Karin Tidbeck - Aunts (The Big Book of Modern Fantasy, 2020)

 

Ikka päris õudne lugu Tädi nimelistest inimolenditest (või midagi), kes söövad end hiiglaslikeks, et siis … rasvast ja lihast ja sisikonnast tühjaks voolata (no nahkki leiab kasutust). Ning südame küljes on uus väike Tädi, kes end täis pugib, muuhulgas toitudes eelkäija lihast ja verest ja pekist.

Tädide eest hoolitsevad Täditütred - valmistavad neile süüa ja söödavad, niisamuti hoolitsevad nende kehade ja nende jäänuste eest; süüa saavad sellest piskust, mis Tädidel söömata jääb (no kui midagi ripub suu küljes vms).

Selline lummav kannibalistlik harmoonia peitub ühes pargis, suures klaaskastis, kuhu pealtvaatajaid just ei satu. Aga ükskord on keegi seal klaasi taga neid jälgimas, ja seejärel peale Tädide lõhkemist pole enam nende südame küljes või üldse kuskil mujal neid uusi Tädisid. Täditütred … otsustavad ise hakata Tädideks. Aga kes neid toidab, kui nad ise ei suuda enam liigutada?

Kas nüüd just sürreaalne … küll aga päris eemaletõukav lugu - mitte et see senise lugemiskogemuse põhjal Tidbecki puhul just üllataks. Selle autori fantaasia töötab ikka väga teistmoodi ja selle toimimisest ei pruugigi täielikult aru saada (nagu - kes seal klaasi taga oli ja mida ta põhjustas, et sealse korrapära rikkuda). Aga noh, värskendav.

Peter McLean - Priest of Bones (2019)

 

Raamat, mis tekitab segadust. Eks tekkis uudishimu, kui selle tetraloogia viimase osa ilmudes oli kuulda lugejatelt kõiksugu kiidulaule, ja eks see ole tempokalt kirja pandud, aga samas selline maffia-fantaasia pole vist õieti minu teetass. Et noh, kõrvalliinina võib seda lugeda, aga et terve raamat oleks pühendatud ühe sõjajärgse maffiaettevõtte taastamisele, see nagu suurt ei kõiguta (seepärast pole ka vast tundnud suuremat huvi Fonda Lee kiidetud triloogia vastu).

Ja et peategelane Tomas Piety on selline … eksimatu kõiketeadja, pole ka just kasuks. Tõsi küll, autor tasakaalustab seda ta uue kõikvõimsa ja salajase liitlasega, kes võtab peategelase munepidi pihku; ja vastasega, kel on märksa suuremad ambitsioonid kui selle maffiaklannidele omane (ja mistõttu Piety saab endale käsuandjaks sellise riikliku salaorganisatsiooni). Eks jah, need kaks panevad peategelase ja ta kaaslased mängina hoopis kõrgematele panustele, kui need õieti soovivad.

Väga oluline teema on sõjajärgne olukord - Tomas Piety oma endise üksusega naasevad ränga hinnaga võidetud sõjast, mille tulemuseks siis hulk katkiseid inimesi, kes peavad sõjajärgsetes rasketes oludes endale koha leidma. Siin raamatus on väga märgatav posttraumaatiline stress - aga see pole veel kõik, Pietyl ja ta psühhopaadist vennal on omakorda lisaks lapsepõlvetrauma, mis neid lahti ei lase. Ühesõnaga on siin katkiseid inimesi tõesti küllaga, ja tihti on sellele lahenduseks vägivaldne surm.

Nii vaadates on siin küllaga materjali vägagi süngeks fantaasiaromaaniks ja eks see ole selgelt grim dark, aga samas - kuidagi kaugeks jääb see lõputu jantimine allmaailma juhtiva positsiooni saavutamiseks (kuigi romaani lõpp valmistub vähe kõrgemale tasandile jõudmist, kus siis panused on hoopis suuremad, vähehaaval tulebki hakata riiki päästma või nii). Eks see võimu nimel suurema ja väiksema kurja vahel balansseerimine on igikestev teema ja siingi Tomas Piety salajane liitlane (või õigemini käsuandja) tegutseb õige hallil või tumedal alal, et oma eesmärke saavutada. Kuid eks see kõik ole põhjendatav suuremate eesmärkidega.

Õieti ei oska öelda, kas jätkaksin sihipäraselt selle tetraloogia lugemist - vahest siis, kui järgmine osa kuidagi käppade vahele satub, eraldi küll ei hakka otsima pakkumisi. Järgmine mulle kogemata grim darki autor, palun.

Juan Rulfo - Macario (Mehhiko novell, 1981)

 

Pilk nõdrameelse poisi (noormehe? mehe?) siseilma, mis on, noh, kergelt õudne. Aga kas siis poisi tegude pärast või siis sellest, kuidas kogukond temasse suhtub.

Aga tema elab oma maailmas, kus on hooldaja ja teenijanna. Hooldaja viib ta kirikusse, kus poisi käed peavad olema kinni seotud. Sest hooldaja ütleb, et ta olevat kedagi kägistanud. Ja sellepärast ei saa ta ka üksi tänaval käia, sest seal loobitakse poissi kividega. Teenijanna on veel toredam kui hooldaja, tema käest saab vahel lisaks süüa. Sest söömata ta sureb ja läheb põrgusse. Ja varem sai poiss teenijannalt piima, kui naine tuli öösiti tema voodisse ja poissi katsus. Aga enam mitte.

Eks see ole selline tekst, mida vast tõesti loed aja jooksul erinevalt. Praegu vast niipalju ei mõtiskleks teemal, kas peategelane läheb põrgusse; pigem sel teemal, et mida temaga tehakse.

Vajra Chandrasekera - The Translator, at Low Tide (The Best Science Fiction of the Year 6, 2022)

 

Sünge kliimakirjandus lähituleviku ainetel, kus veepinna tõus on põhjustanud ühiskondade kokkuvarisemist aladel, mida kliimasoojenemine on valusamalt tabanud. Näiteks siis Sri Lanka.

Loo jutustaja on eakas tõlkija, kes teenib raha viimastele üleilmsetele kirjastustele kadunud kultuuride tekste vahendades - ikka on maailmas veel rikast eliiti, kes midagi sellist tarbivad. Aga olukord uppuvas Sri Lankas muutub aina hullemaks, tänavaid valitsevad näljased ja vägivaldsed lastejõugud loovad oma … ühiskonda ja kultuuri, ning tõlkija ei suuda neid hukka mõista - tema põlvkonnal oli veel võimalus kliimakatastroofi pidurdada või vähendada; kuid nad ei olnud valmis rasketeks muudatusteks. Ja küllap need noored saavad peagi kätte peategelasegi, et teda rituaalselt ära põletada (või mis iganes põhjusel nad omasuguseid ja täiskasvanuid põletavadki).

Igal juhul, väga sünge vaade sealt lõunapoolkeralt, kus need India ookeani äärsed maad peaks olema ühed rängemad veetõusu kogejad. Sri Lanka lähiajalugu on niigi päris ränk, nagu seda võis kogeda autorilt eelmisest loetud tekstist.

Triin Soomets - Vestlus metsas (Vikerkaar 6, 2023)

 

Soomets teeb midagi ebaharilikku ja esitab lühijutu pähe vestluse filosoofiast ja selle üldinimlikust olemusest. Nagu reaalusest selgub, kasutab autor siin mitmete filosoofide tsitaate (viitamata), ja tore on, ilukirjandus võib alati kasutada teisi materjale millegi uue destilleerimiseks.

Selline üldhariv vestlus näib ootamatult klassikaline ja parajalt vaimukas; kuivõrd adekvaatselt esitab see filosoofia populaarteaduslikku ja üldinimlikku olemust (“mis on filosoofia, kuidas saada filosoofiks; mis on see, mis teeb filosoofiks”), ei oska kahjuks kommenteerida.

Anna Stephens - Bloodchild (2020)

 

Läbi sai siis üks mu selle aasta arvatavaid elamusi lugemise vallas, ja noh, on ikka üks hull triloogia. Kuni pea viimaste peatükkideni ootasin, et milline siis õieti tuleb see grimdarklik lahendus, aga … tegu on ikka harjumuspärasema fantaasiaga, kus jõudu katsuvad paremad ja halvemad pooled - sest noh, Mirecesi tegemistel verejumalate ülemvõimu nimel pole just moraalseid põhjendusi, küsimus on lihtsalt võimu haaramises.

Aga milline möll, kõik need heade ponnistused halbade peatamiseks, kui mitu korda on need purunemas või jäävad need hädavaevu hingitsema, ja milliste kaotuste hinnaga. Rillirini ja Domi sündimata lapse jaht ja ettevalmistused selle … punase jumalanna tagasitoomiseks kasutamiseks, ohjah. Ja no see vägivald, mis iseloomustab kogu triloogiat, need inimeste ohverdamised, mingil moel see tõesti testib vastuvõtu piire.

Nagu eelmiste romaanide puhul, olen siingi kokku võtnud, milliste vaatepunktide järgi lugu esitatakse. See jaguneb enamvähem kaheks - Mace (9 peatükki ja Crys (11 peatükki), kes proovivad midagigi Mirecesi peatamiseks ja ka võitmiseks (nende taustal on ka Gilda, kellelt seekord pole üldse peatükke - ja eks juba eelmises romaanis oli tal järel vaid 2 peatükki; see tegelane … noh, oligi selles mõttes kõige kergemini “ohverdatav”). Crysiga koos liigub sandistatud Dom (7 peatükki), kes jäi eelmise romaani hiigelreeturlikkuse eest hoolimata hukkamata - sest jumalatel on temaga veel plaane (mees küll tahaks oma selgematel hetkedel vaid surra).

Kui Mace ja Crys koguvad jõude äärealadel, siis Rilporinis on uus kuningas Corvus (8 peatükki) ja Lanta (7 peatükki) - üks tegeleb vallutatud alade haldamisega (mis sõdimisega harjunud mehele osutub vähe ülejõukäivaks), teine püüab tagasi tuua eelmises romaanis hävitatud Punast jumalannat, aga selleks on vaja mitme asja kokkulangemist - eelkõige Rillirini sündimata last (Domi ettekuulutus) ja siis sõjajumala Gosfathi uuesti maa peale ilmumist (eelmises osas hävitas ta üsna muuseas veerand linna maha), mis osutub õige keerukaks ja Lantagi jaoks inimkeha hävitavaks (aga kõik kannatused jumala nimel, eksole). Ja siis on Tara (9 peatükki), kes jäeti omade käsul maha, et see võimalusel Corvuse ja/või Lanta tapaks (ja miks mitte korraldada ülestõusu). Selleks lasi Tara end orjastada … ja see üldine olukord vallutatud linnas on päris hull (mingil moel meenutab see Abercrombie viimase romaani “The Wisdom of Crowds” lugemise tunnet, kus revolutsiooni kirjeldamine on sedavõrd ängistav, et oleks justkui lugemisel hapnikukraanid kinni keeratud). Kui eelmiste osade puhul oli küsimus, et kas Tara vaatenurk on nii oluline, siis jah, selles romaanis vägagi tähtsad sündmused käivad läbi tema.

Nagu sellele triloogiale omane, siis on tegelasi, kes mõlemaid pooli ühendavad - lisaks Tarale ja vähemal määral Domile on siis Rillirin (11 peatükki), kes satub Mace’i kaitse alt … Corvuse ja Lanta kätte. Et need saaksid sündimishetkel ta lapse kätte, kellesse siis Punane jumalanna “istutada”. Ja kõigist pingutustest hoolimata see laps ka nende käte vahele sünnib. Jama küll. Vihjeks niipalju, et selle tagajärjel jääb 7 vaatepunktiga tegelasest ellu 2.5.

Selles maailmas on vast pea irratsionaalset kurjust (no kui nii võib võtta jumala poolt määratud teguviisi; ja nagu selgub, siis tegelikult on valguse ja vere jumalad üksteisega päris lähedalt seotud), ning selle kurjuse toitmine vere ja surmaga on ikka päris, päris hull (nt Lanta tempel). Lisaks veel võitlusstseenid väiksema hulga inimeste vahel, mis võivad olla õige jõhkrad. Ja piinamised, need piinamised. Vahel tekkis tunne, miks küll ennast piinata selle lugemisega, ja tõepoolest võtsingi vaheaegasid. Aga … tahaks ju teada, kuidas see üldse laheneda võiks (läheb grimdarkiks või mitte!).

Eks vähe veider on, et sellest autorist rohkem ei räägita, aga küllap selle ultravägivalla pärast. Stephensil on avaldamisel hoopis teise maailmaga triloogia, ja sealgi polevat just lust ja lillepidu, aga selle lugemiseni võtan vast aega (no avaraamat küll ootab juba riiulis). Igal juhul, kindlasti meeldejääv lugemine, kuigi vahel tabab … emotsionaalselt piinatud tunne.

Juhan Voolaid - Tänutundeäri (Vikerkaar 6, 2023)

 

Voolaid uurib taas kaasaja tööhõive probleeme (hiljuti siis Loomingus “Müügiesindaja ja geniaalne valem”) ning seekord tutvustab viisi, kuidas tavalise inimese päeva kenamaks muuta ja seda vaid kahe euro eest.

Peale koondamist on Tuuliki mõnda aega tööd otsinud, kuni viimaks pakutakse talle töökohta, kus tuleb tasu eest tänada inimest, kes selleks kaks eurot maksis. Pealtnäha lihtne, aga seda tuleb siiralt, hingega öelda. Või muidu kliendid kaebavad su peale (ja jälle tööst ilma). Tuuliki õppiski nö siiralt väljenduma. Aga mõne kuu möödudes ei pidanud ta enam vastu.

Lugu on lühike ja lõplik puänt ei hakanud minu jaoks kuidagi tööle, luudel pole liha. Kuidagi … poolik tekst.

Theodora Goss - Saint Orsola and the Poet (The Collected Enchantments, 2023)

 

Tagasi Sylvanias ja peategelase kaudu kergelt seotud looga “Red as Blood and White as Bone” - kuivõrd seal mainitakse Antol Odoni esiisa Amadeo Odoni (kes tegelikult samuti Antol).

Igal juhul, lugu siis sellest, kuidas sai esimesest Antol Odonist kuulus poeet Amadeo Odon: noormees otsustas peale kohaliku revolutsiooni sündmustes osalemist mõneks nädalaks varjuda Wolfbadi metsades, et seal ringi rännata (jajah, seesama mets, kus elavad need mustad hundid); seal eksib ta aga esimesel päeval ära - hoolimata kaartidest ja kompassist. Viimaks leiab ta ühe metsahüti, kus vanem naine nõustub talle öömaja ja sööki pakkuma - tasuks selle eest, kui noormees järgmisel hommikul lõhuks talle küttepuid.

Peale sööki jutustab naine loo kohalikust lossist ja kunagisest kurjast valitsejast, kelle imeilus tütar sattus ühel üksildasel jõuluõhtul üht väikest poissi aidata püüdes metsarahva jõulupeole … mis muutis neiu elu. Hommikul ärgates Antol seda naist ei näe, lõhub puid nagu lubatud ning läheb edasi, kuni kohtub omakorda kauni neiuga, kes viib eksinud mehe oma külaõpetajast isa juurde: keegi neist ei tea midagi hütist ega vanast naisest, kes seal kõrgemal metsades peaks elama. Nad jäävad omakorda rääkima jne jne; ühesõnaga, mees jääbki sinna ning hakkab kohalikus koolis külalapsi õpetama. See kohtumine vana naise ja tema jutustatud looga jätab sedavõrd kustumatu mulje, et ta püüab neid värsiridadesse valada.

Eks kerge kiusatus oleks Antal/Amadeo Odoni kõrvutada Sandor Petöfiga - kuivõrd ikkagi revolutsioon ja 1846. aasta ja luuletaja, aga samas elulooliselt pole just palju paralleele. Omaette rõhk ole sellel, kuidas jutte räägitakse ja mil moel need kohanevad oludega - kui vana naise versioon oli ikka parajalt paganlik, siis rahvajutte koguva kooliõpetaja ja kohalike variandid on segu kristliku mütoloogiaga (talvisest pööripäevast jõuatakse hoopis jeesuslapsukese sünni juurde ja mis iganes). Et noh, omamoodi kommentaar arhetüüpide kohandumisest - ja vajadust vanu jutte alles hoida ja mäletada (jajah, muidu võetaksegi näiteks Kreutzwaldi  “Kalevipoega” puha rahvapärimuse pähe).

Lilli Luuk - Kuldne torm (Vikerkaar 6, 2023)

Ma ei tea, millest see tekst õieti on, aga see on kirjutatud huvitavalt ja sugestiivselt.

Ehk need ongi mälestuste ja aistingute katked, millest koosned. Lugesin teksti küll kaks korda läbi, aga ei suutnud küll enda jaoks moodustada järjepidevat narratiivi. 

Aga eks Luuk olegi rohkem nõudlikumale lugejale, ja kõrvalt vaadates paistab see mullegi kuidagi eriskummaline ja valus tekst.

 

Toomas Jürgens - Taevane naljamäng (Looming 6, 2023)

 

Sarnane tekst Voolaidiga ehk siis senituntud maailmakord saab ühe vägeva tõuke. Kui aga Voolaid andis justkui igati positiivse sündmustejada, siis see tekst kisub kiiresti õige süngeks ja lõpuks päris apokalüptiliseks.

Peipsiäärest pärit Valdurit tabab Tartus bussi oodates ootamatu päikeselajatus, mille järel hakkab temast välja tungima üks vägev viisijupp. Mees joriseb omaette ning seda kuuleb üks suunamudija-neiu, kellele iseenesest mõjub selline vanamees pelutavalt, aga see viisijupp … see jääb kummitama. Kuniks ta oma kanali jälgijatelt küsib auhinnamängus, mis viisiga võiks tegu olla.

Tulemuseks on vaidlus, mis valgub Eestist välja ja võtab õige konfliktse vormi. Valdur aga samal ajal lõub oma Peipsiääre kodus  küttepuid ega tea midagi sellest hukatusest, mis maailma tabanud.

Eks mingi hetk võiks tekkida paralleel Cartarescu looga “Arhitekt”, kus siis samuti muusika muudab maailma, aga põgusaks see kokkupuude jääb. Tõlgenduse asi, miks ja kust selline viisijupp saabus inimeste maailma, tekstist (loetav autori kodulehel) seda nüüd vast otseselt välja ei loe (muidugi, nagu ikka, ehk on see mõnele lugejagrupile igati selge). Teksti vast õnnestunuim osa on selle suunamudija-neiu sisekõne, see on … ärgas.

—

Kui nüüd natuke üldisemat pilti vaadata selle Loomingu numbri proosatekstidest, siis see jaguneb selgelt kaheks - naisautorid (Undusk, Aalmann, Teinfeldt-Grins) kirjutavad tõsisemalt ja mitmekesisemalt, meesautorite (Voolaid, Jürgens) lood on selline meelelahutuslik ulmehõnguline jutukirjandus. Ka maikuu Loomingus oli hea proosa roll kindlalt naisautorite käes (Luuk, Kangro, Taavet). Mis on vaid tore!

John Green: Katherine'ite küllus

 

See autor meeldib mulle. 
Noorteraamatute külluses pakub tema oma kirjutatutega alati selliseid vaatenurki, mida ma usun ja saan tõsiselt võtta, süüvimata samas asjadesse, mida ma teada ei taha.  Isegi kui juttu on noorest armastusest - ja tema minu poolt seniloetud raamatutes vähemalt mingi teema sellega alati on - pole need raamatud armulood, vaid kujunemislood. Osa kujunemist tekib ka armumiste ja musitamiste, kabistamiste ja seksi kaudu, ent rõhk on alati just kujunemisel.

Katherine'ite raamat on hea näide. Peategelane on imelaps, kes parasjagu on jõudnud vanusesse, kus ta pole enam laps ning tundub eakaaslastega võrreldes järjest vähem imelise mõistuga olevat. Sellega seoses on tal isiksuslik kriis, mida võimendab, et kindel tüdruk ta maha jätab. 
(Toda päeva kirjeldatakse ja tundub, et jätab maha ikka päris lambist. Võibolla päriselt nii käibki - ma pole kunagi sedasorti laps või teismeline olnud, kelle noored suhted aina vahelduvad.) Ja ta läheb oma parima (ainsa) sõbra õhutusel automatkale, mis viib ta Gutshoti linna, kuhu nad veidi pikemalt pidama jäävad ja juhtuvad igasugused rohkem ja vähem ootamatud sündmused.
Mõned neist väga etteaimatavad, teised vähem. 
Imelaps proovib luua teoreemi suhetest ja mahajätmisest. Võite ise arvata, kui edukas ta selle juures on. 

Ükski olulistest noortest tegelastest pole loll. Vastupidi, imelapsega suheldes on nad äärmiselt võrdsed, päris oluliselt terased. Kõik noored tegelased on raha suhtes äärmiselt hästi varustatud ja muretud. Et sündmustik leiab aset Ameerikamaal, käivad tegevustikust väga rahulikult läbi relvad, jahipidamine, milleks pole üldse mingit luba vaja, ohtralt burgereid ning teleka ees magamine. Aga kui välja arvata mõningane eblakus raamatute osas, mida peategelane loeb (Camus ja Kiergerkaard, ohkuipeen ), ei tule ette midagi tõeliselt veidrat ja võõrast. Võibolla olen lihtsalt piisavalt Ameerika filme vaadanud ja omapärad kui "seal on niimoodi"  juba sisse söönud.

On tüdrukud. On poisid. Üks tüdruk käib juba kolledžis, aga enamasti on noored küll keskkooli lõpetanud, ent mitte veel otsustanud, mis nüüd edasi teha. Vaesus ei kannusta. Rikkus ei meelita. Püsitakse selles lapsepõlve ja täiskasvanuelu vahepealses faasis, kus kõik näib võimalik ja suurim küsimus on, kellega tonksu teha. 

Ja kujunetakse. Kujunetakse ikka mehemoodi. 

Triinu raamatublogi

Raamaturiiulike

Lovekad

Merxa raamatud

Tõlkija - muuseas, tõlgitud oli hästi

Juhan Voolaid - Müügiesindaja ja geniaalne valem (Looming 6, 2023)

 

Vast ehk ulmeline lobalugu Viljandi mehest, kes oli ligitõmbava välimuse ja võrdlemisi amoraalse suhtumisega müügiesindaja, kelle juures naistel jalad nõrgaks läksid. Kuni üks petetud kihlatu lasi tal uimastatuna juuksed maha lõigata. Juuksed, mis müügiesindaja ehteks!

Mees langes sügavasse masendusse, kaotas huvi senise elu vastuu. Ta küll proovis kanda parukat, aga ei, nüüd oli tal naistele hoopis tagasihoidlikum mõju. Mees muutus koguni erakuks. Kuni ta ühel öööl nägi üht imelikku unenägu … ja hommikul meenus talle sellest üks valem, millest ta ei mõistnud küll mõhkugi. 

Müügiesindaja hakkas siiski otsima valemi tähendust, ning pidi viimaks kodusest Viljandist minema Tallinna, kus leidis ministeeriumist inimese, kes adus selle valemi sisu. Inimkonna jaoks revolutsiooniline lahendus! Müügiesindaja ise ei saanud sellest küll midagi aru, või kuidas üldse selleni jõudis. Asi läheb veel õnnetumaks - talle määrati valemi leiutamise eest Nobeli preemia. Tseremoonial selgub, miks ta midagi sellist leiutada võis.

Eks Voolaidile paistabki meeldivat kirjutada selliseid ulmelise krutskiga lugusid, ses suhtes midagi üllatavat just pole. Igal juhul, ka kiilaspäisus võib osutuda millegi jaoks heaks, seltsimehed plasspead!

Maryliis Teinfeldt-Grins - Emamesilased (Looming 6, 2023)

 

Lühilugu … ei tea õieti, millest kinni haarata. Või kuidas lugu algabki.

Kas nüüd just üliõpilasjutt, aga eks kerge paralleel Unduski nahakunstnikulooga. Aga siit Tartu Kunstikooli (esimestel lõikudel arvasin automaatselt, et EKA) tekstiili erialast palju teada ei saa, rohkem ikka muust elust (seda küll märgetena). Või noh, Tartu on väike puust linn.

Iseenesest on muidugi kiiduväärt saavutus, kuidas vaid kolmel leheküljel on võimalik nii palju keerutada selle ümber, et mida õieti peaks jutustama või kuidas valmistuda jutustamiseks. Ja kui palju viiteid sellele, mis jääb jutustamata, sest need kuuluvad teistesse lugudesse. Ja siis ikka see, et kus õieti algab ja lõppeb lugu. Ja kui see tekst üldse otsani jõuab, siis nagu … milleni.

Krüptiline värk! Või lihtsalt jääb tunne, et mingi oluline taust on teadmata. Või see pole see lugu? Pole aimugi.

Theodora Goss - A Country Called Winter (The Collected Enchantments, 2023)

 

Vera ema tuli koos lapsega Ameerikasse, kui see oli just kooliminekueas. Nad tulid maalt, mille nimeks võiks olla Talvemaa - kuskilt Skandinaaviast veel põhja poole; seal on enamvähem igavene talv, väikeste suviste sulamistega. Ema tahtis igaveseks kodumaa jätta, saada ameeriklaseks. Vahel ta jutustas lapsele Talvemaa muinasjutte, aga muus osas ei tahtnud midagi sellest rääkida - vaid üks lapsehoidjast kaasemigrant rääkis Verale Talvemaast.

Aastate möödudes on Verast saanud kirjandust õppiv Bostoni tudeng. Korraga tutvub ta taanlasest vahetustudengi Kayga, kellega suhe justkui klappis … kuni üht loengut tuli andma särtsakas Gerda, kelle lummusesse langes Kay ning Vera jäeti enne ühiselt koosveedetavat jõulupuhkust maha.

Talv tuli ja jäigi, veel juuniski oli külmakraade. Ühtlasi selgub Kayle, et Gerda on ikkagi püstihull ja tahab taastada suhet Veraga. Segaduses neiu kõnnib ema koju, kus omakorda selgub, et ta on Talvemaa pärija … sest ta isa oli seal omal ajal kukutatud kuningas. Veral on … probleeme.

Ühesõnaga, väga vinge töötlus “Lumekuninganna” ainetel. Algab see kui üks mõnigi kord Gossi poolt kasutatav emigratsiooniteemaga, et siis ikkagi pöörduda toredaks muinasjututöötluseks - ja seda on päris põnev näha, kuidas autor selle ära lahendab. Nagu ikka, elegantselt ja vaimukalt.

Aliis Aalmann - Mina ei käinud siis veel koolis (Looming 6, 2023)

 

Kurblik lugu maatüdrukust, kelle vanem vend on korraga kadunud. Seal, kus ta teiste külapoistega midagi ehitas, seal üle raudtee, kuhu väiksed lapsed ei tohtinud minna. Tüdrukus tekitab segadust, kuhu vend kadus ja miks sellest ei räägita, miks teised poisid justkui ei tea, mis juhtus. Miks need poisid senini ei taha temaga tegemist teha. Miks matustel on kirstus hoopis nukk, mitte tema vend. Aga viimaks saab ka tüdruk teada, mis vennaga juhtus, kuhu vend jäi, mis on kurbuse koht.

Loo aegruum meenutab mõneti nõukogudeaegset külaelu, kus majandites hingitses elu ja väikemajapidajad jõid mehiselt. Noh, kaheksakümnendad või nii - mis on nii noore autori puhul huvitav valik. Algul tõesti arvasin, et tegu võiks olla autobiograafilise looga (mitte et mul oleks aimugi), aga tegu on pigem ikka puhta fiktsiooniga. Ja selline sisseelamine väikelapse maailma on päris huvitav, tema reageering traumale ja sellega toimetulek. Eks siin tekib kerge paralleel Unduski Tallinna nõukogude ajaga, mis on muidugi hoopis teine ooper võrreldes Aalmanni Võrumaa olustikuga (kuigi tekstis jääb täpsustamata, kus see õieti võinuks toimuda - lihtsalt nimed ja keelekasutus on lõunaeestilikud).

Igal juhul, päris huvitav ja sugestiivne suleproov (eks Aalmann ka mujal proosat avaldanud), hoopis midagi muud kui autori luule.

Holly Black - The Poison Eaters and Other Stories (2011)

 

Jutukogu on küll lahterdatud väljaandja poolt puhtalt YA kirjanduseks, aga samas … mitmed siinsetest tekstidest on ilmunud nö tavalistes antoloogiates (Guran, Strahan, Hartwell-Cramer). Peategelased on tõepoolest igas loos kas teismelised või noored, kuid sellest hoolimata enamikel juhtudel kirjutatud täiesti loetavalt (ja plussiks seegi, et nii õhuke raamat ja meeldivalt suur tekst!).

Black on eelkõige (tume)fantaasia kirjutaja (kuigi mu esmatutvus temaga oli puhas ulmelugu), mis on tänapäevases kontekstis meeldivalt halli moraaliga (ja eks seetõttu ka puhuti seksuaalselt särtsakam). Mingil moel need tekstid pendeldavad tänapäevase fantaasiakirjanduse ja siis ehk paranormaalse romantika vahel (no nii palju, kui mõistan teiste blogide järgi selle viimase žanri olemasolu) - justkui autor võiks soovi korral kirjutada erinevatele lugejagruppidele.

Lugude keskmine on koguni 5 (võrreldes de Linti suurema ja nö emotsionaalselt lähedasema jutukogu keskmisega 4,8 näib see vähe ebaõiglane, aga selline see elu kord on).

• The Coldest Girl in Coldtown • 5/10

• A Reversal of Fortune • 4/10

• The Boy Who Cried Wolf • 5/10

• The Night Market • 5/10

• The Dog King • 6/10

• Virgin • 5/10

• In Vodka Veritas • 5/10

• The Coat of Stars • 4/10

• Paper Cuts Scissors • 5/10

• Going Ironside • 5/10

• The Land of Heart's Desire • 5/10

• The Poison Eaters • 6/10

Maarja Undusk - Minu vanaisa šärfnuga (Looming 6, 2023)

 

Esmatutvus autori proosaloominguga ja ei oska õieti midagi arvata. Ehk psühholoogiline realism? Igal juhul, tekst, mis kulgeb 1970. aastate lõpust tänapäeva ja jälgib kahe nahakunstnikuks õppinud naise eluteed - tõsi küll, eelkõige on see minajutustaja vaade oma ekstravagantsema kursusekaaslase Freifrau tegemistele.

Ja tõepoolest, omamoodi vabameelsem see naine on. Eks me kõik ole kuulnud või kogenud neid inimesi, kes nõukogude ajalgi säilitasid oma vabariigiaegse selgroo (kas nüüd just Ivan Orava laadis) ja andsid seda edasi oma järglastelegi (jajah, vast pooled tollased tuntumad kunstiinimesed olid ikka eestiaegse tagapõhjaga). Ses suhtes oli huvitav jälgida, milline oli Freifrau vanemate kinnisvaraseis (korter Tallinna kesklinnas, suvila Pirital; lisaks siis vanatädi Mustamäe korter) ja mis sellest kõik sai, kui üksikvanema Freifrau poeg need uue vabariigi ajal oma kasutusse sai. Tea, kas see on kujund kaasaja vaimsest situatsioonist.

Üldiselt ma nüüd ei oska öelda, et ma sellist proosat just tihti kätte võtaks; mingil moel oli uudishimu, et kuidas õieti loo pealkiri vormub finaaliks. Vormub tõepoolest ja õige traagiliselt, aga … ma ei tea, mu jaoks vast liialt klassikaline proosa. Muidugi plusspunktid nahakunsti töötoa valgustamise asjus, sellest polnud seni nagu suuremat aimu.

Theodora Goss - Conversations with the Sea Witch (The Collected Enchantments, 2023)

Lugu Melusinest, kes oli merekuninga tütar ja kes armus tormi käest päästetud printsi. Merekuninga tütar pöördus merenõia poole, et see aitaks tal inimeseks saada ja nii võimaluse oma armastatuga koos olla. Merenõid aitaski tal saba asemel jalad saada - vahetuskaubaks merekuninga tütre imeilusa hääl (tütar ei saanud seda maa peal niiehknaa kasutada). Tütar sai jalad (mis küll ei kandnud teda), sai printsi, sai armastuse, nimeks anti Melusine.

Nüüd on Melusine lesk-kuninganna, teda kantakse iga päev mere äärde, kus ta saab omaette teda külastava merenõiaga suhelda. Melusinel on nüüd inimese eluiga, mis on palju lühem kui mereolenditel - aga kas ta kahetseb seda? Ja merenõid, kel oli vaja merekuninga tütre häält, kas tema kahetseb, et ei saanud oma armastatut, ent sai võimsaimaks nõiaks?

Ilus, melanhoolne lugu. Muidugi, et midagi saada, tuleb midagi anda; lihtsalt, kas see kaup on oma hinda väärt. Aga eks ole, armastus või nii.

Charles de Lint - Dreams Underfoot (2003)

 

Nagu varemgi jutukogude või antoloogiate puhul, siis peale viimase teksti lugemist pole enam õieti jaksu kogu raamatu kokkuvõtmiseks.

Lugude hinnete keskmine on keskpärane 4.8 (kui kõrgem kui 5, siis kindlasti tegu keskmisest parema kogumikuga), mis vast põhjustatud sellest, et lühemad lood ei lähe õieti käima, ei saa suurt liha kontidele. Noh, ei arene välja; jäävad autori katsetusteks. Ja eks lugude tonaalsus on enamvähem tuttav, seepärast vast parem lugeda teatud pauside järel, et plaat liialt kordama ei hakkaks, või nii.

Samas muidugi tuleb tunnistada, et meeldiv on kohtuda Jilly ja ta lähikonnaga, kuidagi … tuttav tunne. Või nii.

• Uncle Dobbin's Parrot Fair • 5/10

• The Stone Drum • 5/10

• Timeskip • 5/10

• Freewheeling • 4/10

• That Explains Poland • 4/10

 • Romano Drom • 5/10 

• The Sacred Fire • 4/10

• Winter Was Hard • 5/10

• Pity the Monsters • 4/10

• Ghosts of Wind and Shadow • 6/10

• The Conjure Man • 5/10

• Small Deaths • 4/10

• The Moon Is Drowning While I Sleep • 5/10

• In the House of My Enemy • 6/10

• But for the Grace Go I • 5/10

• Bridges • 4/10

• Our Lady of the Harbour • 6/10

 • Paperjack • 5/10

 • Tallulah • 5/10

Theodora Goss - Snow, Blood, Fur (The Collected Enchantments, 2023)

 

Sugestiivne lühipala Punamütsikesest enne ja pärast; mis kõik võinuks juhtuda hundi ja jahimehega (ei midagi roosilist ega lastele kohast). Niisamuti arutlus muinasjutu aegruumist, see “igikestev siin ja praegu” maailm.

Nii napi kirjelduse peale on muidugi veider loole tervelt 7 punkti anda, aga eks ole kasvõi mitmeidki häid muusikapalasid, mis kestavadki vaid minuti või nii ning selle ajaga suudavad pakkuda mingist oma vaatepunktist hoopis midagi uut (muidugi, eks kahtlemata on oluline neid palasid ümbritsev kontekst: igal juhul, näiteks Animal Collective “Sweet Road”, Vincent Gallo “Sixteen Seconds Happy”, Taavi Tulev “Üks ilusamaid”).

Nojah, midagi kolksus minus kokku ja tekitas emotsiooni. Tekst loetav Daily Science Fiction lehelt.