25 veebruar, 2015

Taavi Novek – Valegiid (2014)

Ega selle raamatu lugemine lihtne ole. Emotsioonid, nägemused, unenäod paiskuvad vastu, see on tõepoolest tulv inimese hämaramast poolest, punn põhjas panemine haigusest ja sellega seonduvast. Eks autor ka irriteerib vastuvõtjat (tegemist ikkagi kontakteerumisega, mitte krüptiliselt endale kirjutamisega) mitmesuguste kahtlaste väljendumistega (aga noh, see selleks, ehk).

Kuna autor on ikkagi kõrgharitud kodanik, siis käib tekstis ka üks pidev suuresõnaline ühiskonna ja isiklik dekonstrueerimine, kõiksugu kõlavad märksõnad lendavad sinna ja tänna, otsa veel ports sõnamänge (tõepoolest, kui kirjutaks mõni vähese haridusega inimene, kuidas tema võiks sellist kogemust kirjanduslikult väljendada?), mis muutub pikapeale päris väsitavaks ja ositi kadus mul kontakt loetavaga – noh, et, mida siis need sõnad, väljendid ja konstruktsioonid lõpuks muud ütlevad, kui et autor oskab koostada neist löövaid lauseid. Mis peitub selle palavikulise mõttetegevuse taga? Peale selle, et kajastab haiguseaja võimalikku mõttevoogu/katkestust?

Pole aimugi, kui palju on Novek teksti (sisuliselt, mitte vormiliselt) toimetanud, või selline võimalik toimetamatus ongi autori poos. Ühesõnaga, kas kõik, mis pähe tuleb ja failiks trükitud, on võimalik kohe ilukirjandusena vastu võtta. Kas täiskirjutatud lehekülgede mass moodustabki kirjanduskogemuse. Kas kirjandus on algne loomehoog või selle toimetatud variant. Või noh, kas millegi mõju all kirjutamine on neutraalne, negatiivne või positiivne nähtus?

Vikerkaares kirjutab Pilv sellest raamatust hoopis teisiti. Ma saan aru, miks see tekst on huvitav ja lööv, aga ma ei saa öelda, et oleks sellele täiega kaasa elanud.

“Vastikud hallukad, vastik kidur äng, vastik tasakaalutus, vastik diazepam... ei diazekas on väga maitsev, tuleb tunnistada... viirastused, depressiivsed lõustad, parmud... kõik see kisub, iga viimne kui lõust, kelles ma üritan ära tunda mingit äratundmist, kisub jälle tõmbluse sisse, närvivalu, tuikumise, olematuse. Kuradi marginaal!
Käsi! Tühi! Tühi! Suits! Tühjus! Sigaret! Tõmblus! Paranoia! Seletamatu kidurus, närvirakud kisuvad krussi, asetan käe närviliselt vastu lõuga, peanahk tõmbleb, sähvatused... appi! Keegi ei tule.
Janu... jälle! Vahin tühja pudelit! On see alkoholism? On seeeee... mm... k u r A t? Kas see eee onnn kurivaim? Onn see deliirium?” (lk 108-109)


24 veebruar, 2015

Juan Gabriel Vásquez – Asjade kukkumise hääl (2015)

Selline kenasti teostatud romaan Kolumbia lähiminevikust ning selle mõjudest tol ajal üleskasvanutele. Ehk siis riik satub kodusõtta ning atentaadid ja pommid hävitavad igasuguse turvatunde, kaheksakümnendad on must auk. Loo jutustaja, juurateadur Antonio arvab nüüd üheksakümnendate keskel, et peale Pablo Escobari surma on suurem jama möödas, kuni ühel õhtul saab ise kuuli kerre juhtumis, kui ta üks huvitav kõrtsituttav mõrvatakse. Läbielatu tõttu tabab Antoniot ränk posttraumaatiline stress, mis saab ehk leevendust alles siis, kui mitu aastat hiljem hakkavad talle selguma selle tapetud kõrtsituttava elu tagamaad. Ent selleks ajaks on Antonio enda elu päris krussi keeranud.

Nagu öeldud, on tegemist korralikult teostatud romaaniga, millest ehk huvitavam osa Kolumbia 20. sajandi teise poole eluolu. Noh, ja eks omal moel on see niisamuti traagiline lugu ka, mis avaneb nii jutustaja kui uuritava elulugude kaudu.

23 veebruar, 2015

Richard Dawkins – Isekas geen (2014)

Mõningaid tsitaate pereplaneerimise vallast.

“Geenid kontrollivad kaudselt orgaaniliste kehade valmimist, seda rangelt ühesuunaliselt mõjutades: elu käigus omandatud tunnused järglastele edasi ei kandu. Ükskõik kui palju tarkust ja teadmisi sa oma elu jooksul ka ei omanda, mitte kübetki sellest ei kandu geenide kaudu sinu lastele. Iga põlvkond peab uuesti nullist alustama. Keha on tööriist, mille abil geenid säilitavad oma muutumatuse.” (lk 51)

“Kuid põhiline, mida ma siinkohal öelda tahan, on see, et geneetilises mõttes pole vanema/lapse lähedus mitte kuidagi erilisem kui venna/õe lähedus. Asjaolu, et laps saab oma geenid otse vanematelt, ent õdede ja vendade puhul mingit otsest geneetilise materjali ülekandumist ei toimu, on täiesti ebaoluline.” (lk 128)

“Rasestumisvastaste vahendite kasutamist rünnatakse tihti kui “ebaloomulikku” tegevust. Häda on aga selles, et ka heaoluriik on ebaloomulik nähtus. Kuigi ma usun, et enamik inimestest soovib väga heaoluriigis elada. Ent meil ei saa olla ebaloomulikku heaoluriiki, kui meil puudub ebaloomulik sündimuskontroll, sest vastasel juhul on lõpptulemuseks veelgi suurem viletsus, kui seda iial looduses esineb. Heaoluühiskond on küllap kõige suurem altruistlik süsteem, mis loomariigis iial on olnud. Ent igasugune altruistlik süsteem on loomupäraselt ebastabiilne, kuna see on avatud isekate indiviidide omakasupüüdlikele tegevustele. Tõsi, neid inimesi, kes on saanud rohkem lapsi, kui nad üles suudavad kasvatada, ei saa enamasti süüdistada süsteemi teadlikult pahatahtlikus ärakasutamises – nad on enamasti selleks liialt ignorantsed. Kuid mõjuvõimsad institutsioonid ja riigijuhid, kes inimesi ülemääraselt sigima julgustavad, ei ole küll mu meelest sellest kahtlustusest vabad.” (lk 154-155)

“Tihtipeale tuleb isastel päris tublisti kosjamängudesse investeerida. Näiteks võib emane seni kopuleerimisest keelduda, kuni isane pole pesa ehitanud. Või peab isane enne emast päris tublisti nuumama. Emase seisukohast on see muidugi kõik väga kasulik, ent viitab samal ajal ka koduse õndsuse strateegia teisele versioonile. Kas emased suudavad sundida isaseid niivõrd suurelt nende ühistesse järglastesse investeerima veel enne, kui need järglased eostatudki on, nii et isastel pole pärast sigimist enam kasulik jalga lasta? See on väga huvitav idee. Kannatlikult kopuleerimisega venitava emase meelemuutust ootav isane kannab ju kulusid: ta laseb mööda teiste emastega kopuleerimise võimalusi ning kulutab palju aega ja energiat väljavalitu kosimiseks. Selleks ajaks, kui emane viimaks sigima soostub, on isane juba paratamatult väljavalitule “pühendunud”. Isasel ei teki suuremat kiusatust emast hüljata, sest ta teab, et kui ta mõne teise emase leiabki, siis solgutab seegi teda enne asja juurde asumist pikalt.” (lk 190-191)

“Ka meie geenid teevad omavahel koostööd ning mitte seepärast, et nad on meie sees, vaid seepärast, et neil on ühine väljund tulevikku – meie sugurakud. Kui mõni ükskõik millises organismis asuv geen avastaks mingi võimaluse levida kuidagi teisiti – nii et selleks ei oleks tarvis end sugurakkudesse munsterdada –, siis hakkaksid nad kohemaid seda võimalust kasutama ja teeksid palju vähem koostööd. Ja nimelt sellepärast, et neil oleks nii võimalus ülejäänud geenidega võrreldes edukamalt tulevastesse põlvedesse kanduda.” (lk 297)


20 veebruar, 2015

Stanisław Ignacy Witkiewicz – Hullumeelne ja nunn (2015)

Enne telenovelasid oli Witkiewicz...

Raske on uskuda, et poola kirjandus on niivõrd elav nagu see Lindepuu tõlgitud autorite tõttu mulle näib – ja seda eelkõige modernse draama poolelt (millest on tulnud selline poolalik elavus? Katoliikluse, slaavi ja euroopa mõjudest?). Peale Witkiewiczi lugemist on üldse vähe piinlik mõelda eesti draamakirjandusele enne Unti ja Kõivu. Aga noh, eks erand kinnitab reeglit ja eks oma võlu ole ka tasa-ja-targu-kirjanduses (O'Neill!).

Kuna 14 näidendit järjest 550 leheküljel läbilugemiseks on selgelt liig, jäi ajju vähe hägune, aga rammus maitse. Endale küündisid väga esile “Väikeses häärberis” (kas tõesti poola koolilastele kohustuslik kirjandus? Ei tule ette, et eesti koolikavas oleks midagi niivõrd... üleannetut) ja “Vesikana” kui
sellised vägagi kiivas nö perekonnadraamad (või kuidas neid määratledagi), mis rokivad ikka täiega – armastused ja armukesed paiskuvad sinna-tänna, vaimud või surnust ülestõusjad naaksuvad elavate kallal edasi, käib üks armutu manipuleerimine millegi nimel. Lahtine maailm – kes on kellega koos (ja millal), kes on kelle laps ja kuidas sellised sugulussuhted muutuvad. Kui armastuse heitlikkus on, noh, üldiselt oodatav (samas stseenisiseselt sellised sügavad armumised eri partneritega on vast... lööv), siis laste ja vanemate suhted elavad kriisist kriisi (muidugi, kas tegelased seda üldse kriisina võtavadki – see on lihtsalt mänguline olukord, milles nad autori poolt eksisteerivad; psühholoogilisi karaktereid neis näidendites ei leia).

“ORDUMEISTER: Veel kord – nägemist. Ja mis puutub Janulkasse, siis kõige rohkem häiris mind see, et ma armusin temasse kõige tavalisema, nõndanimetatud Suure Armastusega. See oli juba väljakannatamatu. Eile petsin teda prooviks hertsoginnaga ja veel kellegagi, aga see ei aidanud ühti. Ma ei ole üldse selline tavaline moodne aristokraat. Ammustel aegadel püüdlesime meile tõeliselt suurte inimeste poolt antud tiitlite poole. Täna varjab suurem osa meist nende tiitlite taha tühisust, tihti täiesti tavalist sigadust. Ei – selline ma ei ole ja selliseks ma ka ei saa. Noh – viimast korda – nägemist.
Meister läheb Peletiste juurde, istub nende vahele ja siis põrutab endale brauningust kuuli kolpa; vajub selili. Kostab aeroplaani mootorimüra. 
FIZDEJKO: Imeline, imeline! Sellisest muretust hommikust olen juba ammu unistanud.
ELSA: Natuke liiga palju rääkis enne surma see meie peaaegu väimees. Ma jään magama. Ärata mind üles, kui midagi huvitavat juhtub.” (“Janulka, Fizdejko tütar”, lk 224)

Tegevustik toimib kenasti punktist A punkti B, aga see toimimine ise on kuidagi... erineval loogikal, Eros ja Thanatos liiguvad üheltpoolt väga sirgjooneliselt (ihad tuleb rahuldada), ent teisalt väga hämaratel aladel (kuidas neid ihasid ikkagi täide viia). AB asemel on WTF. Ja asi pole selles, et autor viskaks lihtsalt hanguga sürri või absurdi (kuigi, ka see oleks võimalik).

“KARMAZYNIELLO: Vaene ema. Oh Jumal, Jumal! Milline kohutav tõbras on ikka see minu isa.
MIKULINI: Ma palun sind väga! Ma tapsin ta ka sellepärast, et ma piinlesin temaga. Mina püüdsin uuesti läbi elada ammust armastust, uuesti kokku laduda oma katkise elu tükke ega suutnud seda. Ma vihkasin teda sellepärast, et ta oli liiga vana. Andesta mulle ja anna mulle Mirabella.” (“Kahepealise vasika metafüüsika”, lk 389)

Witkiewicz loob tavamõistusega võttes koleda maailma, kuid üldiselt täidab selle füüsilise iluga – enamasti on tähtsamad tegelased ikka väljapaistva välimusega (omamoodi lõbustav lugeda näidendite algul tegelaste tutvustusi) ning tupsutavad-mürgeldavad enamvähem kodanlikes oludes (no veduri- ja leeduteemalised näidendid on ehk “higisemad”). Nagu öeldud, pole tegelased psühholoogilised karakterid, nad etendavad autori (õigemini vastuvõtja?) silmis nö kõrget kunsti, aga seda väga vabas või väändunud võtmes; kõik need aadlikud või kunstnikud või ärimehed või deemonlikud iludused, nad on autori käes reaalsusest irdunud hüpiknukud – miski meenutab meile võimalikku argisituatsiooni (või no kasvõi draamasituatsiooni), ent need toimivad siinsetes näidendites tavaloogika kõrval. Draamat on justkui liialt palju ja see draama toimib pahatihti harjumatult. Ja ega autor end kammerlikkusega tagasi hoia, intiimsed jutuajamised võivad paisuda masside mölluks.

Autori eneseiroonia on ehk kokkuvõetav niimoodi:

“MIRABELLA: Eh, see on üks tobe ja komplitseeritud plära. Ma olen täiesti tavaline neiu. Ärge ajage mind vihale. Nüüd on nad kõik teatrirekvisiidid välja otsinud ja vehivad nendega: see on selle poeg, nagu toogi, see jälle ei ole selle õde, aga see jälle armastab teda ja nii edasi. Kas te ei saa aru, et nende jaoks, kes ei osale teie mängus, võib see olla tõeliselt traagiline? Te olete rumalad lapsed, ei midagi enamat.” (“Kahepealise vasika metafüüsika”, lk 398)

Ühesõnaga, on selline groteskne (võlts?)paatosliku otsinguga näidendite maailm. Üleküllastatud maailm. Veel hullem, aegajalt langevad tegelased filosofeerivasse targutamisse (mille jooksul ja lõpuks juhtub ikka teadagi
mis). Võiks öelda, et kõik kokku on üks kunstiline tilulilu, aga... kuradi lööva poeetikaga – naeraks, aga mille üle; saaks toimivast aru, aga kuidas? [Järgnev lause pole ehk süvamõtestatud.] Näidendid on ehk võimalik näide sellest, kui kirjandusautor keerab pööraseks draamaautoriks (sest ega kõik draamaautorid harrasta ilukirjandust – natuke raske on ette kujutada nt Kane'i proosat või luulet) – tegemist on lavatekstidega, ent ühtlasi intensiivsete lugemiskogemustega.

Ja nagu öeldud, sellist intensiivset draamatellist ei soovitaks järjest läbi lugeda, seedimine jääb vähe poolikuks nagu eespool kirjas. Aga noh, võib juba ette öelda, et arvatavalt üks mu selle aasta lugemiselamusi (hmh, 2014 oli kuidagi tuimavõitu); loodetavasti jõuab siit midagigi eesti teatrilavadele.

“ELLINOR: Härra Price, te olete kohutav inimene. Te olete minu mehe sisse mässinud. Nii targa mehe võtsite oma võimusesse vaid selleks, et minuga kohtuda. Mulle tundub, et ta ei suuda enam ilma teieta elada.
PRICE: Kas see ärritab teid? Muuseas, ma olen talle tõepoolest vajalik. Peale selle, ma armastan teid. Ma ütlesin seda juba eile. Täna kordan sedasama, ehkki ma ei usu, et sellel oleks mingi eesmärk.” (“Mister Price”, lk 480)

19 veebruar, 2015

Enn Pakri – Julgustuseks kõigile eestimaalastele enne inimkonna etteotsa asumist (2006)

Pea kümme aastat tagasi jäi EV (ja ÜRO) ilma heast võimalusest maailm päästa – nimelt leidis käesoleva raamatu autor, et tema juhtimisel võiks ja peaks inimkond edasi tähtede poole rändama. Sest Maaga on lood hapud.

Eks raamatus on juttu paljust muustki (lisaks luuletused, mille autor kirjutas möödunud aastakümnetel enne filosoofilise selguseni jõudmist), ent siin tsiteerin lühidalt vaid sci-fi valdkonnast mõtteid (paistab, et autori fb-lehel on ta päästeprogramm uuesti avaldatud – kuigi vaevalt, et sama sõnastusega?).

“Kui eestimaalased soovivad presidendiks eestimaalaste ja inimkonna kestmajäämise huvi eest võitlemiseks suutlikku isikut, tuleb neil kasutada viimast võimalust – minna kodanikuallumatuse teed.
Seekord kandideerin mina Eesti Vabariigi presidendiks. Ma kutsun kõiki eestimaalasi poliitilisele üldstreigile alates 21. augustist. Streik peab kestma niikaua, kuni Riigikogu rahva nõudmise rahuldab. Varuge toiduaineid ja püsige kodus. Ühekorraga saab siis ka selgeks, kes on Eesti Vabariigis kõrgeim võim, kas tööandjate poolt ära ostetud Riigikogu või Eesti rahvas.
/-/
Eesti Vabariigi presidendina viiksin ma Eesti Vabariigi konvergentsi teele ja päästaksin tühikäigult maailmavalitsuse, et viimane saaks alustada desarmeerimist ja vabanevate ressursside suunamist valguse kiirusest suurema kiiruse otsingutesse.
/-/
Varsti saan ma 67-aastaseks. Kui te mu nüüd Eesti Vabariigi presidendiks valite, jõuan 10 aastat president olla ja võib-olla ka 10 aastat ÜRO peasekretär (kui maailmavalitsus minu presidendiaja lõpuks tühikäigult päästetud on ja desarmeerima hakata saab). 87-aastaselt läheksin pensionile.” (lk 2)


“Järgmine kinnistäht asub meist küll nelja valgusaasta kaugusel ja meile sobivad planeedid kindlasti palju kaugemal ning valguse kiirust ei saa altpoolt ületada, kuid teoreetiliselt eksisteerib võimalus alustada liikumist kohe kiiremini, kui valguse kiirus. Seda võimaldab oletada üks Einsteini võrrandi imaginaarne lahend. Nii peaks olema võimalik leida uusi planeete koloniseerimiseks.” (lk 72)

18 veebruar, 2015

Henning Mankell – Näota mõrvarid (1997)

See romaan on Mankelli esimene Wallanderi raamat, ent hiljem on ta kirjutanud jutte, mis eelnevad sellele romaanile, eelkõige siis “Püramiid”, mis peaks olema otsene eellugu “Näota mõrvaritele”. Kuid need eellood on pigem kohendatud sobituma hiljem kirjutatud Wallanderi romaanidega, ja erinevad mitmeski detailis siinses raamatus tooduga. Nii on Wallanderi eraelu peale Monast lahkuminekut vähe teistsugune (“Püramiidis” suhe medõega, siin peale lahkuminekut kurvalt kuival), sõprussuhe Sten Wideniga muudmoodi, Ystadi töökaaslased samuti... vähe muutunud rõhuasetusega (noor Martinson vs kogenud Martinsson, Rydberg on kui modifikatsioon Rydbergist ja Nybergist (kellest pole üldse juttu, ent ometi eksisteerib eelloos)). “Püramiidis” sai Wallander nuga 21-aastaselt, siin aga 23-aastaselt, ja eks erinevusi ole veelgi.

Lugu ise on teadagi jõhker ja sisepoliitiliselt pinev. Tõurastatakse vanapaar, kahtluse alla satuvad sisserändajad, mistõttu marurahvuslased hukkavad külmavereliselt ühe somaallase. Nagu ikka, selgub, et muidu korralike inimeste elu osutub lähemalt uurides vähe teistsuguseks kui see muidu avalikkuses paistab. Eks ühtlasi kordu raamatust raamatusse tuttavad refräänid, mille võib lugemata jätta (selle uue ilmakorra jaoks on vaja uusi politseinikke, kes mõistaks paremini käsitleda seda tänapäevast arutut vägivalda jne). Miski on Rootsi riigis mäda!

Nagu ikka, on hämmastav see, kuidas korralikult toitumata ja puhkamata on Wallander ja semud võimelised sellisele elutempole vastu pidama. See tekitab endale füüsilist ebamugavust.

17 veebruar, 2015

Terry Pratchett – Malakas (2009)


Kui eelmiste Vahtkonna ja Vimesi seikluste puhul tundus, et Ankh Morpork on sündmuskohana end suuresti ammendanud ning vahtkondlased on Vetinari käes pigem välispoliitilised tööriistad, siis nüüd ähvardab linna trollide ja päkapikkude pikaajaliste pingete täismõõduline lahvatamine.
Lisaks avastab Vimes, et ta poeg on juba üle aasta vana ja selle järeltulijaga on võimalik suhelda – ning ta võtab endale pühaks ülesandeks iga päev kell kuus lapsele raamatut ette lugeda, juhtugu linnas mis iganes. Eks see tekitab probleeme, et kella kuueks koju jõuda, aga meest sõnast!

Nojah, ühesõnaga, taas kord on lahvatamas trollide ja päkapike konflikt, veel hullem, linna alusest salajasest kaevandusest avastatakse päkapike ühe liider, kes on justkui trolli poolt maha löödud. Aga vahtkondlased ei usu, et see nii juhtus – ja üleüldse, mida päkapikud linna alt otsivad? Mida nad iga hinna eest varjavad? Veel hullem, miks üritavad päkapikud Vimesi kodus tema perekonda maha nottida? Ja probleem areneb edasi... vähemalt ei toimuks päkapike-trollide esimene lahing Ankh Morporkis endas.

Raamatu kõrvaltegelaste hulgas jälle tähtsamal kohal naised, seekord Vahtkonna enda omad – nimelt on Vimes sunnitud palkama naisvampiiri, kes äratab libahundis meeletu armukadeduse kapten Porgandi pärast. Veel hullem, Nobbsil on tekkinud suhe võrratu striptiisitariga. Ja Lõbus Pisipepu avastab, et naistega on tore hängida.

Pratchett on ikka vaimustunud von Lipwigist, nii on linlaste kõnepruuki ilmunud ohtralt väljendeid a la “pöörane nagu postiülem” jne. Seletamatul kombel on jäljetult kadunud viimaste raamatute üks enimmainitud vahtkondlasi Reg, see asemel on foonil alati märgatav ajalehefotograaf Otto. Ning seekord pole ka plaani Vetinari mõrvamiseks.

16 veebruar, 2015

Karl Schroeder – Kheldyu (Reach for Eternity, 2014)

Lugu lähituleviku maailmast, kus naftaga on lood kehvasti ja kliimasoojenemise peatamiseks on ärimehed välja pakkunud kaht konkureerivat viisi, millega üleliigset CO2 “püüda” - üks viis on püüda seda hiiglasliku tornikompleksi abil otse taevast (vastav püüdur-ehitis on kaugelt üle kilomeetri kõrge), teine viis on seda maandada geneetiliselt muudetud metsaga (mis kasvab imekiiresti). Probleem siis selles, et Maa võimalikud “uued kopsud” asuvad kumbki kõrvuti Siberi hiiglaslikel aladel. Ja et tegemist eelkõige ärilise ettevõtmisega, siis see metsakasvataja on sundinud selle CO2 koguva torni töö peatada.

Aga mitte päriselt, nagu selgub... Tornimees on nimelt saanud inspiratsiooni Permi ajastu lõpetanud ökokatastroofist, mille abil saaks need uued geenimuundatud puud hävitada. Noh, selle käigus hävineksid niisamuti muud puud ja eluvormid – ja nii jääks CO2 püüdmiseks käiku vaid tema tornisüsteemid. Ökoagent Gennady, kes on palgatud tornimehe poolt torni taaskäivitama, seisab raske valiku ees...

Omamoodi päris tore lähituleviku ökothriller. Maailm seisab katastroofi lävel, Venemaa loodusvarad on maha müüdud ja igasugu tuumatehnoloogiaga tehakse kahtlaseid mahhinatsioone. Aga Gennady, tema päästab maailma järjekordsest ökokatastroofist. Noh, vähemalt on lool minekut ja intriigi.


“Achille Marceau wanted to replace 4% of the world's coal-powered generating plants with solar updraft towers. With no fuel requirements at all, these towers would produce electricity while simultaneously removing CO2 from the air. All together they'd suck gigaton of carbon out of the atmosphere every year. Ignoring the electricity sales, at today's prices the carbon sales alone would be worth $40 billion a year. That was $24 million per year from this tower alone.” (lk 91)

13 veebruar, 2015

E.F. Benson – Õudusesarv (2014)

Bensoni ja Whiteheadi lugemine eeldab tarbijalt teatud soodumust kirjandusliku õõva nautimiseks. Minul see puudub ja nii olnuks õigem jätta see raamat lugemata, milleks kulutada aega tekstidele, mis tegelikult ei huvita. Aga noh, kui raamat juba kätte pisteti ja tegemist ikkagi asjaliku väikekirjastusega, siis võib elust paar päeva selle lugemiseks kulutada.

Samuti imetlen kirjastuse missiooni tutvustada selliseid, ee, oma ajastu autoreid nagu Benson ja Whitehead, kelle tekstid muidu langenuks siin ehk viljakamale pinna nii 20 aasta tagustes oludes. Aga praegu lugeda klassikalisi tondijutte sellest, kuidas briti härrasmehed kuskil kolgastes aega veedavad ning hirmutavaid hetki kogevad... võiks öelda, et see jätab kõhedalt ükskõikseks. Muidugi, ega mina tunne õuduslugejate hingeelu, ehk praegugi loevad nad südamevabinal selliseid jutte. (Ega ma oskagi endale seletada, miks mulle 20. sajandi esimese poole ulmeautorid üldiselt ei istu – Howard, Lovecraft, nüüd need kaks klassikut; olen ette loobunud viimastel aastakümnetel kirjastatud õudikute kättevõtmisest – nende tekstid näivad nii... aegunud? Kirjanduslikult mannetud? Kui klassika pole ajatu, siis enamasti võikski need tekstid jääda kategooriasse “ahah-olen-kuulnud-nime-ja-hägusalt-tean-millest-kirjutatakse-ning-keda-mõjutasid”-kategooriasse. Nojah, muidugi oleks see iga lugeja enda asi.)

Kui siit kogust midagi silma jäi, siis ehk “Hr Tilly seanss”, mis on üllataval kombel üsna humoorikas ninanips spiritualistide tegevuse suunas – midagigi erinevat kogu üldisest tonaalsusest. Aga muidu jah, kõik need halvad vaimud, mis jäänud majadesse pidama... kõik see ei tekita mingit kaasaelamist (no hea küll, ühes loos on juttu jänestena kalpsavatest šotlastest, või siis see jutukogu nimilugu alpiinimestest; need on mingil jabural moel meelelahutuslikud ehk campi kogemuse alla liigituvad).

Sulbi asemel võinuks raamatule järelsõna kirjutada pigem tõlkija Sära (kes ise lood valis ja kes tundub päris kohusetundlik tõlkija olevat), paistab, et Sulbi on Bensoni tutvustamisega vähe nõutu olnud ning seetõttu on tervelt 2/3 järelsõnast loomekäsitluse asemel mingi biograafilise ainese ümberjutustus. Vähemalt võib tõdeda, et Krošetskin on meisterdanud hullemaid kaanekujundusi kui selle jutukogu oma.

Nojah, nagu öeldud, pole tegemist tekstidega, mida muidu loeks, ning seepärast siis selline... mittemõistmine.


“Ta süda hakkas kurgus peksma ja näis siis üldse seisma jäävat. Ta pea hakkas ringi käima, otsekui tahaks ta hing oksendada, sest otse tema ees oli see, kes pidi talle varsti järele tulema. Need punakad juuksed, eemaleulatuvad kõrvad, lähestikku asuvad iharad silmad ja ühe poolega naeratav ning teise poolega õelalt irvitav suu, mida ta nii hästi teadis. See võis olla pigem ta enda luupainaja kui elav modell, kes maalikunstnikule oli poseerinud.” (“Nägu”, lk 28)

12 veebruar, 2015

Henning Mankell – Püramiid (2013)

Viis juttu Wallanderi nö varasemast ajast – kuidas ta Malmös kriminaalpolitseisse püüdles ja seejärel mõned juhtumid 80ndate Ystadist. Monaga tutvuse algus ning hilisem lahkuminek. Ystadi perioodil on veel Rydberg elus, kuid juba igati haiglane. Ja noh, neli esimest juhtumit pole nii õõvastavad kui hilisemat aega käsitlevates romaanides. Muidugi on igas loos probleemiks seegi, et Rootsi demokraatlik kord on muutumas ja seda on raske aduda.

Kogumiku nimilugu läheb juba hilisemate romaanide laadi – jõhkrad mõrvad ja rahvusvahelised sidemed; pigem ongi see lugu nö täiemahuliseks tellisromaaniks lahti kirjutamata jäänud. Rydbergist kui geeniusuurijast siin suurt aimu ei saa, on näha vaid Wallanderi respekti vanema kolleegi suhtes (kes pealegi töötab Wallanderi alluvuses).

Ja sega suurt selgemaks saa ka Monaga minevik, juba esimest loost (mis leiab aset 1969. aastal) on näha, et noortel pole klapp just täiuslik, ning hiljemgi ütleb Wallander endale, et koos ollakse/oldi vaid tütre pärast. Noh, ja üks hetk sai tütar täisealiseks ja pere lagunes. Esimeses loos on ka selline humoorikam hetk, kus ligi kuuekümneaastane isa nuriseb 21-aastase Wallanderiga, et see pole talle lapselapsi andnud. Nonoh.


“Ta läks ukse juurde ja andis kella. Siis märkas ta, et kella juhe on lahti rebitud. Ta koputas ja jäi ootama. Lõpuks tagus ta ukse peale nii kõvasti, et see läks lahti. Ta hüüdis, kas keegi on kodus. Ei mingit vastust. Ma ei peaks sisse minema, mõtles ta. Sellega rikun ma tervet rida reegleid, mis ei kehti ainult politseinike, vaid kõikide kodanike kohtta. Seejärel lükkas ta ukse lahti ja astus sisse.” (“Püramiid”, lk 299)


raamatukoi
juuli raamaturiiul

11 veebruar, 2015

M.C. Beaton – Hamish Macbethi jõulud (2014)

Äärmiselt tore jõulumuinasjutt, kus Hamish peab ühe tülika eide kadunud kassi ja lõppeb see otsing kohalike üleüldise vennastumisega jõuluaja vaimus. Kõlab ehk juustuselt... aga mis siis, erinevad lookäigud ja tegelaste arenemised mõjuvad lõppkokkuvõttes toredalt ülendavalt. Nagu öeldud, tegemist on jõulumuinasjutuga ja sellisena on teksti tõesti muhe, ja ega siis liigselt juustune ka ole... Hamish lastakse arreteerimise käigus peaaegu maha ning võimalik pruudikandidaat saab paraja pettumuse osaliseks, sest Hamish on... Hamish. Plussiks seegi, et peale kassiotsingu ja varguse uurimise midagi letaalsemat ei juhtu. Ning inimesed kogevad rõõmu ja lähedust... mida küll Priscilla kaugjuhtimisega segada suudab.

Igal juhul, Beatonilt positiivne üllatus.

10 veebruar, 2015

Henn Leetna – Tapke Lotomängija! (2015)

See õhuke raamat on võrdlemisi halb jutustus või kirjanduslik toode. Tegemist siis ehk absurdikastmes mõistulooga (kui tahad proovida kirjutamist, siis see vast üks kindlamaid viise selleks), kus muuhulgas saavad vastu pead erastamised-ärastamised, sundüürnike tekitamine ja kooseluseadus. Riik pole meie oma, see on riigipöörajate ja välismaalaste oma. Ja need riigipöörajad-valitsejad olid võimul juba (eelmise) okupatsiooni ajal. Teisitimõtlejad (ehk õigestimõtlejad?) sunnitakse nüüd vaikima kasvõi surmaga ähvardades.

Jant käib ühtlasi riikliku lotomängu ümber, mille puhul peategelane (ehk Lotomängija) avastab, et numbreid võltsitakse. Peale politseile kaebamist hakatakse ta järele nuhkima ja Lotomängija peab üldse välismaale põgenema. Ja kui ta ikkagi kodumaale naaseb, püütakse teda kõrvaldada atentaadiga. Jne. Lõpuks selgub, et see kõik võis olla hoopiski unenägu.

Nagu algul öeldud, pole tekst kirjanduslikult just õnnestunud, rääkimata sisust, mis mõjub üsna lapsikult. Vahel on tõesti vaja, et enne teksti trükikotta saatmist loeks keegi teine inimene selle teksti kriitiliselt üle ja osutaks võimalikele ebakohtadele, mis autori silmis võivad tunduda vaimuka ja teravmeelse ja tabavana jms (sest ta on ometi selle ise välja mõtelnud!), ent ei pruugi iga kord teps mitte nii olla. Kuigi jah – see on autori õigus oma teksti just sellisena esitleda, nagu tema tahab, lugeja asi on sellega kaasa minna või mitte. Eks muidugi on võimalik, et mul puudub vajalik huumorimeel ja olen ühtlasi riigi poolt ajupestud jne, ning seepärast ei taba selle raamatu vahedat sära.

09 veebruar, 2015

Eero Lattu – Kaitstud Eesti (2014)

Fantaasia sellest, mis võinuks juhtuda, kui 1939. aastal poleks Eesti Vabariik sõlminud Nõukogude Liiduga baasidelepingut. Jah, siingi raamatus olid Eesti valitsejad läbirääkimiste käigus valmis lubama kuni 7000 nõukogude sõdurit baasidesse, aga mitte rohkem – see olnuks Eestile suveräänsuse kaotamine. Kahe riigi läbirääkimised ei jõua kuhugi, Eesti valitsus püüabki selle käigus võimaluste piires venitada (ja Stalin omakorda vastu survestada), et mingilgi moel võimalikuks agressiooniks oma valmisolekut parandada.

Sest mujal on olukord hull – Poola on langenud, Leedu on sõlmimas Nõukogude Liiduga kokkulepet Vilniuse saamise eest (mille tõttu siis hiljem lubati vastutasuks nõukogude baase), Lätit ähvardatakse samamoodi, ning ühtlasi on nõukogude valitsus ette võtmas Soomet. Saksamaal teadagi värske leping Nõukogude Liiduga, nemad ei pilguta silmagi selles suhtes, mis toimub Poolast põhjapool. Teistel Euroopa suurjõududel tähtsamad probleemid ning Rootsi muidugi neutraalne.

Läbirääkimised ei jõua kuhugi, peagi korraldavad nõukogudelased paar jõhkrat piiriintsidenti, milles süüdistatakse eesti diversante. Jaanilinna ja Petseri taha on koondatud vähemalt sada tuhat nõukogude sõjaväelast koos hirmuäratava koguse rasketehnikaga. Eesti korraldab kordusõppuste nime all varjatud mobilisatsiooni ning valmistab rahvast ette võimalikuks konfliktiks. Rahvas on kindlameelne – Vabadussõjas raskelt kättevõidetud vabaduse eest tuleb seista. Niisamuti on sõjaväelased meeldivalt üllatunud, et eesti poliitikud ei löö lõpuks vedelaks. Ent abi pole kuskilt oodata – on küll vastastikuse abi leping Lätiga (autor kirjutab, et Läti oli tollal militaarselt võimsam kui Eesti – kas päriselt oligi nii?), soomlastega on vaid suusõnaline jutt, et vajadusel lukustada Soome laht. Leedu on Vilniuse üle rõõmus, ja meie kandi suurriik Poola... Poolat pole.

“Ei olnud mingit kahtlust, et president hoiatas rahvast läheneva õnnetuse eest. Kõne tõstis isamaaliselt mõtlevate meeste, ja neid ei olnud teps mitte vähe, eneseuhkust piisavalt, et kodustele võrdlemisi sõjakalt öelda:
“Tulgu ainult, eks me vaata, kes keda!”
Vähemasti oli nüüd teada, et riigimehed ähvarduste ees araks ei löönud.
Naised seevastu ohkasid raske südamega ja toimetasid oma igapäevaseid asju vaikides edasi.” (lk 138)

Oktoobris katkevad kõnelused lõplikult ning Kremli varasemad jõulised ähvardused saavad tõeks.

“Sõda algas 14. oktoobri hommikul. Komarovka kordonis oli vaevalt koitnud, kui valgeneva taeva ja sünktumeda metsaviiru taustal nähti eredaid sähvatusi ja kohe seejärel kostus piirivalvurite kõrvu suurtükkide kanonaad, mis katkematult jätkus. Kogupaukude mürin üha tihenes.” (lk 165)

Nõukogude vägede kaks pealetungisuunda kohtavad südi vastupanu. Mingil moel toimib Tallinna õhutõrje, mingil moel õnnestub üle piiri voolavaid tanke hävitada-rikkuda. Samaaegselt ründab Nõukogude Liit ka Lätit (suuresti abiks Leedus paiknevad lennuväljad, mis Vilniuse vastu saadud). Soome peab nüüd omakorda baaside asjus läbirääkimisi (Kremli omad toovad neile hoiatavaks näiteks Eesti-Läti saatuse; neil on vaja piiri Leningradist kaugemale nihutada ja muidugi Soome lahe üle kontrolli saada), kuniks novembris needki katkevad ja sealgi tungivad nõukogude väed peale lavastatud intsidenti üle piiri – Eestit ja Lätit see mõneti aitab, nüüd peavad nõukogudelased ka soomlastega jändama. Vähemalt on viimaks võimalik Eesti ja Soome vaheline sõjaline koostöö ja nii üritatakse Soome laht nõukogude laevastikule lukku panna. Ent jama on see, et eesti vägede kangelaslikust ja oskuslikust vastupanust ning nõukogude vägede ohtrast hävitamisest hoolimata tuleb üha sisemaale taganeda ja Eesti sõjaväel terendamas meestepuudus (kuskil oli Laidoneri poolt võrdlus, et Vabadussõjas langes keskmiselt 8 meest päevas, siis selles konfliktis 114? Võin hetkel numbritega eksida, pole raamatut enam käepärast)...

Ja raamatu lõpus teeb autor ootamatu pöörde fantastikasse (või paranormaalsusse?) ning lahendab selle sõjalise konflikti päris jaburalt ja kirvehoobiga. See on tõesti... ootamatu. (Ei hakka raamatu sündmustikku spoilerdama, aga kas see lõpus sisse toodud tegelane reaalselt omas tol ajastul mingisugust mõjuvõimu?) Ehk polnud autoril südant julma lõpuni välja minna? Soov säästa eestlastest lugejaid? Kui muidu püsib tekst mingil moel usutavuse piirides, siis lõpp läheb juba Tõivelemb Vallaku fantaasia kanti.

Eks omaette nähtuseks ole ka raamatus valitsev paatos, tegelased räägivad ilukõneliselt nagu teatrilaval, kõik on Eesti vabadusest kantud ja muidu heroilised. Pole märkigi ühestki kahtlejast või äraandjast, eks rohi rohelisem ja taevas sinisem, tollane elukorraldus kui asjalik ja isamaaline idüll. Rahvusromantism 21. sajandil? Tegelaskonnas on nii Eesti kõrgemad võimukandjad kui erinevad mobiliseeritud; pilgu saab heita ka Kremli südamesse ja nõukogude sõjaväelaste peas toimuvasse. Ja väheke ka soomlaste vaatepunkti.

Ühesõnaga, intrigeeriv raamat oma selgete kirjanduslike puudustega – see veider lõpplahendus (kuidas siis võinuks maailmasõda edasi kulgeda? Ei kujuta ette, et Eesti jäänuks edasiste sündmuste käigus natside või enamlaste poolt okupeerimata) ja tegelaste ühekülgsus. Aga noh, sellisest rahvuslikust konfliktist polegi lihtne kirjutada (näiteks kasvõi lähitulevikuainelised Kivisivi või Reichardti romaanid).

06 veebruar, 2015

Frederick Forsyth – Tapmisnimekiri (2014)

Einoh, igati tempokas glamuurpõnevik – ameeriklaste, brittide ja iisraellaste väga vinged ja ülisalajased eriteenistused madistavad erinevate muslimitest terroristidega; nii tehnika kui inimesed, kõik on nö viimane sõna, ja eks terroristidel on niisamuti selline konspiratiivsus, et seda annab lahti muukida. Tegevus leiab aset nii Ameerikas, Inglismaal, Pakistanis kui Somaalias – on vaja kätte saada Jutlustaja nimeline jutlustaja, kes läänemaailma muslimitele suunatud videopöördumistega piitsutab jüngreid ametiisikutest läänlasi tapma. Ja tõepoolest, tema järgijad asuvadki Ameerikas ja Inglismaal ametiisikuid hävitama, mille käigus siis ise niisamuti paradiisi saadakse.

Probleem on tõsine, sest lääne eriteenistused ei saa sellele Jutlustajale kuidagi jälile, kuna teda abistab arvutigeenius, kes suudab kõik jäljed netiavarustesse peita. Jutlustaja on pandud ameeriklaste salajasse tapmisnimekirja, ainult et pole halli aimugi, kellega üldse tegu võiks olla, rääkimata sellet, et kus ta paikneda võiks jne. Teda pannakse jälitama Jälitaja, kes on viinud läbi ameeriklaste salajases eriteenistuses kõiksugu valgustkartvaid operatsioone. Ühel hetkel juhtub nii, et järjekordne Jutlustaja jünger oma tapatöö käigus ühtlasi haavab surmavalt Jälitaja pensionärist isa. Nüüd on Jälitajale asi personaalne! Ta peab Jutlustaja tapma!

Noh, selleks tuleb sukelduda üliturvatud kübermaailma ja arhailisse külaühiskonda, pista rinda somaali piraatide ja angloameerika bürokraatiaga. Droonid põrisevad taevas ja agente leidub kõige hullemaski põrgus. Kuid ometigi võib viimaks idenfitseeritud Jutlustaja pääseda... Aga seda ei tohi juhtuda!

Forsythi tegelased ei jagune üksüheselt mustvalgeks – on muslimid (k.a. läänlastest muslimid), kes on nii head, neutraalsed kui pahad tegelased; ja on läänemaailma inimesed (v.a. läänlastest muslimid), kes võivad olla nii head kui neutraalsed tegelased. Pole siin hinnangut Iraagi või Afganistani sõdadele, need lihtsalt eksisteerivad eriteenistuste õnnestunud või ebaõnnestunud operatsioonide nimekirjas. (Huvitaval kombel jääb usbekkidest mulje kui ühest raevukamast läänevastasest rahvast.) Forsyth annab oma peamistele tegelastele ajaloo ja motiivid tegutsemaks nii nagu nad selle raamatu reaalsuses teevad, aga eks tegemist on tüüpidega, mitte karakteritega. Eks see raamat ole omamoodi toetavaks jõuks läänemaailma tugevuse kuvandile, siin leiavad õigustuse ka need probleemsed juhtumid, mis iseenesest pole seaduslikud, kuid on üldise hüve hüvanguks.

Et siis selline paarisajaleheküljeline adrenaliinisahmakas, pole siin mingit molutamist või argumenteerimist.

05 veebruar, 2015

Enrique Vila-Matas – Dublinesk (2014)

Metafiktsioon! Selles mõttes tänuväärselt kirjutatud, et olemata tuttav Joyce'i või Becketti loomega, on see teos igati huviga loetav. Sest noh, autoril sulg lippab ja ta pole vaevatud soovist iga hinna eest lugejat võluda – on üks isepäine raamat ning lugejana kas aktsepteerid seda või oled ükskõikne. Tegemist on justkui seguga ilukirjanduse ja essee ja miks mitte ka biograafiaga; käsitledes nii kirjanduslikke otsinguid kui ka isiklikku road moviet kuskil selles olemises. Kuigi tekst seilab aegajalt õige sünkjatel meredel, on siiski kirjutatu selline... kerglane või mänguline, noh, ühesõnaga stiilne.

Kui üldiselt väldin teoseid, kus autorid ilukirjutavad kirjanikuks olemisest ja kirjanduse olemusest, siis Vila-Matas õnneks kirjutab neil teemadel suuresti pateetikavabalt ja higihaisuta, ning see on igati meeldiv. Kirjandus on niigi üksindus, pole siis vaja seda koormata liigse melodraamaga.

“Ta leiab, et kui kirjastajalt või kirjanikult nõutakse annet, tuleb seda nõuda ka lugejalt. Sest pole mõtet ennast petta: lugemise tee on sageli raskesti läbitav ja nõuab emotsionaalset intelligentsust, soovi teist mõista ning tahet kasutada teistsugust keelt kui meie igapäevase türannia keel. Nagu ütleb Vilém Kok, ei ole sugugi lihtne tajuda maailma nii nagu Kafka seda tajus: maailma, kus pole liikumist ja isegi ühest külast teise minna on võimatu. Neidsamu oskusi, mida on vaja kirjutamiseks, on vaja ka lugemiseks. Kirjanikud veavad lugejaid alt, aga juhtub ka vastupidist, et lugejad veavad kirjanikke alt, otsides neilt vaid kinnitust, et maailm on selline, nagu nemad seda näevad...” (lk 68-69)

“Praegu oli ta jätkuvalt sellel samal halvimal, kõigist kõige madalamal järjel. Ainsaks päästerõngaks teadmine, et paradoks, mis ühendas nii paljusid õnnetusehunnikuid, käis ka tema kohta: ühte kohta vangistatuse tundel võiks mingi mõte olla vaid siis, kui tõeline rändamine oleks üldse võimalik.” (lk 319)

04 veebruar, 2015

Ian McDonald – The Fifth Dragon (Reach for Eternity, 2014)

Lugu Kuul tööstuse rajamisest, kuidas see Kuu peal toimida võiks ja millised tingimused seal elamiseks-töötamiseks valitseks. Meeste suur arvuline ülekaal ja füüsilised ohud, mis seal taevas elades kaasneksid. Kuu on salakaval ja halastamatu! Aga nii põnev ja kasumlik ka.

Loo kangelanna on Brasiiliast pärit Corta, vabameelne ja raudse tahtega kaevandusharidusega naine, kes jääb igas olukorras pinnale (mis otseses tähenduses pole Kuul kõige tervislikum) ja kes ei kõhkle meestemaailmaga rinda pistmast (või mehi seksuaalselt tarvitamast). Corta on pärit lihtsatest oludest ja nüüd Kuul leiab ta, et siin on tema koht eneseteostuseks, selle uue maailma vägevate hulka tõusta. Kui Kuul on nö neli Draakonit, siis tema tahab saada viiendaks Draakoniks, kasutades ära üht senikasutamata võimalust Kuul vajaliku tööstuse arendamiseks.

“In the year and a half we had been on the moon, our small world has changed. Things move fast on the moon. Energy and raw materials are cheap, human genius plentiful. Ambition boundless. Four companies had emerged as major economic forces: four families. The Australian Mackenzies were the longest established. They had been joined by the Asamoahs, whose company Aka monopolised food and living space. The Russian Vorontsovs finally moved their operations off Earth entirely and ran the cycler, the moonloop, the bus service and the emergent rail network. Most recent to amalgamate were the Suns, who had defied the representatives of the People's Republic on the LDC board and ran the information infrastructure. Four companies: Four Dragons. That was what they called themselves. The Four Dragons of the Moon.” (lk 82)

Tegelikult on see ühtlasi lugu kahe naise lähedasest sõprusest – Corta, kes jääb Kuule, ning Achi, kes naaseb Maale enne luude atrofeerumist. Eks autoril kulub palju auru kirjeldamaks (peale selle, kui bad ass Corta on), milline Metsik Lääs see Kuu tööstuslik vallutamine on ja miks see elu seal nii keeruline on (kohv on kullast kallim!). (Võiks ka omapoolselt edasi mõelda, et millise hoolimatusega seda Kuud töödeldakse ja milline kuumaastik hiljem päranduseks jääb.) Karm maailm tugevatele inimestele, vabameelsus on alati kasuks.

“After two years on the moon human bone structure atrophies to a point where return to Earth gravity is almost certainly fatal. The medics drop it almost incidentally into your initial assessment. It can take days – weeks – for its ripples to touch your life. Then you feel your bones crumbling away, flake by flake, inside your body. And there's not a thing you can do about it. What it means is there is a calcium clock ticking inside your body, counting down to Moon Day. The day you decide: do I stay or do I go?” (lk 70)

03 veebruar, 2015

Aliette de Bodard – The Dust Queen (Reach for Infinity, 2014)

Maagiline vietnamulme? Scififolkloor? Vietulme? Orbitaalvietnam? Et siis, vietnamlased võtavad osa Marsi terraformimisest, ja on selle gigantse projekti käigus säilitanud oma rahvusliku eripära. Maa-Vietnami on muidu tabanud üleujutus, ja sealgi käib nüüd ülesehitus – ühesõnaga, luuakse nii uut kui vana Vietnami; ainult et senini pole võimalik Marsile jalga tõsta, kuna seal käib terraformimise tehnoloogiline täppistöö. Orbitaalvietnamlastel on ühtlasi oma spirituaalne juht – Tolmukuninganna, kes loob näiteks uueaastapidustusteks enneolematuid vaatemänge jms, mis sügavalt puudutavad Marsi nimel töötavate vietnamlaste hinge. Nojah, minu poolt väga segane sissejuhatus, aga mul senini puuuduvad kogemused tulevikuvietnamlusega.

Lugu ise siis sellest, et see Tolmukuninganna on vanaks jäänud ja tahab naasta lapsepõlve Maale – no aga Maa on muutunud jne. Et reaalsust talutavamaks muuta, palub kuninganna loo kangelannalt, et see sooritaks tema aju kallal ühe operatsooni (rewiring), millega saaks esile tuua nö valutu mälestuse, mis aitaks reaalsuse kogemist talutavamaks muuta (ausalt öeldes ei saanudki aru, miks Tolmukuningannale seda vaja oli – et saaks hinge puruks käristamata lahkuda orbitaalvietnamlaste juurest?). Kangelanna leiab... et operatsiooi ei saa teha, sest... oh õudust...

Igal juhul, mulle mõneti segaseks jääv lugu. Loodud maailm on omapärane, kõik see vietnamlus segatud tulevikutegemistega, ja seda kõike naiselikust vaatenurgast, aga ei tekitanud suuremat kaasaelamist. See tõdemus ei ütle küll suurt midagi loo enda kohta.

02 veebruar, 2015

Aile Alavee – Viimnepäev veeparadiisis (2014)

Armastusromaan mehest ja naisest, kel jõulueelsel nädalavahetusel jõudekeskuses aega veetes puhkevad tunded pööraselt õide. Kõik võiks vapustavalt ilus olla – ikkagi selline tundelahvatus ja hingesugulase äratundmine! – kui kummalgi poleks paarilist linna maha jäänud. Ja need mõlemad paarilised tulevad peagi ka sinna terviseparadiisi, et oma suhte tuleviku nimel võidelda. Sest noh, värskete hingesugulaste teineteise leidmine, see on vaid väike kõrvalehüpe, selliseid asju suhtes ikka juhtub. Nii on seal kokku kuus inimest (kummalgi värskel armunul on spaas sõber kaasas), kes kahe vana ja ühe võimaliku uue paari suhteid klativad. Kõik on kokku segadus, kaalukausid pendeldavad sinna ja tänna.

Autoril on ehk veidi probleeme olnud teose nähtavaima tegelase Vahuri loomisega, kes on nii poeetiline ja mehine, iga õrnahingelise naise unistus millegipärast. Kui algul tundus Vahur vähe paroodiline, siis tegelikult vist ikkagi nii polnud ja see tekitas kerge tõrke selliste tegelase vastu. Samas meeslugejana jälle tundub, et naistegelaste siseilmad (Helen, Viivika, Mare-Kerttu) on õnnestunumalt kirjutatud (kuigi niisamuti poeetilisevõitu?) - löövamad, elusamad, hingeminevamad. Ei saa öelda, et autor oleks kirjutanud tõsimeelset armastusromaani, pigem on tegemist lõbusavõitu fantaasialoo või meeliskeluga tundetormide asjus. Nii 3 meest kui 3 naist markeerivad pigem erinevaid tüüpe kui karaktereid (hiljem arutlebki Vahur omaette, kes võiks kellega pigem kokku sobida). Karjeristid, romantikud, edukad, ringitõmbajad jne. (Päris naljakas, kui Viivika tõi tervisekeskusse kaasa eelmisel päeval küpsetatud koogi, mida siis kohvikulauas üheskoos nosima hakati.)

Ehk siis, tänapäevastes oludes üpris vanamoodsate (või nö ajatute?) inimeste armastusromaan. Vahel lõbus, vahel tõsine; palju arutlemist ja mõned klassikatsitaadid. Raamatule lisab värskust autori mõneti vabameelne suhtumine teksti esitamisse, küll on seal vahel suuri algustähti või punkte puudu. Ja see on alati tore.

01 veebruar, 2015

Greg Egan – Break My Fall (Reach for Infinity, 2014)

Millalgi peab inimkond Maalt lahkuma. Siin loos on üheks selliseks “katsepolügooniks” Marss, mida siis muudetakse elukõlbuliseks jne. Marsile väljarändamiseks on tehtud omaette süsteem – nimelt on suunatud Maa ja Marsi vahele asteroidiparv, mis siis tiirleb nende vahelisel alal; seda on vaja selleks, et kosmosetranspordivahendid saaksid “hüpata” asteroidilt asteroidile, saades nii igalt asteroidilt kiirendust edasi liikumiseks (okei, see koht jäi mulle natuke hämaraks).

Marsile minnakse konvoides, transpordialused kargavad üksteise järel kivilt kivile. Lisaks sellele, et asteroidid liiguvad kindla trajektoori järgi, on need ühtlasi varustatud proviandi ja muuga – juhuks, kui probleemi korral peab transpordialus sinna asteroidile pikemaks jääma (ehk siis seal viibima vähemalt selle aja, kui asteroid ringiga tagasi jõuab, mis võib aega võtta kaks või rohkem aastat – sõltuvalt sellest, kui kiiresti on võimalik organiseerida ülikallist päästeoperatsiooni kas Maalt või Marsilt).

Nojah, jutt ongi siis sellest, kuidas üht sellist transpordikonvoid hoiatatakse, et peagi tabab neid päikesetormi laine, ning selle vältimiseks peavad nad end asteroidile “parkima” et niimoodi päikesepuhangut vältida. Kaptenid asuvadki üheskoos oma aluseid maanduma... ent ühel laeval see ebaõnnestub, ning see jääb trossi otsas taevaruumi tilpnema. Ja oodata on, et see päikselaine kärsatab kaitsetu aluse sõitjad läbi. Appi ei saa minna, sest kaptenid ei tohi oma laevadel reisijaid ohtu seada. Kuid... meie loo transpordivahendi kapten otsustab proovida neid päästa...

Loost võib välja lugeda, et tuleviku superjõud paiknevad ehk Hiinas ja Indias, kuna kõik tegelased on sealt kandist pärit. Aga see pole muidugi selge järeldus tuleviku kohta.


“The Baza was not so much a spacecraft in its own right as a life support capsule being tossed from Stone to Stone, but this choreographed relay race would deliver it to Mars in just four and a half months.” (lk 17)

30 jaanuar, 2015

Terry Pratchett – Postiteenistus (2009)

Seekord on Vahtkond pelgalt statisti rollis – jah, taustal see igati eksisteerib ja tegutseb ning on Vetinari avalikud lõukoerad, aga see on ka kõik. Raamat on petturist Niiske von Lipwigist (jällegi to be continued aururaamatus), kellele Vetinari pakub kuritegudele karistuseks kas surma või linna postiteenistuse elustamist. Nagu selgub, pole see postiteenistuski suurem asi elu, ent agarale petturile ikkagi väljakutse. Ja kunagi oli see postiteenistus vägagi prestiižne asutus.

Huvitav, et Pratchett räägib Ankh Morporki puhul nagu olnuks see aastakümneid tagasi ametlike asutustega igati toimiv linn... aga siis vahepeal olnud suurem madalseis, millest nüüd millalgi Vetinari võimuperioodi jooksul on hakatud üle saama (kui kaua on Vetinari üldse valitsenud?). Ja omaette küsimus, et kui muidu on linna elukorraldus selline ligadi-logadi, kuidas siis Vetinari seljataga niivõrd hästiõlitatud ordnungiga masinavärk on? Kuidas on tema alluvuses niivõrd kompetentsed alluvad, võrreldes muu linna pisikuritegevusest elatuvast elanikkonnast? Jah, eks ole ka Vetinari mahitatud üsna rangelt reglementeeritud gildid jne, aga need ikkagi kahvatuvad patriitsi võimuaparaadi kõrval.

Aga jah, seepoolest erakordne raamat, et Vetinarilt ei püütagi võimu kangutada – kuigi kurikaelal on plaan tõusta tulevikus ta ametikohale. Petis von Lipwig on vast üks elusamaid Pratchetti tegelasi, teeb igasugu kahtlasi skeeme olude sunnil või isikliku vabaduse nimel ja lõpuks juhtub ikkagi head tegema (hiljuti kuskil kirjutasingi, et ega autoril pole just suuremaid õnnestumisi pahade tegelaste vorpimisel). Raamatu femme fatale on üsna korralik naine, kel enamvähem puuduvad jandilikud omadused, hüva asi seegi.

“Tuvid oli ju nii maitsvad! Võimatu on ainult ühega piirduda! Viis minutit hiljem aga meenub sulle, miks sa oleksid pidanud seda tegema:
Need olid metsikud linnalinnud, kes elasid sellest, mida tänavatelt leidsid – pealegi veel Ankh-Morporki tänavatelt. Nad olid nagu keksivad ja kudrutavad katkupesad. Sama hästi võiks süüa koerajunnidest kotletiga hamburgeri ja loputada selle alla ekstra suure topsijoogiga, mis on ammutatud käimlaaugust.” (lk 232)


29 jaanuar, 2015

Lois McMaster Bujold – Peeglitants (2015)

Juhtub selline ennekuulmatu lugu, et romaani peamiseks tegelaseks on hoopis Milesi kloonvend Mark. (Jah, sarja eelmist raamatut nii ammu lugenud, et ei mäleta midagi.) Ja Milesiga juhtub siin midagi väga halba; õigemini kogu Vorkosigani meespere tabavad mitmed, ee, tervislikud probleemid. Rääkimata vaimsetest värkidest – tuleb välja, et mõlemad vennad on peast soojad (Mark ja tema isiksuse eri küljed... omal moel on see vägagi hirmutav). (Oh, kas ema südant tunned sa?)

Bujold on eelkõige seikluste ja siseilma kirjutaja, rõhk on kõiksugu juhtumitel, valestimõistmistel ja ebaõnnestumistel. Kuidas vennad jamadesse satuvad, keda kelle pähe maha tahetakse lüüa, millise naisega on kõige õigem magada. Autorile pole tähtis, kui usutavalt see maailm koosneks (a la hard sf?) – peamine, et seal midagi toimuks, et lugeja elaks emotsionaalselt kaasa. Selles suhtes on üpris keeruline kuju Mark, kes ühelt poolt tahab head (või ka heastada), aga teiselt poolt on tal sellised tumedad küljed, et lugedes hakkab vastik. Aga muidugi, milline minevik ja kogemused on küll muutnud Marki (ja ka Milesi) selliseks (nojah, näiteks muidu normaalse füüsilise arenguga laps murtakse samasuguseks sandiks nagu Miles jne).

Raamat muidu vinks-vonks, aga lõpp jääb vähe nõrgaks – esiteks see viis, kuidas üks vend kogu Jacksoni probleemile korraga lahenduse leiab (kuigi tõepoolest, viimane etapp selleni on vägagi... okkaline), ja milline roosamanna hiljem Vorkosiganite kokkusaamisele järgneb – õnnelikud vanemad ja pojad, kõik on nii armas ja tore ja edukas. Aga jah, muidu siin raamatus möllu ja intriigi jagub, erinevad emotsioonid saavad mitmel rindel üles puhutud.

“Põhimõte oli lihtne, kuigi kirurgiline protseduur, mis oli kõige aluseks, oli saatanlikult keeruline. Kliendi keharakust kasvatati kloon, keda algul hoiti tehisemakas ja kes kasvatati seejärel üles Bharaputra “sõimes”, mis meenutas hämmastavalt hästi varustatud lastekodu – kloonid olid ju väärtuslikud, nende kehaline seisund ja tervis olid ülimalt tähtsad. Seejärel, kui aeg oli käes, rööviti neilt keha. Operatsiooni käigus, mille õnnestumisprotsent oli sajast oluliselt väiksem, siirdati klooni rakudoonori, “eellase” aju tema vanast või vigastatud kehast selle koopiasse, mis oli õitsvas nooruses. Klooni enda aju arvestati meditsiiniliseks jäätmeks.” (lk 14-15)

““Teie tapmine oli minu olemasolu ainus eesmärk. Kaks aastat tagasi olin ma täiesti valmis seda tegema. Ma kannatasin kõik need aastad Galeni ainult sel põhjusel.”
“Ära selle pärast kurvasta,” soovitas krahvinna. “Enamik inimesi elab ilma igasuguse eesmärgita.”” (lk 203)


28 jaanuar, 2015

Henning Mankell – Sammu võrra maas (2012)

Jätkub Mankelli kirjeldus Rootsi ühiskonna allakäiguteest, jõudes viimaks nii kaugele, et Wallander võrdleb mõttes kodumaad tollal kodusõjas olnud Bosniaga. Ühesõnaga, sünk on see autori nägemus Rootsi tulevikust.

Lugu ise on Mankellile omaselt õige julm ja jälk ning uitab inimloomuse varjatud ja süngemates hoovustes. Seekordne massimõrvar leiab, et inimesed võiks lahkuda elust oma õnnelikemal hetkel, ja noh, enamiku oma ohvritest ta kahjuks tõurastabki sellistel momentidel. Loosse on segatud ühtlasi üks Wallanderi uurimisrühma liige, kes kaotab elu kohe raamatu algul.... ning kui Wallander ja semud oma varalahkunud töökaaslase elu uurima hakkavad, selgub nii mõndagi ootamatut (kuigi tõesti, politseinikul pole keelatud olla...).

Nagu ikka, pole Mankellile oluline see, et kes siis raamatu lõpuks mõrvariks osutub – see selgub lugejale (aga mitte Wallanderile) juba raamatu jooksul; tähtis on see pinge, mis tekib mõrvari järgmistest kavatsustest ja kuidas Ystadi uurijad saavad nende täideminekul järgmise külma sahmaka vett endale kaela. Ja nagu ikka, on Wallanderil probleem paari töökaaslasega ning lisaks süüdistatakse teda politseivägivallas. Ikkagi Rootsi paratamatu allakäigutee.

“Wallander ei vastanud. Ta ei teadnud. Ehkki järeldusi teha oli veel vara, tundis ta, et seletuse alus, mida nad nii vaevarikkalt olid püüdnud rajada, varises kokku.
Ta nägi enda ees vaid üht hullu. Hullu, kes ei olnud hull. Kuid kes oli nüüdseks tapnud kaheksa inimest. Nende seas ühe politseiniku.
“Ma pole elus millegi nii hirmsaga kokku puutunud,” ütles Lisa Holgersson.
“Kunagi oli Rootsi tuntud andekate leiutajate poolest,” kostis Wallander. “Siis heaoluriigina. Seejärel ümbritses meid pikka aega vabameelsuse aura. Kas nüüd hakatakse meile tähelepanu pöörama selle pärast, et meil on mõrvar, kelletaolist pole enne nähtud?”” (lk 307)

päevaleht
raamatukoi
juuli raamaturiiul 

27 jaanuar, 2015

Linda Nagata – Attitude (Reach for Infinity, 2014)

Nagu eelmine lugu, nii on ka see võrdlemisi lihtne ulmelugu, mis käsitleb tulevikusporti (muidugi mitte ainult), kus esinevad samad probleemid mis praegu – see peab tootma omanikele raha. Ja ühtlasi aitama rahastada Maa naabruses tiirlevat eksperimentaalset kosmosejaama, kus see lugu aset leiab (tegemist ikkagi ulmeantoloogiaga). Nimelt on ehitatud suur kosmosejaam, mis peab end ise ülal pidama – et selleks raha saada, toimuvad seal Attitude nimelise mängu võistlused.

Attitude on selline mäng, mis toimub nullgravitatsioonis ja ehk meenutab Rowlingu lendluudpalli, aga ehk eksin. Tegemist vägagi põneva (ja uue) alaga, mille reitingud on Maal igati tipus – tänu millele on võimalik seda kosmosejaama finantseerida ja ehitada. Mängijaks saada on muidugi iga maalase unistus, ent selleks tuleb vastata nõudmistele jne. Erinevus praeguste tippsportlastega on selles, et Attitude'i mängijad peavad ühtlasi töötama selle kosmosejaama jaoks – ehk siis muidu on tavatöölised, aga mängupäeval on maalaste meelelahutajateks.

Loo konflikt siis selles, et finaalseeria kuuendas mängus avastab kangelanna, et vastaste staar on... nö dopingut saanud, ta liigub kiiremini kui lubatud (kehalised modifitseeringud on teatud piirini lubatud; lihtsalt kui seda piiri ületada, siis hiljem on tervis korralikult tuksis), mille tulemusena see staar veab oma võistkonna võiduni ja järgnema peab nüüd otsustav, seitsmes finaalmäng. Kangelanna kaebab peale mängu spordiliiga juhtkonnale, kuid ta kaebus summutatakse – liigal ei tohi sellist pettuse plekki olla, see mõjub imidžile halvasti. Kangelanna hakkab seejärel mõtlema, et kas juhtkond (ehk kosmosejaama omanik) ikka lähtub sportlikust vaimust või on siin midagi... kahtlast; kas edukuse nimel tehakse mahhinatsioone, et mängu vaatajatele edukamalt müüa. Noh, ei hakka vastuseid paljastama.

Nagu öeldud, pole lugu just suurem vaimustuselamus. Saab natuke aimu, millised võiksid olla tulevikus ühiskondlikud suhted (võrdõiguslikkus, samasooliste abielud), mis üldiselt pea sama mehhanismidega mis praegu. On selline võrdlemisi keskpärane lugu, mille lugemata jätmine ei põhjusta kelleski suuremaid intellektuaalseid või esteetilisi vajakajäämiseid.

Lühike võõrkeelne arvamus.

26 jaanuar, 2015

Ellen Klages – Amicae Aeternum (Reach for Infinity, 2014)

Aasta on vist 2065 ja neli tuhat õnnelikku maalast on välja valitud erakordsele ekspeditsoonile, rännuteeks viis valgusaastat Maast eemale ja reisu kestuseks nii... paarsada aastat. Loo peategelase tüdruk Corry teadlastest vanemad on ühed neist õnnelikest, kes sellele inimkonnale nii olulisele reisile valitud. Tütar aga... nii väga õnnelik pole.

Tegemist pole tema unistusega, ennekõike masendab Corryt see, et ta jääb ilma oma tulevikust – ta ei saa peale keskkooli kodust ära kolida (sest laevalt ei saa maha), ta ei kohta kunagi uusi ja põnevaid inimesi (sest laeval ei vahetu reisijad), ta ei näe kunagi taevast (sest üüratust suurusest hoolimata on kosmoselaev vägagi kinnine ruum), ei saa normaalset burgerit (sest toidukraami meisterdatakse laborites) ja jäämata jäävad muud rõõmud, mis muidu ootaksid Corryt Maal elades. Tüdruk peab laeval vaid õppima ja paljunema, et tema lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed ja lapselapselapselapsed hoiaksid tulevikus seda kosmoselaeva töös sihtpunktini jõudmiseks ja seal (autor ei täpsusta reisisuunda) edasi tegutsemiseks. Ühesõnaga, kui nii võtta, siis see tulevikupioneerindus polegi nii tore eluviis.

Aga, Corryl on sõbranna Anna, kes jääb Maale. Ja Anna, tema näeb asjas ka positiivsemat külge, ning võimalust enese jäädvustamiseks tulevastes kosmosegeneratsioonides – muidu ootaks Annat tavalise anonüümse maalase saatuse unustusse mattujana. Ja tütarlapsed leiavad, et Anna mõte/tegu on tore (friends forever!). Tütarlaste värk.

Nojah, on selline hingestatud tekst, mis teeb loo arenedes mitu keerdu – aeglane sissejuhatus, (viimaks) ärgas konflikt ja seejärel lahendus. Ei saa ju ometi jõuda järeldusele, et selline kosmoseränd ongi osalistele natuke närune ettevõte – kuigi kui sellele Anna pakutud lahendusele mõelda, siis see seisab ikka päris savijalgadel. Väheke emovärk või nii.

Muidugi on võimalik sellest loost ka teistmoodi kirjutada.

Täispikkuses on see loetav siit.

23 jaanuar, 2015

Pavel Sanajev – Matke mind põrandaliistu taha (2014)

Tekst, mis algab kui nõukogudeaegne olmekomöödia, ent mis keerab järgmiste peatükkide jooksul aina valulisemaks ja mentaalselt jõhkraks lapsepõlveteemaliseks romaaniks. On noor haiglane poiss, kelle on üles kasvatada võtnud vanaema, sest poisi emal on nüüd vaene kunstnikust elukaaslane, kes vanavanematele ei meeldi. Ega tütar, kuradi tänamatu lits, ka ei meeldi vanaemale. Ja poiss, see on idioot ja kretiin, kes sureb oma haigustesse hiljemalt kuueteistaastaselt. Ja eks vanaisa saab ka vastu päid ja jalgu.

Algul on muidugi naljakas, et selline jõhkralt sõimav vanaema hoolitseb erinevate (ee, tervist lämmatavate) meditsiinivõtetega haiglase lapselapse eest, ent kui see lugu edasi areneb, siis selgub, et... vanaema ongi selline psühhopaat, kes reaalsusega normaalse sideme kaotanud ning nüüd vaimse terroriga valitseb kaaskondlaste üle valitseb (muidugi võib öelda, et selleni viisid ta elu jooksul kogetud mitmesugused läbielamised ja toetuse puudus).

Eks siit raamatust annab kõiksugu olmesatiiri jms välja lugeda (kuigi vanade pere on tegelt heal järjel), koguni naerda vaimukate kohtade üle, aga tegelikult jääb hinge üpris õudustäratav pilt ühe perekonna katkisest toimimisest. (Ja miks raamatu tagakaanereklaam niivõrd mööda on? Vanaema elas enne abielu Kiievis, mitte maal, hoidistamised ja koduputukad on üsna tagaplaanil jne. Reklaami järgi arvasin, et tegemist järgmise tšonkinilaadse humoreskiga, mitte sellise painajaga.) Romaani puhul räägitakse autobiograafilisest taustast, aga õigem oleks seda teksti ikka ilukirjandusena lugeda.

Tuleb välja, et sellest raamatust hiljuti filmgi tehtud.

lugemissoovitus

22 jaanuar, 2015

Mariann Rammo – Õieebemed (2014)

Looduse- ja tundeluule. Mõnusalt napp luulekogu maitseka kujundusega, pole mingit amatöörlikku arvutigraafikat.

ööhämaruses
kui kurbus närib hinge
haigutan pikalt
(lk 7)



linnulaul udus
kas hommik on tõesti käes
päikest pole veel?
(lk 9)



vihmasabinas
väike roheline konn
kortsus lehe all
(lk 14)



kõige tühjem on hing
taibates koosoldud
üksiolekut
(lk 19)



vilets mälu on
südametunnistuse
kindlaks aluseks
(lk 23)



ammu pole ma
midagi kirjutanud
mõtete tühjus

(lk 26)  

21 jaanuar, 2015

Jaan Kaplinski – Neljakuningapäev (2015)

Eks see näidend urgitse vähe selle kallal, et mis on pidupäeva- ja argieestlus. Materialism ja rahvusromantism. Loosungid ja taruiraraa. Seda siis algselt seitsmekümnendate soustis, kui nõukogulik elujärg võimaldas kodanikel üha enam nänni muretseda. Muidugi, kui palju on inimesi, kes peavad ulmasid olmest ülemaks. Ei saa ka öelda, et näidendi kuningaid saaks märtritena fännida, eks nad proovisid ordumeistriga midagi bluffida või olid siis veidi lihtsameelsed (ning tegemist ikkagi näidend näidendis situatsiooniga). Aga samas, millised kurvad sõnad vanade jumalate lahkumisest ja uue jumala mittemõistmisest (jällegi, kui paljudele olid ulmad olmest olulisemad? Või kuulub selline küsimus rohkem modernaega, mil enam vaba aega jms).

Kui vaeva näha, siis ehk leiaks siit märke eestlaste esoteerilisest ajaloost, vast mingilaadne eneseohverduslik kaitsemehhanism. Näidendil pole suurt ühist hiljuti ilmunud Aleksejevi teosega, vaid pigem kuulub ühte ruumi tollaste Undi ja Ehini näidenditega.

20 jaanuar, 2015

Riina Einasto – Ring (2014)

Seda raamatut võiks nimetada ülekujundatud luulekoguks. Kõik see tumedus ja mustvalged loodusfotod keeravad lugemisel kuidagi kraanid kinni, tekitavad silmades asjatut ebamugavust või müra, tekst kui selline ei hakka üleliia koormatud infolaadungis tööle (näiteks, kas halli taustaga lehtedel on vaja ka võrdlemisi halli teksti – aga küllap on see kogu koostaja eesmärk, olla sulandunud tumedusse, luule ei pea olema lihtsalt tarbitav, tekst võiks olla interaktiivne).

Peale mõnede vabavärsside on siin enamasti tegu vist haikudega, mis pole autoril käsitööoskusena alati 100% käpas (kuigi tunnistan ausalt, et see raamatukujundus lõhkus tugevasti mu lugemiselamust) – kas need haikud on kujunditest/sõnataidumisest liialt ülekuhjatud või vastupidi, jäävad jutustama üht emotsiooni; alati pole universaalset üldistamist või täiuslikku hetke/oleku kristalliseerumist (jällegi, mitte et oleksin kuidagi haikuekspert, et midagi sellist kaljukindlalt väita, ning veelkord, niivõrd tume (või ka morbiidne?) kujundus ei hakanud minu puhul ärgitavalt tööle). (Oeh, mitte et ma ühtlasi väidaks, et on mingid kindlad standardid, kuidas tuleb teksti esitada ja kujundada, see on üldjuhul iga autori enda asi, kuidas tema seda näha tahaks.)

loojangupäike
kuldab me järvjahedaid
suudlusi rohul



ometigi on
keskööhundipisarad
lõikavlummavad




polaaröö hõngu
mõtteklirinal kiirgub
turm tuulevaikus




räige roostetus
raspeldub reaalsuse

rohmakais rappeis

19 jaanuar, 2015

Terry Pratchett – Koletislik rügement (2008)

Lugu, kus kõrvaltegelastena on Vimes, Angua ja veel paar vahtkondlast (viimastes raamatutes on Pratchetti üheks favoriidiks tõusnud Reg); samuti hiljuti komeedina taevasse tõusnud ajakirjanik William de Worde. Asi siis selles, et kaks väikeriiki madistavad taaskord omavahel (nagu see igal aastal kombeks) ja selle käigus on nüüd mahapõletatud klaksitorne, mistõttu on Ankh Morporkil sidehäired tolle Kettamaailma osaga. Ühesõnaga, Vetinari on sekkunud konflikti ja saatnud omapoolse esindajana kohale Lihunik Vimesi. Ja Vimes seisab hea selle eest, et sõlmitaks rahu, kaubad hakkaksid taas liikuma ja Ankh Morporki infokanalid töötaksid korralikult edasi. Tegelikult on see raamatu kõrvallugu.

Pealugu on sellest, kuidas sõdiva riigi naised (õigemini tütarlapsed) astuvad meestena sõjaväkke – leidmaks lähedasi, kes arvatavasti vangi langenud või hukkunud. Moodustub omamoodi naisguerillade rühm, mida juhendab kurikuulus seersant Jackrum... ja süües kasvab isu ehk tarmukad meesteriietes tütarlapsed viivad oma tegude (ja olemasoluga) sõja käigu hoopis teistsugusele rajale.

Ehk veidi sünge alatooniga lugu (sõda pole selline naljategu nagu “Patrioodis” - nii sõdurid kui tsiviilid hukkuvad või sandistuvad, lisaks muud sõjakoledused), mida Pratchett elavdab igati selle ammendamatu huumoriga, kui inimesed esinevad vastassoolistena jne. No seda teemat lüpstakse hoolega. Raamatu vast toredaim koht on see, kui kofeiinisõltlasest vampiir Maladict keerab kohvipuudust kannatades vietnamiks ja hakkab kogema nägemusi... mis on teistele hirmsad ja kohatud.


“Sel hetkel jõudis Polly arusaamisele, et ta teab piisavalt tõde, et edasi liikuda. Vaenlased pole mitte mehed ega naised ega vanad, ega isegi mitte surnud. Vaenlased on lihtsalt neetult lollid inimesed, keda leidub kõikvõimalikes variantides. Ja mitte kellelgi pole õigust loll olla.” (lk 356-357)

ulmekirjanduse baas