, 2013)

Strahani lemmikautor Klages on teinud seekord kelmiloo, kus kelmi kelmusega vahele võetakse. Miks see topeltkelmus niivõrd keeruline on, ei oskagi öelda. Kõlab nagu... asjatu energiaraiskamine.

Kuningriigis on häda käes ja seetõttu on probleeme ka Natto nimelisel vargal, kel pole enam niipalju võimalusi varastamiseks, et mõnusalt elada. Ta kuuleb kõrtsis, et kuningas lubab suurt tasu sellele, kes toob talle ühelt kolkaküla nõialt pärli, mis pidavat surematuse andma. Natto otsustab võimalust kasutada ja kiirustab sellesse külla. Võõrastemajas, kus ta peatub, võtab teda vastu Sponda nimeline naine – Natto sööb head-paremat ning uurib, kus see võlur elab. Sponda aitab teda lahkesti ja kõik läheb justkui lepase reega... ainult et Sponda ja ta kaaslased seavad hoopis Nattole lõksu üles.

Eks lugu põhineb puändil, mis sellise muidu klassikalise kelmiloo mõneti pahupidi pöörab, aga ikkagi on natuke arusaamatu, miks Sponda kamp selle Nattoga niivõrd palju vaeva näevad. Aga noh, lugu on see kooruke ja mõte on see iva jms.

Tom Crosshill – The Magician and Laplace's Demon (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Fantasymaiguline sci-fi ehk maailma ainuvalitsev tehisintelligents avastab, et ta peab ilmakorra valitsemisel konkureerima... maagiaga. Absurdne ja võimatu, aga maagia on olemas ja töötab. Töötab niimoodi, et rikub AI plaane maailma paremaks muutmisel. AI uurib, mil viisil see maagia õieti töötab, aga noh, absurdne ja võimatu – ometigi, tänu maagide jõupingutustele hoitakse peale Tunguusia katastroofi muud sellised kokkupõrked jpm.

Igal juhul, kui AI avastab, et tema ja maagide tegevused satuvad vastuollu, peab ta paremaks maagia kui tundmatu näitaja maailmavalitsemise võrrandist kustutama. Selgub, et maagia hulk on konstantne – mida rohkem maage kustutatud, seda tugevamaks allesjäänud muutuvad. Siinne lugu ongi siis sellest, kuidas AI jälitab viimast elusolevat maagi (millist mõju avaldas planeetidele eelviimase maagi kustutamine... see oli hull). Ent tagaajamisel selgub, et võibolla hoopis maag on see, kes viis AI sellise maagide hävitustööni (ahjaa, AI on ainus omasugune, juba kümme sajandit on ta blokeerinud igasugused tehisintelligentsi loomised – ja nii ta siis valitseb halli kardinalina kosmosesse jagunenud inimkonda).

Esmalugemisel oli tekst õige kuiv ja krabisev, aga kui igaks juhuks teist korda üle lugesin, osutus tekst palju huvitavamaks ja elusamaks. Kõik need intellektuaalsed jõukatsumised ja sajandipikkused manöövrid... ning ka ports teaduslikku fantastikat, mida ma inglise keeles lugedes suurt ei mõista. Nojah, siis selline üllatav intriig, igiammune maagia versus kõikvõimas tehisintelligents. Ja maagia pole mingi soigumine ja võlumine, vaid ikka moodsam... viis.

“I schooled Zale's face into appropriate grief. I'd noted the deaths, spasms of distress deep in my utility function. Against the importance of this mission, they barely registered.
I couldn't show this, however. To Captain Laojim, Consul Zale wasn't a Sleeve. She was a woman, as she was to her husband and children. As my fifty million Sleeves across the galaxy were to their families.
It was better for humanity to remain ignorant of me. I sheltered them, stopped their wars, guider their growth – and let them believe they had free will. They got all the benefits of my guiding hand without any of the costs.” (lk 414-415)

Patricia Russo – The Wild and Hungry Times (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Horton on antoloogia eessõnas kirjutanud, et ulmeloo juures on üks tähtis komponent korralik või huvitav keelekasutus, igal juhul ei tohi jutt olla lohakalt kirjutatud. Russo tekst on siis pigem selline ilulugu, mis on korralikult kirjutatud, aga no igav ajaviide (iseasi, kas ilukirjanduslikke tekste tuleks eelkõige ajaviitena võtta). Muidugi, alati saab öelda, et varjatud pinged ja poeetiline ja muidu müstika, kuid iga loo puhul ei viitsi rohkem kui viis sekundit mõelda, et mida ma nüüd lugesin ja mida siit leida võiks. Ei jaksa, või õigemini ei viitsi, osad tekstid ei tekita emotsiooni (ja peaks lugejana parajalt hull olema, kui iga asi ületaks uudishimuläveme).

Lugu on esitatud kui uurimust ühe legendi tekkest. Legend, see võis juhtuda õieti millal iganes, kümneid aastaid või sajandeid tagasi, või kas seda üldse reaalselt oligi. Niisamuti need, kes selles legendilaadses juhtumis võisid osaleda – ühed andmekandjad rõhutavad ühtede, teised andmekandjad teiste tegelaste olulisust. Lood muutuvad ja moonduvad, vastavalt kellegi soovile või juhusele; tähtis on ehk emotsioon, mida vastuvõtjad võiksid kogeda. Niisiis juhatab Russo loo sisse, kirjeldab juhtumit, milles on üllatavad pöörded, ning seejärel erinevaid interpretatsioone, mis sel legendil on. Ilus kirjandus, aga mitte just naksakas.

Kathleen Jennings – Skull and Hyssop (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Mõnuga loetav aurupunk-seikluslugu – on joviaalne kapten ja tema ülbe õde, on salapärane kannatajanna ja halb teadlane. Ning lendav laev oma saladustega. Ei saa öelda, et jutu puhul tegemist miski senikogemata kirjandusliku kvaliteediga, aga peamine on see, et lool on selline mõnus tunne sees, seda eelkõige kapteni abil, kes on küll üks kahtlane tüüp, aga ometi... suure südamega!

Lugu siis sellest, kuidas kapten peletab eemale üht naist ahistavad kõrtsilised. Selgub, et naine otsib oma venda, kes töötas õhulaevadel meteoroloogilisel ametikohal (“weatherfinder”). Kapten ja ta õde ei tea sellest mehest nagu midagi. Järgmiseks asub kapten oma kahtlase laevukesega teele, et toimetada üks teadlane oma varustusega sihtkohta. Reisi teisel päeval avastatakse nö laevajänes ehk see sadamas kohatud naine... kes peab nüüd kapteni nõudel kehastuma “weatherfinderiks”, et nii selle teadlase kahtlusi veidikenegi lahjendada. Kui nagu naine avastab, on teadlane vägagi seotud venna kadumisega... ja temalgi on oht oma võimete tõttu teadlaste küünte vahele sattuda.

Lugu lõppeb nii, et võiks nagu järgegi oodata – võimaliku seiklejapaari edasistele seiklustele. Aga kes teab.

John Grant – Ghost Story (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Lugu, mille puhul ei saa aru, kas tegemist sci-fi või fantasyga. Et siis... mees saab kõne, et ta saab isaks. Naisega, kellesse ta 8-aastaselt armus ja kes aastaid on mehe peas olnud kui see Eriline Naine. Ainult et... mees on nüüdseks abielus naisega, kes on see Kõige Erilisem Naine. Ja oma lapsepõlve armastatut nägi ta viimati üle kümne aasta tagasi. Ometi... mingil moel tundub lapsepõlvearmastatu öeldu kuidagi... mittejamana. Võimatu (sest eostamisajal kolm kuud varem oli ta kodus haige ja abikaasa valve all), aga mittejamana. Ta teavitab sellest kõnest kohe abikaasat (nad on ikkagi need kõikse lähedasemad), nainegi vangutab uskumatusest pead – mees ei ole saanud litutamas käia. Igal juhul, mehel on nüüd kokkusaamine selle veidral kombel raseda naisega... ja lugu, mis ta kuuleb, on ilus ja tore... ja veider. Lapsepõlve armastatu ja ta vanemad ei tea midagi mehe abielust (kuigi need vanemad olid peretuttavatena mehe pulmas olnud). Asjad ei klapi. Ja kui mees sellelt segaseid tundeid tekitanud kohtumiselt tagasi koju jõuab...

Autor annab omapoolse seletuse, miks juhtus nii nagu juhtus. Minu meelest on see seletus üsna jabur (või ulme puhul harjumatu?), ent lugu ise on mõnusalt kirja pandud; keskklassi nooremapoolsed inglased ja nende elu, mis korraga... väändub.

Janine M. Benyus – Loomade salakeel. Kuidas mõista loomade käitumist (2015)

Selle populaarteadusliku sihtgrupiks võiks olla ehk eelkõige noored lugejad, keda saaks võõrutada kõiksugu ninnunännust, mida neile muidu titest saati ohjeldamatult sisse kallatakse – reaalsuses käituvad loomad ja linnud mõneti teistmoodi kui seda meelelahutuses ja reklaamides kujutatakse.

Ma pole loodusraamatute asjatundja, aga selle raamatu eripäraks on vast see, et siin antakse juhiseid selleks, kuidas eelkõige loomaaias sealsete elanike käitumist jälgida ja interpreteerida. Mida tähendavad erinevad žestid ja ilmed, kuidas tõlgendada agressiivset käitumist, millised suhted on looma- ja linnugruppide hierarhiates ning kuidas need toimivad. Miks teevad loomad-linnud oma aladel just neid asju, mida nad parasjagu teevad (muidugi, iseasi, kui elanik on elamistingimuste pärast stressis ning seetõttu ühel või teisel viisil hälbinud olemisega). Et mitte nüristuda, vajavad loomad-linnud vaheldusrikkust, tegevust, kasvõi söötmine olgu loomingulisem kui lihtsalt kandikul ette kandmine – sest looduses tegeldaksegi eelkõige söögi otsimisega.

Omamoodi avastuseks on see, kuivõrd keeruline on loomariigis usalduse küsimus, kuivõrd raske on paaritumiseks partnerit ligi lasta (eks on ka erandeid) – parem sada korda karta kui üks kord kahetseda. Selleks, et sotsiaalsemad linnud-loomad saaks grupina tegutseda, on vaja üldtunnustatud hierarhiat – selleta kuluks liialt palju energiat tülitsemisele ja muidu agressiivsusele. Selge, et konfliktid on igapäevased, aga otsese verevalamise vältimiseks on hulk viise, millega suhteid paika panna – sest põhiaur läheb ikkagi söögiotsingule ja vaenlaste vältimiseks.

Kuigi raamat on mõeldud eelkõige loomaaiakülastajatele, kirjeldab autor siin 20 liigi eluviise eelkõige looduslikes tingimustes (kõrbest arktiliste aladeni). Mis viib paratamatult välja selleni, miks ikkagi loomaaedu vaja on – kuna inimtegevuse tagajärjel on looduslik mitmekesisus enam kui kiirelt hävinemas; ja seda isegi aladel, mis muidu olnud inimestele ligipääsmatud. Ülerahvastatus, liigtarbimine ja saastamine. Põllumajandus, aasia rahvameditsiini jaburused ja luksuskaubad.

Raamatu peatükid on ühtmoodi ülesehitatud – üldvaade, põhikäitumise kirjeldus, suhtlemine, konfliktid, järglastega seonduv, inimeste ajalooline suhe liigiga ja praegused probleemid. Ohtralt illustratsioone (ei ühtki fotot), küllap tasuks lugemise kinnistamiseks netist lisaks videoid vaadata. Ja no muidugi loomaaeda külastada.

“Sisemine haigutamise ja sirutamise impulss kuulub keha automaatse “enesekohendamise” süsteemi juurde. Kui loom puhkab, jääb ta verering ajapikku loiuks. Hapnikku, mis liigub vereringe kaudu, ei pruugi ajju jõuda piisavas koguses, ning see nappus vallandab tungiva haigutamisvajaduse. Haigutades tõmmatakse sisse suur hulk hapnikku ja see kihutab ajju. Teatud hulk süsinikdioksiidi on samuti vajalik. Haigutamine ja sirutamine on keha jaoks nagu madalstart, mis valmistab seda ette uue päeva katsumuste jaoks. Lõvid, kes veedavad suurema osa ajast uimaselt tukkudes, haigutavad päris sageli, et saada oma loid veri taas kiiremini voolama.” (lk 65)

“Kuigi paabulinnud suudavad õhku tõusta kiiresti ja terava nurga all, jääb nende lend lühikeseks, eriti isaslindude oma. Emane, kellel pole sleppi, võib lennata järjest rea lende, millest igaüks on mitusada meetrit pikk, ülekoormatud isane aga läheb enne teda rappa. Kui lind oma slepi üles tõstab ja lehvikuks ajab, kujutab see endast tuule käes ehedat purje. See selgitab osaliselt ka vaarumist ja tammumist, mida võib näha paabulinnu pulmamängu ajal. Kuigi meile tundub, et nad edvistavad oma kaadervärgiga, püüavad tantsijad tõenäoliselt lihtsalt jalul püsida.” (lk 328)

“Üks kõige hellemaid huntide žeste on nuhutamine, mille korral susatakse nina kaelakarvade vahelt läbi ja puudutatakse õrnalt all olevat nahka. Nuhutamine annab märku huntidevahelisest lähedasest sõprusest. Hämmastaval kombel kipume ka meie, inimesed, nuhutama (ja saama vastu nuhutatud), kui kallistame oma koeri!” (lk 412)

“Enamik jahte ei kulge siiski nii ladusasti. Ühe uuringu käigus leiti, et 131 hirvejahist osutus 54 puhul hirv liiga kiireks, et hundid oleksid vaevunud teda taga ajama. Nad ajasid taga ja ründasid 77 hirve, kuid neist 71-l õnnestus minema pääseda või end kaitsta. Kogu vaeva kohta õnnestus neil nn tapjahuntidel vaid kuus hirve lõunalauale tuua. Kui arvestada seda pigem kesist 4,6-protsendilist tulemust, on lihtne mõista, miks hundid kuigi tõenäoliselt oma saakloomapopulatsioone ei ohusta. Kui üldse, siis toimivad nad lihtsalt harvendusmehhanismina, eemaldades aeglasemad ja nõrgemad isendid ning hoides saakloomapopulatsioone liiga suureks paisumast ja elupaika tühjaks söömast.” (lk 414)

ekspress

Alaya Dawn Johnson – A Guide to the Fruits of Hawai'i (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Nendest aasta parimate antoloogiatest polegi vist varem vampiirilugu lugenud, küllap need ilmuvad siis parimate õudukate või ebanormaalsete armastuslugude antoloogiates. Aga jah, vampiirilugu kui selline... eks need üldiselt on YA maigulised.

Lugu siis maailmast, mille on vallutanud vampiirid (oeh). Inimkond on nüüd alamklassiks, teevad kas lihttöid või on vampiiridele toiteallikaks. Nii mustatöölised kui toiteallikad elavad nö töölaagrites. Loo kangelanna Key on ühes sellises verefarmis järelevaatajaks, see on kõrgema klassi meelelahutusasutus, kus inimesed elavad üsna luksuslikes oludes, saavad head-paremat toiduks ning tunda end mingil moel vabana – mis aitab siis kaasa sellele, et nende verest saadav emotsioon on vampiiridele eriti mokkamööda (ehk võiks neid laagriasukaid nimetada maheinimesteks?). Eks tore seegi, kui vampiiride toitumiskordade eel kogevad veremahutid seksuaalseid emotsioone (mitte vampiiridega, nemad ei kepi), mis lisab verele huvitavat hõrkust.

Key on elanud 18 aastat vampiiride allutatud maailmas ja temast pole senini toitutud – sellepärast, et kui ta oli 16-aastane ja vampiirid olid vallutamas tema kodukanti, sattus ta kokku Tetsuo nimelise hambulisega, kellega tekkis klapp (sest...) ja Tetsuo lubas ta vampiiriks teha. Aga nagu öeldud, Key on nüüd 34-aastane, vampiiridest puutumata kuid töötab inimvereliste eest hoolitsejana – ja selline töökogemus paneb ta viimaks kahtlema, kas ta ikkagi soovib vampiiriks saada (kui Tetsuo oma lubadust ikka peab), nagu... vastik on see vampiirimaailm.

Et siis üsna YA maiguline lugu. Ikka need kahtlased ja huvitavad ja vastuolulised vampiirid. Tütarlapsest on sirgunud naine, kes ei tea, kuidas ikkagi vampiirindusse suhtuda. Ja muidugi vähe totter lugu maailmast, mida valitsevad... jah, vampiirid... Eks siin muidugi draamat ja saladusi nii inimestevahelistes kui ka vampiiridega suhtlemises, aga jah... YA.

Ellen Niit – Triinu ja Taavi jutud (1970)

Eks see raamat on kujutelm ühest ideaalperekonnast: vanemad, kolm last, neli vanavanemat. Elu kui pillerkaar: vanemad tegelevad ja mängivad lastega, lapsed aitavad vanemaid, lapsed saavad omavahel ja sõpradega läbi, vanavanemad on kui kullanupud. Kõik on ilus, paistab päike, sajab lund, toas ja õues on tegemist, alati on käepärast kiisu või kutsu. Ainus, mis meeleolu tumendab, on onu Tohvelmann – tema tahaks võimalusel Triinu ja Taavi väikevenna pudelisse panna, nagu ta muidu laevamudeleid pudelisse paneb. Võibolla on see miski äraspidine soov homunkulust luua. Hea küll, sellises ideaalmaailmas oleks kindlasti lihtsalt vahva näha mõnda aega väikevenda pudelis.

Maailm, kus pole tülisid ega jonni ega nuttu ega mangumist, jagatakse rõõme ja mänguasju ja saladusi. Tammikute kuldne lapsepõlv.

Damien Ober – The Endless Sink (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Maailm, mida esmapilgul võib ette kujutleda Kozlovi lastejutu abil – on hulk maalapikesi, mis hõljuvad õhus ja millede vahel on võimalik liigelda. Liuelda ja lennelda erinevate, ee, maalapikeste vahel, üles või alla (üles on uhkem!). Et tegemist võrdlemisi vanamoodsa ühiskonnaga, siis on lendlejateks eelkõige nooremad mehed – kes siis lahkuvad oma koduselt maalapikeselt (mis ei saa just väike olla), et aastaid ringi seigelda (või midagi), kuni lõpuks kuskil mujal maalapikesel naine võtta ja pere luua. Et loo peategelaseks on tüdruk, siis ta saab vaid kõrvalt vaadata, kuidas eakaaslased minema lendavad ja tema saatuseks on vaid üles kasvada loodetavasti kuskilt saabuva abikaasa rõõmuks (muidugi, selline meestevahetus on päris hea viis inbriidingu vältimiseks). Et aga ühel päeval maandub tüdruku kodusel maalahmakal naine... see lööb kohalike mõtted sassi, naised ju ei lenda. Ja nagu oodata on, osutub selline kohtumine kangelanna elus murranguliseks hetkeks.

Ega see lendajate seltskondpole mingi inglite kamp. Ja maalahmakad, need on samuti erinevad oma normide ja seadustega, ja siinne kolgas on ikka... paras pärapõrgu. Natuke meenutab see lendlemise värk Tuttle-Martini romaani, aga vaid natuke. Ja Molesil oli ka selline pilvemaade värk, aga sellest ei mäleta suurt midagi.

Michal Walzcak – Teekond toa sisemusse (Valik poola ja ungari näidendeid, 2014)

Näidendi võlu on selles, et on niivõrd metateatraalneja metareaalne (groteski uljas ratsutamine tühjusse), kõik on (üpris sünge) mäng, mis jätkab Gombrowiczi, Witkiewiczi ja Rozewiczi poola uhkeid draamatraditsioone. Raamatu lõpus on tõlgitud põhjalik ülevaade näidendist, mis viib selle tõlgenduse üpris metafüüsiliseks. See on omamoodi painav küsimus, et miks just Poolast sellised uhked draamaautoreid on kerkinud, tegemist ehk katoliikluse ja slaavi mõjude kokkumänguga? Muidugi, jutt on vaid radikaalsemast kunstist, kindlasti on Poolas enam kui küllalt keskpäraseid ja veel keskpärasemaid autoreid – seda imeteldav on, kuidas poolakatest tegijad draamakirjanduses niivõrd pilvekõrgustes troonivad.

Okei, see oli nüüd parajalt segane kiidukõne, mille mõtteselgus pole mulle endalegi veenvalt arusaadav.

Lugu siis sellest, kuidas üks noormees nimega Nahk satub... teatraalsete jõudude haardesse, õigemini kistakse sellesse. Ja tahetakse, et tema kaudu elustuks... teatraalne konflikt! Toimuvad katsed, midagi justkui on, aga... jääb kõvasti puudu, hajus kuulipildujatärin. Peategelast hüpitatakse, hukutatakse, aga selle tulemused on kuidagi suvalised. Draamat on, aga...! Tore. Mitte et sellest postitusest nüüd mõistaks, et “tore”.

14. stseen
HÄÄL LAVA TAGANT: “Nüüd viimased uudised. Viimase minuti uudised. Toas ei toimu mitte midagi. Oh, siin ei toimu midagi. Miks siin midagi ei toimu? Sest siin ei toimu midagi, ei sünni midagi uut, tühjus paljundab tühjust ja sel kombel läheb raisku aegruum, milles võiks midagi sündida. Tubasuse mass on läinud üle piiri. Kestab millegi ilmumise lõputu ootamine. Ükskõik mille. See võib olla ükskõik mis.
ISAEMA: Kuuled, pojake, kas kuuled? Raadio! Kirikuraadio, sinu toas! Sa pole veel kadunud!
NAHK: Emaisa, palun ärge segage mind praegu... Ma ootan... Ootan midagi tähtsat...
ISAEMA: Aga kas nägid, kui väärikas mees on kirikuõpetaja-raadiodirektor? Väga tore mees. Ja jälle, jälle raadio räägib!
HÄÄL LAVA TAGANT: Kus on keegi sellest toas? Kus on see keegi. Edastame teateid. Ikka ei toimu midagi. Ikka ainult laud, vaip, lagi, seinad... Miks siin midagi ei toimu? See pole õiglane. Igal pool peab toimuma sama palju. Kõik peab võrdselt toimuma. Kus on see siinne toimumine? Kuhu on see kadunud? Kuskil peaks see ju olema... Kindlasti peaks see kusagil siin olema...
ISAEMA: Kui ilusasti ütles! Kui ilusasti raadio ütles, eks ju? Kas pole, pojake?
NAHK: Emaisa, ärge kuulake kõike nii kergeusklikult...
ISAEMA: Mul on nii hea meel, et kirikuõpetaja-raadiodirektor asutas minu poja toas raadio! Õpetaja-direktor aitab teha meie pojast suure inimese, kristlikke väärtusi austava...
NAHK: Emaisa...
ISAEMA: Halleluuja!

Yoon Ha Lee – Wine (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Ulme, mis on üpris võõra olemusega. Jah, tegelased on ehk inimsarnased, jah, eksisteerib ühiskond koos mingilaadsete peresuhetega. Aga millised need tegelased täpselt on, ei oskagi öelda. Kui planeet rünnaku alla satub... siis millised olendid seda atakeerimist õieti teostavad? Või need palgasõdurid, mis eluvormis need eksisteerivad? Ühesõnaga, ulme.

Lugu siis sellest, kuidas üks senini varju hoidnud planeet on sattunud rünnaku alla. Et planeedil on olnud nõrgad kontaktid teiste tsivilisatsioonidega, pole planeedist vastast tehnoloogiliselt palju enam arenenud ründajate vastu, ja nii saadakse mehiselt tappa. Planeedi nõukogu võtab viimase abinõuna ühendust... ee, palgasõduritega, kelle esindajad garanteerivad neile võidu – aga seda raske tasu eest. Nagu kohalikele selgub, on palgasõdurite võitlusmeetod üpris...

Eks jah, võõrad kombed ja võõrad olud, seega saab ühiskonna toimimisest ja kuidas oma liikmeid kohtleb või tarbib üsna harjumuspäratu elamuse. Arusaamatuks jäi, millise imemeetodiga need palgasõdurite esindajad esile manati (kes siis õieti neid kehasid käsitlema hakkas?), aga eks siis tegemist ole võõraste kommete ja oludega. Tekst suuremat sinasõprust ei tekitanud, nagu ka Lee esmakordsel lugemisel.

Margaret Atwood – Uputuse aasta (2010)

Oleks huvitav teada, kuidas see triloogia lõppeb (on kolmas raamat eesti keelde tõlkimisel?) - kui esimene raamat keeras inimkonna tuleviku suhtes kraanid igati kinni ja oli kirjanduslikult selline... illusioone hävitavalt meisterlik, sis teise osa puhul tekib korraga pisike lootus, ning tekib küsimus, kui õigustatud on selline minilootus inimkonna püsimisest, peale kõige selle Soodoma ja Gomorra kirjeldamist mõlemas raamatus – sest ega “Uputuse aasta” tegelaste läbielamiste kirjeldused kollapsile eelnenud ajal ei hoia mingil juhul tumedaid ja vastikuid värve kokku.

Kui esimene romaan on eelkõige meeste ja eliidi romaan (nemad, kes eksperimenteerivad ja laastavad loodust sellise katastroofini), siis siin romaanis on esil kahe naise liinid, mis mitmel korral põimuvad ning mis annavad rohkem liha esimeses osas juhtunule (spoilerina võib öelda, et mõlemad romaanid jõuavad viimaks samasse punkti – lihtsalt vaatepunktid toimuvale, mida autor lugejatele annab, on sündmustikku avardavad). Ren ja Toby on kumbki naised, kes pärit eliidist, ent satuvad eri elujuhtumiste tõttu elama getodesse – kus ellujäämine on vägagi närune 24/7 ülesanne. Mõlemad satuvad Jumala Aednike rühmitusse, mis on iseenesest tore loodust ja loomulikkust ülistav grupeering, ainult et... kõik pole nii lihtne. Ja nagu selgub, on Jumala Aednike liidritel side Ruiga ja MaddAddami grupeeringuga. Ning omakorda kontrollib kõike korporatsioon CorpSeCorp, see talub Jumala Aednike ja teise ökoäärmuslaste tegusid vaid teatud piirini.

Millegipärast arvasin algul, et selle raamatu tegevus leiab aset mujal kui Ruiga ja Lumemehe mängumaa vahetus naabruses, seda üllatavam oli siis avastada raamatu edenedes, kui lähedalt need kaks maailma seotud on – ja vast selline põimumine tekitas natuke umbusklikkust autorile kergema vastupanutee asjus (muidugi, lugejatel ongi nii lihtsam ja põnevam). Vast natuke veider on see Toby deemon Blanco, kes muudkui igalt poolt välja roning ning oma arutut hävingut ja kättemaksu teostab. Mulle jäi lõpuks selgusetuks, kust õieti saabusid Reni juurde Shackleton ja Crozier – algul öeldakse, et jäid ellu selles surmamängus, hiljem aga justkui sain aru, et nad olid mõnda aega MaddAddami tegelastega koos olnud. Küllap tähelepanu mängib vingerpusse.

Raamat pole iseseisvalt loetav nagu “Orüks ja Ruik” (mõelda vaid, kui see olekski eraldiseisev romaan – hea karm litakas, “kõik lootus jäta”), Ruiga ja Lumemehe puhul avanevad uued tahud. Aga jah, jätkub see... mandumise paraad või laviin. Et peategelasteks on naised, siis kena romantikat siit otsida ei tasu. Hea, kui mõnigi mees natuke sõbralikum on. Aga sõbralikkusega kaugele ei jõua ja kõigel on hind.

“Ma palun vabandust selle väljamõeldistesse eksimise eest. Mõnikord tuleb öelda asju, mis ei ole ühemõtteliselt ausad. Aga see toimub suurema hüve nimel.” (lk 189)

“Ometi särab iga lill, iga oksaraag, iga kivike, nagu oleks see seestpoolt valgustatud, nagu kunagi ammu, nagu tema esimesel päeval aias. See on stress, adrenaliin, keemiline mõju: ta teab seda väga hästi. Aga miks on see meisse kodeeritud? mõtleb ta. Miks oleme loodud nägema maailma ülimalt ilusana just siis, kui meid hakatakse vagaks tegema? Kas küülikud tunnevad sama, kui rebase hambad nende kaela hammustavad? Kas see on halastus?” (lk 411)

avaldatud mõtted

orkaani südames on vaikus

ulmekirjanduse baas

Kodu ja remont (2001)

Raamat on peamiselt koduteemaline, remondijuttu on vaid viimastel lehtedel. Aga õpetussõnad... need on kuldsed! Ja muidu aegumatud.

“Pange ebameeldivalt lõhnavasse sahtlisse mõni tükk puusütt – 2-3 päeva pärast on lõhn kadunud.” (lk 7)
“Külmiku sulatamisel saadud vesi on destilleeritud ning sobib suurepäraselt autoaku täitmiseks ja toalillede kastmiseks.” (lk 10)
“Väike kogus nuuskpiiritust paneb alumiiniumi läikima.” (lk 15)
“Puunõud (lõikelauad, lusikad jm) tuleks enne tarvitamist külma veega üle loputada. Puu poorid täiutuvad siis veega ega lase toidumahladel puusse imenduda.” (lk 18)
“Kingakontsadest parkettpõrandale jäänud musti triipe saab eemaldada kustutuskummiga.” (lk 32)
“Et parkett ei kriuksuks, tilgutage parketiliistude vahele toiduõli.” (lk 33)
“Ebameeldiva lõhna eemaldamiseks toast, esikust või köögist tilgutage mõni piisk lõhnaõli või odekolonni külmale elektripirnile ja süüdake valgus. Mõne minuti pärast on ruumis meeldiv lõhn.” (lk 37)
“Kartul värskendab vaiba toone. Riivige peeneks paar kartulit ja valage peale vesi. Paari tunni pärast kurnake ja hõõruge pudruga vaipa.” (lk 45)
“Peolaua küünlad asetage enne kasutamist paariks tunniks sügavkülma. Siis põlevad need aeglasemalt ja ühtlasemalt.” (lk 50)
“Kui teil on korteris vaja rasket mööblit ümber paigutada, asetage mööblieseme alla paari-kolm kohta pooleks lõigatud kartul ning nihutamine sujub hõlpsamalt.” (lk 55)
“Hiired kaovad majast, kui toa või koridori põrandaliistude juurde kuivatatud kummelit raputada.” (lk 61)
“Pastapliiats kirjutab veel mõnda aega, kui asetate pastasüdamiku 5-7 minutiks 60-80 kraadisesse ahju.” (lk 69)

Anneli Metsaoja – Mõttepalad (2015)

Raamatu pealkiri on üsna tabav, luule vorm kui selline on toetav konstruktsioon mõttepaladele, sedastustele, tõdemustele. Ja nagu ikka, parim tõe esitus on selge tõe esitus. Eks autor mõtestab lisaks elutõdedele ka müstilisemaid kogemusi, ja seda pikemalt kui siin tsiteeritud tekstide puhul. Vahest ei peakski raamatus esitletut ilukirjanduseks (või aforismideks) nimetama, ehk on tegemist mõttelooga? Ja kahtlemata oleks mõnestki luuletusest mõttekas teha heale muusikapalale löövad sõnad.

Artiklist võib lugeda raamatu saamisloost – ja selle järgi võiks tekste lugeda hoopis musta huumori või iroonia võtmes. Saab teistsuguse elamuse küll.

Rutiin 

Oh see tappev rutiin!
Käes on taluvuse piir.
Piiri ületades on vaja
julgust, jõudu koguda,
ahistav rutiin lõhkuda.
(lk 12)

Sõltuvus

Sõltlane ei ole sõltumatu ja vaba,

sõltuvus teda valvab, käib tal varjuna taga.

Sõltuvus sõltlast püüab hetkel sobival tabada,

oma raudsesse haardesse kiiresti rabada.

Sõltuvusele abiks on

sõltuja jõuetu tahe, nõrk iseloom.

Sõltlase vabastaks

vaid kindel tahe ja südamesoov.

(lk 21)

Päev 

Sinine minu esmaspäev,
värviline mu unenägu,
saladuslik on öö nägu,
hea näeb välja algav päev.
(lk 34)

Ajast aega

Päevast päeva

aeg lennates kulgeb,

ajast aega

päevi ajalukku tungleb.

(lk 35)

Linnaelu ja maaelu 

Linnaelu nii kärarikas ja väsitav,
seal on kiirus, ärevus, melu.
Maal aga vaikne, rahulik elu,
seal on linnulaul, õhk värske ja kosutav.
(lk 47)

Säästlik eluviis

Kokkuhoidlik eluviis

on nüüdisaegne elustiil,

et end priiskamisest päästa,

tuleb hoolega vaid säästa.

Osturallid, säästupoed,

rahulolu hinge poeb.

Rõõmu vaid ei tohi säästa,

seda tuleb südames kanda, ka jagada -

sest elurõõm saab elumõtte tagada.

(lk 62)

Margaret Atwood – Orüks ja Ruik (2004)

Arvatavalt üks paremaid postapokalüptika või düstoopia ainelisi romaane, mida olen lugenud. Lugu sellest, kuidas lähitulevikus (või õigemini lähilähitulevikus) on toimunud kliimasoojenemine, liikide väljasuremine ja ülerahvastatuse mõju. Biotehnoloogia areng püüab omakorda pakkuda kvaliteetsemat elu (neile, kel seda võimalik lubada on) ning jõuab järelduseni, et raha teenimiseks tuleb omakorda haigusi luua (vt ka Robertsi hiljuti ilmunud lugu). Et lähilähituleviku maailm kujuneb üha ebavõrdsemaks, tekivad ekstremistlikud rühmitused, mis tahavad... noh, näiteks maailma parandada, võidelda vastu nende biotehnoloogiafirmade eripalgelistele leiutistele (näiteks loomade ristandustele – kitse ja ämbliku ristand, millest saab lüpsta ämblikuniiti jne jne).

Bioloogilised eksperimendid nii floora kui faunaga juhivad helgemad pead edasi jumalat mängima – miks mitte proovida luua inimest, kes on vaba inimpahedest ja sellega asendada praegune inimkond. Raamatu peategelase Jimmy ehk Lumemehe parim sõber Ruik on üks selline geenius, kes teeb salajast koostööd äärmuslastega... ja teeb geenmuundatud inimese teoks. Koos plaaniga vana inimkond Maalt pühkida. Kuidas see plaan õnnestub, eks seda ole võimalik raamatust lugeda. Eks Lumemees on oma minevikuga selline nagu ta on, siis katastroofijärgne jumalasaadiku etendamine ja inimkultuuri kaotamine... see on üpris valus.

Raamat on pea sama masendav postapokalüptiline romaan kui samas sarjas ilmunud McCarthy “Tee” - selle erinevusega, et kui McCarthy kirjeldab vaid masendavat tulevikku siin ja praegu (andmata aimu, mis õigupoolest juhtus, et selline olukord tekkis), siis Atwood kirjeldab tülgastava tuleviku veel tülgastavamat minevikku ehk teed, mis viis inimkonna (ja nende juhtimisel Maa) sellise kollapsini. Heaoluühiskonna moraalne roiskumine ja selle mõjud arengumaades. Kliimamuutuste tagajärjed (kõrbestumine, üleujutused ja muud ebanormaalsed ilmaolud). Ühiskonna üha rajum ebavõrdsus. Atwood kirjutab sellest niivõrd eemaletõukavalt, et raamatut ühtesoodu lugeda ei tahagi – on küll hea kirjandus, aga paha hakkab (noh, nagu see Orüksiga seonduv). Ja noh, kahjuks on see tülgastav visioon üsna usutav stsenaarium. Hea seegi, et Atwood ei osuta sõrmega, et see ja see on paha või kole või vale. Kui nüüd õieti aru sain, on Atwoodi loome hiljuti inspireerinud ühe nö kliimaulme (cli-fi) antoloogia koostamist (aga see on vist liialt masendav lugemine, seega ei hakka seda antoloogiat lugema).

“Kadunud olid selle destruktiivsed omadused, omadused, mis olid vastutavad maailma praeguste tõbede eest. Näiteks rassism – või nagu Päradiisis öeldi: pseudospetsiatsioon – oli näidisrühmas kaotanud pelgalt seostamismehhanismi ümberlülitamisega: Päradiisi inimesed lihtsalt ei tajunud nahavärvi. Nende seas ei saanud olla hierarhiat, sest neil puudusid närvikogumid, mis oleksid neid loonud. Kuna nad ei olnud ei kütid ega maanäljas põlluharijad, polnud territoriaalsust: sisse juurdunud kivikuningakompleks, mis oli inimkonnale nuhtluseks olnud, oli neil kõrvaldatud. Nad sõid vaid lehti, rohtu, juurikaid ja mõne marja; nõnda oli neil toitu palju ja see oli alati kättesaadav. Seksuaalsus polnud neile pidev piin, mitte mingi mäslevate hormoonide möll: nad indlesid korrapäraste ajavahemike järel nagu enamik imetajaid peale inimese.
Õigupoolest – kuna neil inimestel polnud iial midagi pärida – polnud ei sugupuid, abielusid ega lahutusi. Nad olid oma elukohaga laitmatult kohastunud, niisiis polnud neil iial vaja teha maju, tööriistu ega relvi, nagu ka mitte rõivaid.” (lk 324)

“Platsi serva poolt, ilmselt välult, kuhu kord telke ja haagiseid üles pandi, kuuleb ta naeru ja laulu ning imetlus- ja julgustushüüdeid. Küllap käib seal paaritumine, selle rahva seas üsna haruldane asi: Ruik oli rehkendanud ja otsustanud, et kord kolme aasta tagant iga emase kohta on rohkem kui küll.
Ilmselt on seal tavapärane viisik: neli meest ja indlev naine. Tema seisund on kõigile selge tema tuharate ja alakõhu erksinise värvuse järgi – aluseks on paavianilt näpatud vahelduv pigmentatsioon, millele on lisatud kaheksajala elastseid närvirakke. Nagu Ruik ikka ütles: Mõelge mõnele kohastumusele, ükskõik millisele kohastumusele, ja te leiate, et kusagil on mõni loom juba selle peale tulnud.
Kuna isaseid stimuleerivad vaid sinine kude ja selle vallandatud feromoonid, ei tule neil päevil enam ette vastuarmastuseta armastust ega pärsitud himu; ei mingit kujuteldavat tõket iha ja akti vahel. Niipea kui eritub esimene lõhnapahvak ja aimub õrna sinetust, algab kuramaaž sellega, et isased kingivad emastele lilli – just nagu isased pingviinid kingivad ümmargusi kive, ütles Ruik, või nagu isane hõbekala kingib spermapaki. Samal ajal annavad nad voli muusikalisele eneseväljendusele nagu laululinnud. Meeste suguti värvub naise sinise alakehaga sobivat erksinist tooni ja nad esitavad omalaadset sinitillitantsu, jäigad liikmed unisoonis, sammude ja laulu taktis viipumas: selle idee andis Ruigale krabide seksuaalne signaalimine. Lillede seast valib emane välja neli õit ja edutute kandidaatide sugukihu raugeb otsekohe, vähimagi meelekibeduseta. Siis, kui naise alakeha sinine värv on omandanud sügavaima varjundi, otsivad emane ja tema nelik eraldatud paiga ja annavad takka, kuni naine rasedaks jääb ja sinine toon hääbub. Ja ongi kõik.” (lk 179-180)

päevaleht
sirp
ulmekirjanduse baas
tank

Sandra McDonald – Selfie (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Sarnane Swirsky pisarakiskujaga (mis ka samas antoloogias olemas), aga vähe loetavam ja kergekaalulisem. Tulevik on täis tehnikaimesid – on võimalik elada Kuul, tore puhkus on ajas rändamine ja inimesest on võimalik teha koopiaid. Mitte kloone, aga selliseid tehislikke inimsarnaseid tooteid – ja mitte roboteid, vaid ikka õigete parameetrite ja soovitud ajumahuga. Annad tellimuse, valmib mõne nädalaga, ning siis kasutad, millal vaja.

Selles loos luuakse koopia (“selfie”) ühest tütrest, kes ei viitsi isaga ajarännureisidel kaasa käia. Tüütu 19. sajand, ebamugavad riided ja mis veel hullem – ei saa kasutada igasugu vidinaid, mis muidu igapäevaelus aitavad või meelt lahutavad. Parem on Kuule minna, kus elab tütre sünnitanud ema, ning viimaks emaga tutvuda normaalsemas keskkonnas. Tehakse koopia, mis on pea kõigi kogemuste ja mälesustega nagu tütrel – välja arvatud need, mida see tahab isa eest varjata.

Koopia tunneb end tõelise tütrena ja on solvunud, et isa teda selle tütrega võrdleb ja järjepidevalt koopiaks nimetab. Tekib rutiin – isa tuleb järgi (ee, lattu?), lähevad reisile ja nii uuesti ja uuesti. Koopia märkab, et ajarännujaamades... on aja jooksul reklaamid muutunud. Ja midagi on valesti. Aga jah, ärkab, isa tuleb järele, lähevad reisile, koopia on solvunud, et teda täieõiguslikuks tütreks ei peeta. Ühel reisil kohtub ta... teise koopia – kes on tema originaali armastatu koopia. Koopia räägib koopiale, mis naisoriginaaliga tegelikult juhtunud on... Koopia läheb isa juurde aru pärima, sellele järgneb blackout.

Lugu siis tulevikuühiskonna toimimisest (eeldusel, et kõik areneb ja aineline heaolu jaguneb sarnaselt nüüdisajale). Elu individuaalsete naudingute nimel, loo tegelased ei kuulu just rikaste hulka, aga tööd tehes ja vaid endale elades on võimalik nii mõndagi lubada – ajarändusid ja kasvõi tütre kasvatamist (traditsioonilise peremudeli hukk! Üksikema asemel tegeleb lapse kasvatamisega üksikisa). Tekst pole teab mis kunstiline elamus, aga üle harju keskmise ikka.

Donald Tomberg – Veelkord Kazimirist, Vladimirist ja teistest (2015)

Romaan humanitaaridele, mida omapoolselt ei oskagi mõistlikult kokku võtta. On barokne (maagiline?) reaalsus, mis mõnel hetkel näib loovivat sentimentaalne-absurdses kastmes, siis aga tuleb mitukümmend lehekülge filosofeerimist... mingil teemal. Kas autor õrritab või usaldab lugejat, oodates, et see tungiks tekstikihtidest läbi ja avastaks nii midagi... tõeliselt olemuslikku? (Muidugi, idee järgi peakski kirjandus mitmetähenduslik olema ja lugeja ei tohiks olla lohe.) Vahel tekkis tunne, et romaani asemel võinuks teksti vormistada jutukoguna, see vaimutsemine oleks nii rohkem hingetõmbepause pakkunud. Aga muidugi, see on autori enda nägemus, kuidas oma teksti esitada, lugeja asi on sellest midagi välja lugeda või kogeda või mitte.

Minu jaoks oli komistuskiviks see mitukümmend lehekülge (paroodilist?) vestlust filosoofilistel teemadel, mis lihtsalt rullus ja rullus edasi, tegelaste hääled moondusid peagi üsna monotoonseks joruks, eripäraks ehk stampväljend “Dimitri muigas”. Võibolla see stseen on allusioon “Idioodist” (no see peatükk, kus see haige noormees Ippolit suvilas loengut pidas), kui lõpuks hakati siin verd sülgama? Võiks öelda, et need leheküljed (ja Brasiilia kirjanduskolmapäev) oli võrratult tüütu osa romaanist ja mida sellest õieti arvama peaks, ei mõista ma senini (korduvalt lugeja pead vastu seina lükkamine?).

Ääriveeri võiks ka mõelda, et mida paganat üldse romaani vältel tegelastega juhtus, nii Kazimir, Vladimir kui Maarja jne, nad olid teksti algusest otsani üsna staatilised suurused, midagi justkui kogesid (seda eelkõige Maarja ja ta õnneotsingute puhul), aga mis sellest muutus (muidugi, kas tegelane peab arenema, muutuma?), mida nad algolukorraga võrreldes õieti võitsid või kaotasid või õppisid? Et, ee, tore on suhelda ja uusi olukordi kogeda?

Asi, mis mulle meeldis, on see võte, et romaan on komponeeritud (või mitte) kui viiulimängija esitatavad sonaadid, mida siis kuulajad katkestavad ja omapoolseid nõudmisi esitavad; nö metavärk. Selles on heas mõttes psühhedeeliat. Eks oleks arutlemise teema, kui slaavilik fiiling valitseb selles raamatus, millised eeskujud on autorit loominguliselt innustanud – aga sel teemal ei tahaks suud vett täis võtta.

Aga jah, kokkuvõtlikult võiks öelda, et igati lopsakas ja ka aforistlik tekst, aga mis kipub sellisest särtsakusest hoolimata kapselduma seisundiromaaniks või millekski sarnaseks – või siis õigeim on öelda, et ma ei saanud selle teosega samale lainele (häguselt meenub, et Tombergi esimene raamat oli päris ok), mis on muidugi vaid ühe lugeja probleem. (Ahhaa, nüüd loen reklaamlauset: “Naiivromantiline, irooniline ja kohati ühiskonnakriitiline absurdiromaan” - tõepoolest, kui raamat nii määratletud, siis miks mitte.)

Andy Weir – Marslane (2015)

Lugu, mis peaks süstima positiivsust ja õppimissoovi. Ja usku inimeste ühtekuuluvustundesse. Ära anna alla, kui oled isegi surmasuus. Ära anna alla, kui sind tabavad erinevad ebaõnnestumised või õnnetused. Hoia sihti silme ees ja tegutse selle nimel, ükskõik millised vastulöögid tabavad. Hoia pea selge ja natukenegi rõõmsat meelt.

Raamatu sisu on vist mõttetu ümber jutustada. Marsi-missioonil juhtub õnnetus ja vastavalt reeglitele jäetakse maha surma saanud kaaslane. Ainult et... peagi selgub, et polegi surma saanud, lihtsalt skafandri süsteemid said kahjustada. Mees teab, et mitme aasta pärast tuleb Marsile uus missioon. Ja kui päästmine kasvõi kohe käivituks, võtaks selle saabumine ikkagi üle aasta aega. Tema hakkab... kartuleid kasvatama.

“Selline siis ongi minu olukord. Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Hermese ega Maaga ühendust võtta. Kõik arvavad, et ma olen surnud. Olen Marsi-majas, mis on mõeldud vastu pidama kolmkümmend üks päeva.
Kui oksügenaator katki läheb, siis lämbun. Kui vee taaskasutussüsteem katki läheb, siis suren janusse. Kui Marsi-majja leke tekib, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu, siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga.
Mnjah. Olen omadega perses.” (lk 15)

Okei, selge see, et juhtub enamat kui eksperimentaalne kartulikasvatus. Millal lugu täpselt juhtuda võiks, ei oska öelda – millalgi lähitulevikus. Igal juhul on see kolmas Marsil käik, kus inimesed planeedi pinnal seiklevad. Ja mitte ainult lühiajaline külastus, sel missioonil oli plaanis mitmeid päevi kohapeal elada, katsetada ja proove võtta (ent tuli liialt tugev torm ning meeskond otsustas missiooni katkestada – ning lahkumise tohuvabohus juhtuski Markiga õnnetus). Seepärast on siis Markil kõiksugu tehnikat käepärast, et Marsil kuidagi ellu jääda – kuukulgurid ja Marsi-maja ning kõiksugu eluks äärmiselt vajalikku tehnikat. Ja et tegemist botaanikuga, kel oli algselt oma katsetuseks natuke mulda kaasas... saab ta nüüd sisetingimustest kartulikasvatust proovida (hea küll, tobe on seda potipõllundust järjekordselt esile tõsta).

Eks siin raamatus on küllaga kõiksugu Marsil ellujäämise (hüpoteetilisi) tehnika kirjeldusi. Et kuidas vett tekitada raketikütusest, või vastupidi, kusta raketikütust, ning sadu ja sadu muid võtteid ja viise eluspüsimiseks. Mark pole mingi kuivik-depressiivik, ta ikka püüab enda meeleolu kõrgel hoida ja on muidu noortepärane ja killurebija (muidugi, mis iganes kõlbab, et hoiduda allaandmisest). Raamatus on teisigi tegelasi, kel Markist erinevalt üsna pateetiline roll, teha omi kangelastegusid ühe inimese Marsilt päästmiseks, terve inimkond püüab aidata ja elab kaasa, iga päev on erisaade marslase käekäigust.

“Kuulake nüüd kõik: arutame seda teemat ainult näost näkku või telefonitsi, mitte kunagi e-kirja teel. Ärge rääkige sellest mitte kellelegi peale siinviibivate inimeste. Viimane asi, mida tahame, on avalikkuse surve lasta käiku riskantne kauboistiilis päästeoperatsioon, mis võib kohutavalt ebaõnnestuda.” (lk 199)

Kokkuvõttes siis, hästi kirjutatud ja kaasakiskuv lugu, kuidas vastulöökidest ja kannatustest hoolimata jalule jääda ja edasi pürgida. Tegemist pole teab mis silmapaistva kirjandusteosega, aga omal moel igati ok lugemisvara.

Mars ulmekirjanduses (üksikud on nii tehnod kui Weir, seega sarnaseid elamusi ei tasuks neist viidetest otsida): Black, de Bodard, Botond-Bolics, Bradbury, Cadigan, Egan, Heinlein, Kelly, Landis, McDonald, Pratchett-Baxter, Reynolds, Schroeder, Steele, Zelazny, Wells. Ehk on eesti autoridki midagi kirjutanud, aga hetkel ei tule ette.

Marsile reisimise küsimusi käsitleb aga selline populaarteaduslik teos.

ulmekirjanduse baas

päevik

err kultuur
padjaklubi

Manivald Kesamaa – Keda kiita leiva eest (1957)

Tõepoolest, keda kiita leiva eest? Kesamaa saadab uurimisoperatsioonile lapsed ning raporteerib sellest luulevormis. Kas kiita pagarit? Ei, tubli pagar viitab agarale möldrile, kes jahu teeb. Mölder omakorda aga juhatab lapsed maale, kolhoosi esimehe manu. Ent esimees... milleks teda ületähtsustada, vaat traktorist, see vend künnab maad. Traktorist omakorda – külvaja ei jäta põldu tühjaks! Külvimees hoidub tagaplaanile, see agronoom, hoopis tema teab põlluteadust. Agronoom teatab, et vili on põllul küll, aga kombainerita jääkski nii. Kombainer sedastab, et autojuht, tema sõidutab vilja põllult minema. Aga autojuht räägib, et tema osaks on vaid viia vilja pagarile, kelleta ei saaks sooja leiba ega kakukesi! Pagar nüüd tõmbab otsad kokku, et kõik on tähtsad, kõigil on roll. Eks tuleks tänada neidki, kes jaksavad valmistoodangut osta. Või kes on ehitanud kaubanduspinnad, kust on leiba nii mugav osta. Ja nii edasi ja edasi. Kiidan taevast, kiidan maad, kiidan rahu ja sõprust.

Richard Parks – The Manor of Lost Time (The Year's Best Science Fiction & Fantasy 2015)

Väike fantasy looke, mis on ehk osake suuremast narratiivist. Lugu on jutustatud Saheli nimelise deemoni poolt... sellest, kuidas Driana nimeline legendaarne tegelane kunagi näruse nõiaplikana oma kuulsusrikast teed alustas. Algas see vargusega vahelejäämisega, mistõttu noor nõiatüdruk sattus tööle poodi, kus see loo jutustaja Sahel grotesksesse kiviskulptuuri vangistatuna viibis – mitte et poe nurjatu omanik oleks teadnud, mis täpsemalt selles skulptuuris varjus oli; küll aga immitses sealt võlujõudu, mida siis poeomanik enda kasuks kasutas (ja tänu sellele õnnestus ka nõiaplika püüdmine ja poe jaoks tööle sundimine).

Et see Driana oli ikka eriliste võimetega, sai ta kohe aru, et seal skulptuuris peitub midagi väga erilist, ja kui ta võimaluse avanedes skulptuuri illusiooni eemaldas, paljastus talle... deemon Sahel! Sahel, meie loo jutustaja, pakub hiljem tüdrukule kaupa – kui Driana päästab Saheli tema nõiduse vangistusest (kus ta on juba 500 aastat olnud), siis vastutasuks päästab deemon omakorda nõiatüdruku poeomaniku võluorjusest ning lisaks teenib Drianat teatud aja. Tüdruk nõustub... ja edasi peab ta astuma deemoni “vangikotta” (“the manor of lost time”), mille käigus saab Driana tuttavaks oma kaotatud tulevikega, mida tal pole võimalik kogeda. Kurb, kurb. Viimaks Sahelini jõudes selgub, kes/mis see deemon tegelikult on... ja mis plaanid meie peategelasel edaspidiseks õieti on. Aga, vastavalt kokkuleppele peab deemon peale vabanemist nõiatüdrukut viis aastat teenima ja treenima – millest siis algaski nõiatüdruku kurikuulus tähelend.

Siis selline väike fantasy, nagu öeldud, ehk millegi suurema loo seeme vms. Jalust ei raba, aga mõnuga loetav. Kergelt irooniline fantasy klišeede suhtes.

Hugh Howey – Silmapete. Teine osa (2015)

Üsna teleseriaalilik postapokalüptiline lugu inimestest, kes elavad hiiglaslikus punkrisüsteemis. On säilunud mõningane teave nö punkrieelsest maailmast, aga väheste säilinud raamatute piltide pealt nähtuna tundub see oma värvikirevuses ja avarusega... pigem laste väljamõeldise või arusaamatu fantaasiana. Punkri elanikkond on rangelt reglementeeritud ülesehitusega (ametnikud, julgeolek, süsteemihaldurid, mehhaanikud, varustus, agrikultuurid, punkrikorruste vaheline logistika ja tervishoid), niisamuti on mingil moel demokraatlik kord, toimuvad valimised. Et tegemist piiratud maailmaga, siis on teadagi äärmiselt oluline juurdekasvu range kontroll.

Aga jah, nagu eelmises raamatus pooleli jäi, selgus punkrist väljaheidetule (ehk surmamõistetule) Juliette'le, et punkripealne maailm... see on veidi teistsugune. Tõsi küll, see on ikkagi kardetud radioaktiivne tühermaa, aga... mõningate lisandustega. Juliette'i platooniline silmarõõm Lukas saab ootamatul kombel punkri halli kardinali usaldusaluseks, mille tulemusena mehele selgub punkri tõeline toimimisviis läbi aegade, on reeglid ja õpetused, kuidas eriolukordade ajal punkri elanikke ja süsteeme kohelda. Ja et Juliette väljaheitmise järel lähebki punkris väga tuliseks ja alumistel (nö proletaarlaste) korrustel puhkeb kardetud ülestõus, näeb Lukas oma õuduseks, et punkri salajased juhtnöörid toimivad vägagi edukalt, iga näruse olukorra vastu on olemas toimiv rohi.

Muuhulgas selgub, et punkri enese olemasolul on õige sünge ja masendav põhjus. Eks selle raamatu puhul ei saa paljastada mitmeid olulisi tegevustiku keerdkäike punkri eluolu ja ajaloo kohta, mistõttu on eelmise lõigu jutt enam kui udune.

Seda romaani on raske kiita või laita, selline tubli keskmine ulmekas, mille lugemine või lugemata jätmine maailmakorras suurt midagi ei muuda. On tegevust ja dramaatikat. Natuke tekitab küsimusi, et kuidas selline maa-alune ühiskond niivõrd... inimsarnane on. Et sellised klaustrofoobilised olud ja üldse tehiskeskkond (mis vähemalt mõned aastaajad toiminud, arvatavalt kauemgi), ometi on sellised normaalsed inimesed, on ka mõned koerad ja sead (rääkimata kahjuritest). Või no kuidas seal põllumajanduslik tootmine kuigivõrd edukas on (pole juttu, et seal oleks väga erilised desserdid seentest vms). Või millised varud oli punkrisse eelnevalt kogutud, et sellist hiiglaslikku süsteemi kasvõi energiaga käigus hoida (alumistel korrustel toimib koguni mingil määral kaevandamine – kuidas küll selline tegevus jätkusuutlik on sellises kinnises maailmas?). Ühesõnaga, natuke segaseks jääb, kuidas selline ühiskond kuigivõrd edukalt toimida saab.

Raamatu lõpplahendus saabub vähe äkitselt, enne seda tekkis mulje, et tuleb oodata vähemalt veel ühe raamatu ilmumist, aga ei, autor tõmbab korraga otsad kokku ning lõpp on selline nagu on.

Linda Nagata – Nightside on Callisto (The Mammoth Book of Best New SF 26, 2013)

Mõneti ühes paadis Scalzi “Vanamehe sõja” romaaniga – kui seal disainiti tavalisi vanainimesi übersõdalasteks, siis siin leiavad vanad sõdalased rakendust sellisel missioonil, mil pole suuremat häda kui nad seal saavadki surma – niiehknaa on vanuritel paar eluaastat jäänud, meditsiini kõigist arengutest hoolimata pole surma eest pääsu.

Niisiis 4 naist (kõik rohkem või vähem saja-aastased) on läinud Jupiteri kuule Callisto, et seal jää kaevandamiseks ettevalmistusi teha. Naiste käsutada on 10 intelligentsiga robotit (mech), mis hakkavad korraga mässama, püüdes naisi tappa. Üks vanur lastaksegi une pealt lõhkeainega õhku, teised kolm hakkavad mechidele vastu. Probleem selles, et naistel on vaja neid meche, et oma tööd Callistol jätkata, neid masinaid ei tohi kahjustada, mechid tuleb käsitsi välja lülitada. Mis viib edasi järgmise probleemini, mechid õpivad oma vigadest ning peale esimese mechi väljalülitamist hakkavad ülejäänud üheksa aina kiivamalt oma vabadust kaitsma, ning leiutavad aina nurjatumaid viise vanurite teise ilma saatmiseks. Kuid eks naistelgi on omandatud eelnenud militaarse karjääri jooksul omad sõjakavalused.

Siis selline actionlugu, üks öö täis madinat vanurite ja masinate vahel, mõlemal on seljad vastu seina. Nagata kirjutab päris eripalgelisi lugusid, kas siis puhast igavust või särtsakat actioni.

“They'd celebrated when they'd won this mission, knowing they'd gotten it because it was risky and because they were old. Medical technologists in the Shell Cities had learned to minimize the deterioration of age so that hale and healthy lifespans stretched past a century, but inevitable, catastrophic failure still loomed: a blood vessel bursting in the brain, a heart chamber undergoing sudden collapse, a lung growing irreparably brittle. The cold fact was, none of them had much time left. If they didn't survive this mission, well, only a handful of unlived years would be lost. But in the meantime they were privileged to set foot on one of Jupiter's moons and to have the chance of leaving the Shell Cities just a little more secure.” (lk 471)

J.G. Ballard – Unenägude täisühing (2003)

VanderMeeri lugemine tuletas millegipärast meelde käesoleva romaani, mida olen kunagi varem suurt mõistmata lugenud. Ja ega nüüdki miskit huvitavat lugemisjärgselt pähe tiku või tilgu; alles romaani lõpus meenus üks hiljuti loetud jutt Veenusest ja selle elanike lahkumisest enne selle Maa-sarnase planeedi kõrbestumist – mis juhtus enne kui Maal elu pulbitsema hakkas. Kui kaugele veenuslaste evolutsioon ja tehniline areng jõudis, ei osatud spekuleerida (no kaugemale kui Maal praegu). Või kuhu ilmaruumi sügavusse veenuslased läksid ja mis edasi sai, kah ei tea. Niisiis, äkki selles romaanis elustub üks neist veenuslastest peale lennukiga pihtasaamist Sheppertoni juures, võttes selga sadanud maalase kuju? Kes teab, kui kaua ja millises olekus see olend Thamesi põhjas olnud, nüüd ronis välja ja hakkas omal (veenuslaste) kombel tegutsema, selliste oskuste ja vajadustega, mis maalastele tundmatud ja kättesaamatud. Sellest siis selline... dionüüslik pillerkaar. Muidugi, Veenuse kadunud elanike teooriaga annaks ei tea mida vildakalt seletada.

“Käärkambri uks oli ristseliti lahti, kivististega vitriinid kuuvalguses. Kuigi oma kiriku mulle jätnud, oli isa Wingate teinud sel päeval kõvasti tööd, pannes kokku ürgset lendavat olendit, kelle iidsed luud ta oli rannalt leidnud. Oma väljasirutatud käsivarte, saledate säärte ja õrnade jalgadega, ajast lihvitud luudega meenutas see rohkem kui kunagi varem väikest tiivulist inimest – võib-olla mind ennast, kes oli lamanud need miljonid aastad Thamesi luulademes ja maganud seal, kuni tuli aeg, et allakukkuv lennuk ta vabastaks. Võib-olla oli Cessna varastanud üks teine lendur, see tontlik kuju, keda olin kuivanud jalakate vahel ekslemas näinud. Kas olin tema identiteedi üle võtnud, astudes rannale oma puhkepaigast jõekaldas?” (lk 102-103)

Muidugi võiks romaanile tavapäraselt läheneda. Eros ja Thanatos, sarnaselt “Crashile” on siingi surmakogemused võimsaks seksuaalseks stimulatsiooniks (talv ja kevad ja suvi ja sügis). Peategelase loodud ja kogetud loodus on narruseni ebaloomulik, ihade väärastunud sublimatsioon. Samas, tegemist ei pea olema reaalsusega, mille alused peaksid olema kuidagi põhjendatud – a la unenägu või deliirium; see ongi lihtsalt autonoomne, sõltumatu reaalsus, mille autor on enda tarbeks loonud.

“Äärmisest kurnatusest hoolimata haaras mind sama võimas, kuid valimatu sugutung, mida olin tundnud kõigi inimeste vastu, keda olin Sheppertonis oma allakukkumisest saadik kohanud, Starki, pimeda lapse ja noore arsti, isegi preestri vastu. Kiimalises uneluses vahtisin ema ja tütreid, otsekui tunneksid nad end ka ise ihualasti olevat. Ma tahtsin meelitada neid pihile tagajoonemängude vahel, heita nendega ühte keset ülevälja ristlööke, karata neid võrgu juures lümitavana.” (lk 41)

Et siis romaan, mille lugemine pakub ehk nägemusmõnu. Küllastunud ja abjektsed ja dionüüslikud nägemused. Eks selline see progress ole.

“Isa Wingate'i sõnu meenutades olin nüüd kindel, et selle maailma pahed on järgmise maailma vooruste võrdkujud ja et ma saan põgeneda ainult kõige äärmuslikumate võrdkujude kaudu.” (lk 144)

ulmekirjanduse baas

ekspress

teataja

Triin Tasuja – Armastuslugu (Looming 9, 2015)

Tasuja jutustab tulise loo noorest luuletajannast, kes satub kirglikku armastuselaadsesse olukorda. Sex, drugs & poetry. Tundeobjektiks on luuletaja, kes on omapärane, huvitav ja suhtes mees. Keelatud viljad on ikka kõige magusamad ja kättesaamatus paneb kehakeemia rajult tööle. Et tegemist on ilukirjandusega, on selge, et loos kirjeldatud armastuskogemus on midagi erakordset ja jalust maha niitvat ja muidu raju ja erakordne. Muidugi, peategelane pole vaid romantik, tal on tavakodaniku mõistes blasfeemilisi ja irriteerivaid külgi. Tasuja kirjeldab avameelselt kangelanna tundeid, soove, hirme, probleeme ja sõltuvusi; ta kisub kangelase õige alasti, raske on ükskõikseks jääda. Lähedusevajadus ja depressioon. Bravuur ja enesekaitse ja haavatavus. Kõigest võib kirjutada. Eks see ole noore inimese kirjandus, kus maailm on võrdlemisi must-valge ja kogemused ilmatuma olulised; vast loo sihtgrupikski pigem nooremapoolsed (või hingelt noored?) inimesed.

“Ta sulas. Mehed, kes mulle vahetult meeldima hakkavad, sulavad alati siis, kui ma häbelik olen. Haavatavuse peale on nad maiad, see paneb neid, kindlasti teadvustamatult, end mehena tundma. Ja oma totras tüdrukulikkuses, samuti teadvustamatult, muutun ma alati ujedaks ja pehmeks, kui nad mind ilusaks peavad.” (lk 1245)

Muidugi, iseasi, kui lugu on kirjutatud iroonilises (aga mitte eneseiroonilises) võtmes, see annaks tekstile mõnusalt terava fiilingu (muidugi, kas peab kauneid tundeid irooniaga surkima?); muidu on siin vaid kire ja ahastuse kliiniliselt (või siiski poeetiliselt?) otsekohene kirjeldus – kui kaua ja kaugele on võimalik ja vaja sellega minna? Millal kirjutamine ammendub? Hägusalt meenub, et millalgi olen Tasujalt sarnast juttu lugenud (vabandan, pole teksti käepärast, et võrrelda, seega võin praegu olla näruselt ülekohtune).

Igal juhul, septembri Looming on üsna noorte ja keskealiste autorite nägu (lisaks Undusk ning ta uurimus sinepigaasist ja Tuglasest, see päris huvitav; Väljataga kokkuvõte 20. sajandi eesti kultuuriloost võiks olla värskendav). Sommer ja Kolk ja Kaus ja kes kõik veel.

Michael Swanwick – Steadfast Castle (Year's Best SF 16, 2011)

Kuuldemänguna teostatav lugu pingsast dialoogist võimaliku mõrvaga tegelevast uurijast ja majast, mis võib olla selle mõrvaga ühel või teisel moel seotud olla. Maja on tehisintelligentsiga ja oma kadunud peremehele väga meeltmööda, kuna majal (millele peremees on andnud hellitusnime Cassie: “He called me Cassie. It's short for Castle. As in a man's home is his castle.” (lk 199)) opereerib oskuslikult oma naisekehalise teisikuga, millega on meeldiv erineva raskusastmega seksmänge sooritada. Uurijale pole see esimene sellelaadne juhtum, kus maja võib olla seotud millegi valgustkartvaga – see kahtlus süveneb veelgi, kui voodi alt leitakse paar naiste aluspükse. Miks on need siin, muidu nii kliiniliselt puhtas majas? Ja kui uurija veel keldrisse jõuab...

“No explanation needed. What two individuals do in the privacy of their own house is their own business. Even when one of them is the house.
You really mean that?
Of course. It only becomes my business when a crime is involved. How long have you been Garretson's lover?
I'm not sure I would use that exact word.” (lk 199)

Ühesõnaga, on selline tore meelelahutuslik tekst, ping-pong uurija ja kahtlustatava vahel, milles kumbki püüab oma vastast üle kavaldada. Vaat milliseid saladusi võib üks tõsiselt armunud naine endas peita...

ulmekirjanduse baas

Neil Gaiman – Ameerika jumalad (2003)

Nostalgiahõnguline kelmiromaan? Road movie? Gaimani loominguga on mul ebalev suhe (tähtis info, nagu ikka), pole adunud, kas tegemist on keskmisest tähelepanuväärivama loomega (jälle, ohhoo). Millalgi lugesin “Ameerika jumalaid” ja “Tähetolmu”, viimane neist esimesel lugemisel hirmsalt meeldis (küllap seoses tollase mingi irreaalse ja õigustamatu positiivsuspuhanguga) ja eks filmilgi oli omi hetki. Üht ingliskeelset romaani samuti lugenud, see jättis normaalse mulje (ühine tegelane aafrika jumalus Anansi). Aga need kaks hiljuti ilmunud eestindust ei avaldanud muljet ja natuke segadust tekitas Gaimani fännide kiidukoor. Nüüd “Ameerika jumalaid” taaslugedes... jälle tekkis positiivne tunne, et nagu ongi mitmekülgne romaan, pole siin Gaimanile omast YA kangelast ja kuidagi... ebaloomulikkusest hoolimata loomulik, hingav tekstimaailm, kuhu on hea loovida (see jube... eskapism!).

Samas see tekstimaailm pole üheselt helge või eepiline ilmake, siin on võikust ja valskust ja väiklust (muidugi, milline romaan ei sisaldaks probleeme? Kas on võimalik kirjutada probleemitut romaani?). Ja jumalad, nemad toimivad teises skaalas kui inimesed, samas on neil inimlikud nõrkused (või vastupidi – inimestel on jumalikud nõrkused?). Peategelane Shadow saab ikka ohtralt vastu päid ja jalgu, kuid... mingil moel jõuab ta lõpuks ehk inimliku hingeni (mehel puudub täissäde, sest... eksole. Kuigi samas, äkki selline poolikhing oma teadvustamata erandlikkuses ongi lugejale lummav? Pole tüüpiliste inimlike nõrkustega?).

Eks mingil moel on üllatav, et miks inglasest autor võtab ette Ameerika ja selle sulatuskatla. Miks Põhja-Ameerika on teistest kontinentidest erinev, miks seal ei toimi muu maailma (jumalikud) süsteemid? Ajalookatkestus, mistõttu pole traditsioonid jäädvustunud? Sulatuskatel, mis raspeldab liialt edukalt juuri? Või no üleüldse, miks peaksid vanad jumalad säilinud olema? Nojah, ma lõpuks ei mõistnudki, et miks on nii ja miks on naa, miks ja millistel tingimustel üleloomulikud olendid saavad eksisteerida, või mitte.

Aga muidugi, tegemist pole usundiloolise uurimuse vaid fantasyga. Jutt on see iva.

loterii (linke mujale)