Rimi B. Chatterjee - A Night with the Joking Clown (New Horizons, 2021)

 

Lugu tulevikumaailmast, mis on üle elanud spermakatastroofi - nüüd küll tänu ühele india teadlasele on olemas Uued Kutid, kelle sperma on võimeline viljastama ja inimkonda edasi kandma. 

Tulemus on siis see, et kogu võim on Uute Kuttide käes, kes siis jagunevad eri korporatsioonidesse üle maailma ning konkureerivad omavahel võimu pärast. Et sperma kvaliteet on nagu on, siis maailmas on meeletult naisi, kes tahaksid pääseda nö priviligeeritute hulka. Aga ega vaid sperma pole katastroofi kogenud, muidugi on maailm ka vägagi muutunud kliimamuutuste tagajärjel. Aga noh, Uued Kutid oma korporatsioonidega elavad oma tavainimesele kujuteldamatut elu.

Kuniks siis tumevõrgus hakkab ärritavaid ja lihtrahvast hullutavaid muusikavideosid avaldama Klouni nimeline tegelane, keda ei õnnestu kuidagi võrku püüda. Uus-Singapuri Uued Kutid tahavad teda oma teenistuses ära kasutada, aga pole võimalik. Veel hullem, see Kloun tuleb nende nina alla esinema. Tuleb … elimineerida.

Mingis mõttes oleks see justkui selle kogumiku … kõige parem tekst? Tulevikunägemus, mis pole nii Indias kinni, hästi kirjutatud, huvitav tulevikuloo nägemus; sisu vaat et romaani väärt (autoritutvustuse järgi ongi ta kirjutamas romaani sellest maailmast. Igati ebamugav lugemine, aga intrigeeriv.

Mohammad Salman - The Last Tiger (New Horizons, 2021)

 

Aasta 2087, India peaministril on mure - meedia, opositsioon ja reitingud ei hellita teda, nad ei pea teda samaväärseks teiste India ajalooliste suurkujudega. Uskumatu. Kõigele lisaks räägitakse, et India pole enam tõusuteel, veel hullem - ollakse pigem allakäigul. Peaminister mõtleb, kuidas oma populaarsust tõsta … aga ta valitsuskabinet ja nõuandjad on parajad tohlakad ning kõike peab ise mõtlema. Millele järgnevad siis uued läbikukkumised.

Ühes looduspargis avastatakse tiiger ringi kõndimas. Tiiger, mis olevat Indias väljasurnuks kuulutatud juba enam kui kümme aastat tagasi! Oleks vaid rahastust, et seda isendit rohkem uurida …

Ja peaminister leiab nii sümboli, millega enda populaarsust tõsta - poseerida koos viimase tiigriga, India sümboliga! Selleks tuleb küll kaitsealale minna ja valmistada ette kohtumispaik (ehk siis metsa maha võtta ja valmistada ette tähtsate külaliste vastuvõtt ja maha koksata tüütud puukallistajad jms), aga millist muljet avaldaks see maailmale, kui India peaministriks avaldataks pilt vägeva tiigriga. (Maailma meedia kajastab küll üsna õudusega neid ettevalmistusi.)

Ühesõnaga, mõru vaade lähitulevikule meie kaasaja arengute põhjal.

Georges Simenon „Maigret’ süümepiinad“ ja „Proua Maigret’ sõbratar“ Pegasus (2022), tlk Merike Riives

Pärast pööningult leitud raamatut läksin nagu iseenesest värskemate tõlgete peale üle, on ju Simenon kirjutanud neid ja muid raamatuid sadade kaupa ja nüüdseks on ka eesti keeles nende valik vähehaaval täienenud.

„Maigret’ süümepiinad“ on selline klassikaline tagurpidi mõrvalugu, kus komissari jutule tuleb üks mees kahtlusega, et tema naine plaanib teda mürgitada. Muuhulgas on tol mehel kindel kava laetud püstolit käepärast hoida ja esimeste mürgistusnähtude ilmnemisel kallis kaasa enesega parematele jahimaadele kaasa võtta. Siis tuleb samuti komissari jutule tolle mehe naine, kes räägib pikalt oma abikaasa tasakaalutusest ja kummalisest käitumisest. Mees on aga juba isegi maininud, kuidas ta naise palvel suisa neuroloogi vastuvõtul käinud ja kus teda ilusti terveks hinnati. Kõik see jutt neuroloogidest (liiatigi, et viimase vastutulek oma kliendi kohta mingitki infot jagada on ümmargune null) paneb Maigret’ suisa psühholoogiaalast kirjandust lugema.

Tegevus toimub keset talve, kuid kuulus raudahi Maigret’ kabinetis on kahjuks juba minevik – terves majas on üle mindud kaugküttele. See tingib kusjuures osaliselt ka komissari süümepiinu, kuna keskküttest liigpalav kabinet teeb uimaseks ja nõnda möödub ka esimene kohtumine tolle kummalise mängurongiinseneriga uimasuse tähe all, mida ta pärast kohtumist enesele ette heidab. Tegelikult, muidugi, on jällegi kogu jutt ja värk piisavalt ebamäärane, et rangelt võttes poleks politseil säherduse asja peale muud teha kui viisakalt ära kuulata ja õlgu kehitada, liiatigi, et ükski jutul käijatest ei näi mingit tegutsemist ootavatki, kuid Maigret’ sisetunne ütleb teist ning nõnda kasutab ta jaoskonnas valitsevat ajutist pühadejärgse kiire aja järgset vaikust ära taustauuringuteks ja jälgimiseks. Pildile ilmub ka tolle mehe käli, kes lesena abielupaariga ühes majas elab ning lõpuks tuleb ikkagi luuavarrest pauk ka. Ega siis ju mõrv ei saa toimumata jääda, olgu Maigret nii võimekas kui tahes. 

___

„Proua Maigret’ sõbratar“ algab kahe pealtnäha seosetu seigaga – kõigepealt kõrbeb proua Maigret’l lõunasöök põhja ja teiseks saadetakse politseile anonüümkiri, mis räägib, et ühe maja keskkütteahjus on põletatud surnukeha.

Huvitav, kas tänapäeval veel jätaks keegi kana ja porgandid madalale gaasileegile omapäi podisema sellal kui ise hambaarstil käib? Proua Maigret’ jaoks tundub see igatahes üsna tavaline ja mõistlik lahendus, aga siis juhtub, et üks lapsega daam, kellega ta hambaarsti vastuvõttu oodates on juba mitmed korrad pargipingil kokku saanud tormab ootamatult minema ning jätab vaese proua Maigret’ lapsevalvesse. Lapse ema naasmist annab oodata päris mitu tundi ja nõnda juhtubki, et lõunaks koju saabunud komissar leiab tossu täis korteri ja kõrbenud roa. 

Mis puutub keskkütteahju, siis kontrollima minnes leitakse sealt tõepoolest mõned inimhambad ja kuigi esialgu tunduvad meister raamatuköitja ja tema kaasa tublid ilmsüüta inimesed, siis Maigret ei jäta loomulikult jonni ja nagu arvata võibki, siis jõutakse lõpuks üsna kirju seltskonna, kadunud krahvinna ja loomulikult ka proua Maigret’i salapärase tuttavani. Sealjuures olgu veel mainitud, et proua Maigret isiklikult panustab uurimisse rakendades oma naiselikku arusaamist kübaratest ja kingadest, millistest detailidest millegi taipamine komissarile üle võimete käiks, ning selgitab välja modisti, kelle poekesest on pärit salapärase daami kübar. 

Muu hulgas muretseb Maigret ka proua Maigret’ tervise pärast ning mõlemad võtavad ette perekondliku kinoskäigu. Nagu ikka on mõnus, millise sundimatusega astuvad politseinikud keset tööaega läbi mõnest baarist, et kiirelt üks kosutav klõmakas võtta.

Tore oli leida raamatu lõpust ka tõlkijapoolset selgitust Pariisi kohanimede kohta ning möödunud sajandi Pariisi kesklinna kaarti.

Väljas oli juba peaaeg pime ning halvasti valgustatud trepil, mis sarnanes mõne lossi salatrepiga käis Maigret' ees tema hiiglaslik vari. Ühe mansardtoa nurgas töötas Moers, roheline visiir laubal ja paksude klaasidega prillid ees, liigutades töö kohal rippuvat lampi traadist tõmmates kord lähemale, kord kaugemale.

Tema polnud käinud Turenne'i tänaval naabeid küsitlemas ega ühes kolmest baarist aniisiviina ja valget veini joomas. Ta polnud kunagi tänaval kedagi jälitanud ega passinud terve öö mõne suletud ukse taga.

Ta ei ägestunud kunagi, ei närvitsenud, aga võis juhtuda, et ta küürutas oma laua kohal järgmise hommikuni. Ükskord veetis ta siin kolm päeva ja kolm ööd ühtejärge.

Maigret oli võtnud sõnagi lausumata ühe õlgpõhjaga tooli, istunud inspektori lähedale ja süüdanud piibu, mida ta nüüd tasakesi popsutas. Kuuldes pea kohal asuval õhuaknal ühtlast krabinat, taipas ta, et ilm oli muutunud ja vihma sadas. ("Proua Maigret' sõbratar" lk 79)

Marie Brennan - A Natural History of Dragons (2014)

 

Fantaasiakirjanduses on kõiksugu lohed olnud ikka üks lemmikteemasid (hiljuti ilmus päris hea antoloogia “The Book of Dragons”), kas siis klassikaline Tolkieni “Kääbik” või siis kaasaegne George R.R. Martini “Jää ja tule laul”. Või siis Naomi Noviku “Tema Majesteedi lohe”, mis on hoopiski Napoleoni-aegne alternatiivajalugu … lohedega. Brennan läheneb teemale hoopis teisiti - tema loodud maailmas on lohed eksisteerinud nö aegade hämarusest saati, aga neid pole seni korralikult uuritud. Ehk siis: kokku saab seikluslik teadusajalooline fantaasiaromaan.

Lugu on siis esitatud tuntud lohe-uurija mälestustena - kuidas ta lapsena huvitus kõiksugu lohedest, hoolimata sellest, et ühele Scirlandi aadlineiule polnud see mitte kuidagi sobiv huviala; sest neiust peab teadagi sirguma sobiv naine oma aadlivõsust abikaasale. Läbi erinevate raskuste jõudis ta viimaks abiellumiseani … ja kohtas siis nö unistuste meest, kes niisamuti loodushuvilisena oli valmis tolereerima oma abikaasa huvisid (sest sellisena on ta huvitavam vestluskaaslane, kui mõni ootuspärane aadlipreili).

Veel hullem - ühel hetkel suutis naine veenda oma meest selles, et ühineks ühe teadusekspeditsiooniga põhjamaale, et seal lähemalt uurida kivilohesid (“rock-wyrm”, ehk siis ka mägilohesid?) … ja et ta viimaks ka ise kaasa võetaks, aitamaks dokumenteerida leidusid. See kauge põhjamaa Vystrana pole just kõige meeldivam kant ja kohalikud ei taha nende ekspeditsooniga (lisaks siis peategelasele kaks aadlikku ja sekretär) suurt tegemist teha. Pealegi - miks on hakanud sealsed kivilohed inimesi ründama? Miks uurijaid eri moel takistada püütakse? Ühesõnaga, ekspeditsioon peab hakkama tegelema hoopis laiema probleemide ringiga kui esialgu ette nähtud; ning see viib õige eluohtlike kokkupõrgeteni

“If you must be the victim of a dragon’s extraordinary breath, I recommend the rock-wyrm. Its ice shards are capable of cutting the skin, but not deeply; the chief danger lies in the body’s instinct to curl up tight against the sudden, bone-aching cold. This renders one more vulnerable to the dragon’s subsequent dive.” (lk 294)

Kuigi tegevus leiab aset väljamõeldud maailmas, mõjub see nö usutavamalt kui Noviku alternatiivajalooline fantaasia. Sest lohed on siin tundmatu suurus, mida tuleb alles uurida - need võivad olla ühtaegu putukasuurused (nagu Scirlandis; alles takkajärgi mõistis peategelane, kellega tegemist oli) kuni päris suurte isenditeni (seni pole küll selliseid nagu Smaug või Targaryenide koletised). See raamat ongi kui nö populaarteaduslik ülevaade, kuidas euroopalike kultuuride esindajad puutuvad kokku niisuguse loodusnähtusega - tõsi küll, kokkupuuteid on küll olnud (ka Scirlandi valitseja eraloomaaias on üürikest aega paar erinevat lohepoega), aga see on kõik uus ja paljugi on selgusetu, hoolimata seiklejate kirjeldustest.

Samal ajal on see lugu naise ühiskondlikust seisundist, peategelane tahab enamat kui normid või “progressiivsed ootused” ette näevad. Ta pole just mässaja, vaid lihtsalt inimene, kes ei sobitu ettenähtud kastidesse - nii ta maailma kogemine kõigub ühtaegu teadlase kui ka aadliproua vahel (et tegu on mälestustega, eks siis on selge, mis viimaks peale jääb). Ja eks see teadlase ja abielunaise elu tekitab tihti humoorikaid vahejuhtumeid. Aga … see pole vaid meeldib ülevaade, peategelane peab ühtlasi mitmel puhul kogema isiklikku traagikat.

Kokkuvõttes siis päris huvitav lugemine, hea vaheldus tavapärasele fantaasiamärulile - üheltpoolt on see tõeline fantaasia (no lohed), teiselt poolt niisugune teaduslooline arengulugu mis tekitab ehk paralleele teadaoleva ühiskondliku ajalooga. Ja no muidugi lugu ise, mis on kirja pandud päris kaasakiskuvalt.

Georges Simenon „Maigret vihastab“, Eesti Raamat (1980), tlk Helle Michelson

Pööningul ööbides juhtub ikka vahel, et leiad end mõnda vana head raamatut lugemas. Sedapuhku jäi näppu see kolme erinevat komissar Maigret’ lugu sisaldav köide. Kõik vana hea õdus värk, mis mul muidugi krimile kohaselt ühtlasi ka põhjalikult ära unustatud, mis sest, et olen seda raamatut noores põlves ikka päris mitu korda lugenud. Kõigis kolmes loos on Maigret sunnitud Pariisist välja sõitma, esimeses kahes valitseb kaunis kevad, viimases suvepuhkuseline august. Aastaaegadele ja eemalviibimisele kohaselt ei pääse komissari kuulus raudahi sedapuhku eriti püünele.Esimene lugu ehk „Félicie on siin!“ toimub suuremalt jaolt Jeaneville’i nimelises uusasulas, kus põldude-niitude asemele on rajatud omapäraste nimedega tänavad, istutatud noori puid, ehitatud uusi villasid ja suvemaju, muist veel tühermaa ja lõpetamata, kõik justkui ebareaalne nukulavastus, millise kirjelduse peale muidugi meenuvad ka kõik need põldudele rajatud uusrajoonid tänapäevases Eestis – mõned asjad on ikka igal pool ja igal ajal sarnased. (Mingi aeg tagasi jäi ette Maigret’ lugudest vist midagi sellist nagu „Kolme tee ristil“, kus oli ka sarnase uusasula ja sarnase veidi lohutu ja haleda kirjeldusega tegu.)

Ühes neist vastsetes endisele rohumaale üles klopsitud majadest elutseb st elutses vana raamatupidaja Jules Lapie, hüüdnimega Puujalg ja Maigret’ ülesandeks on loomulikult välja selgitada, et kes ja kuidas tolle surma eest õigupoolest vastutab. Nagu ikka tuleb kuskilt pihta hakkamiseks esmalt küsitleda Puujala teenijannat, naabreid, leida sugulased, küsitleda neid ja nii edasi, ja eks lõpuks viib kõik see töö sihile ka ning selgus tuuakse majja, kuid igal sammul ei saa üle ega ümber Féliciest, tollest põikpäisest, umbusklikust ja tugeva fantaasiaga teenijannast, kes ise kangekaelselt väidab enese olevat olnud hoopis palju enamat ja siis sama dramaatiliselt keeldub lähemalt selgitamast, kuna on saladusi, millest tal polevat õigust rääkida. Ühesõnaga, tõeline juurikas ja võimekas juurikas, kelle tekitatud segaduses on küll ainult Maigret oma rahu ja läbinägelikkusega võimeline sotti saama. Muuhulgas paneb Maigret siin loos oma alluva homaari vähimagi häbitundeta pihta nii, et vaene Lucas peab hoopis kotletiga leppima.

Teise loo „Maigret koolis“ läbivaks jooneks on valge vein ja austrid. Vanasti mäletan ikka, kuidas Maigret’ nimi tekitas isu Calvadose järele (ega hiljem järele proovides ei olnud üldse nii hea kui lugedes tundus, muidugi), aga siin tuleb isu hoopis jaheda valge veini järele. Ja no miks mitte siis ka värsked austrid. Kuigi, eks siingi ole selge, et mingi suvaline valge vein, mida pudeliga poest võib saada pole üldse muidugi see, mida Maigret’ igatseb, sest ilmselgelt sõita Pariisist välja kuhugi Prantsuse mereäärsesse külakesse ja mekkida seal kohalikku veini värskete austrite kõrvale on hoopis midagi muud.

Nojah, ühesõnaga on siin tegemist juba kõva karjääri teinud staadiumis komissariga, kellelele ajakirjandus üksjagu tähelepanu pööranud ja kelle kuuldus kaugele levinud. Nõnda siis polegi ime, et kui üks hätta sattunud õpetaja kas Pariisist hoopis kaugelt ühest mereäärsest linnakesest kohale sõidab ja abi palub, paneb mälestus ühest kunagisest päikesepaistelisest rannast, austritest ja kohalikust valgest veinist, mille pudeli põhjas oli olnud liivakirme, Maigre puhkust välja võtma ning tolle tundmatu linnakese poole teele asuma.

Muidugi läheb nii, et tõusu-mõõna rütm ei klapi mõttes kangastunud unistusega ja värskeid austreid ei saa ega saa, kuna veeseis pole nende korjamiseks sobiv. Merigi on linnakesest jalutuskäigu kaugusel ja õiget hetke ja tuju veini mekkimiseks kah pole … kuid mõrv muidugi lahendamata ei jää, see on selge, aga siingi on nõnda (nagu Simenoni nukravõitu õhustikuga lugudes tihtipeale), et ega see süüdlase leidmine mingi suur trall ja võidukäik ei olegi – inimestel on kõigil oma lood ja asjaolud ning tihtipeale on kõik see värk lihtsalt üks haledalt ja õnnetult viltu kiskunud sündmuste jada, kus omamoodi kahju neist kõigist.

Kolmandas loos, kus „Maigret vihastab“ on komissar juba ise Pariisist välja kolinud ja veedab idüllilist pensionipõlve maamajakeses, korjab kirudes kartulimardikaid ning vaidleb naisega aiaviljade asetuse üle peenramaal. Siis aga tuhiseb sisse üks ekstsentriline vanadaam, kes koomilises võtmes peab puukottades komissari esmalt aednikuks ja seejärel tema äsja herneid puhastanud prouat teenijannaks, kuid sellegipoolest saavutab selle, et vanas politseinikus ärkab iselaadne kihk ning too jalamaid kohvri pakib ja rongile asub, et vanadaami perekonnas toimuvatesse ebamäärase segasusega lugudesse valgust heita.

Nõnda on kogu värk mõnevõrra ebaklassikaline. Pole ju otseselt mõrva, mida uurida, kuigi, üks surmajuhtum on perekonnas hiljuti aset leidnud ja ka Maigret pole enam ametlikult politseinik. Ning kõige tipuks peab ta veel tegema nägu, et ta pole vana proua Amorelle’i kunagi näinud ning viibib külas turistina. Kui ei ilmneks, et perekonna kahtlane väimees on ekskomissari kunagine koolivend, siis jääks üldse küsitavaks, kuidas midagi uurida või kellegagi vestelda õnnestub – suvalisel turistil ei passi ju lihtsalt kellegi häärberisse sisse marssida ning küsimusi esitama asuda. Niigi tuleb vananeval ekskomissaril üksjagu aega öösiti nurkipidi ringi luurata, et asjasse mingit selgust saada ja mustad perekonnasaladused päevavalgele kraamida. Muidugi jääb kõige selle peale küsimus, et kuidas kedagi üldse vastutusele võtta kui kuriteod on ebamäärast laadi ja tõestusmaterjaliga on ka nagu on …

Värvikatest tegelaskujudest pole puudu siingi, näiteks peab Maigret kohalikus võõrastemajas öömaja saamiseks esmalt tolle hüpohondrik-veinininast perenaisega lahkelt tolle ihuhädadest vestlema, et too soostuks äritegevusest hoiduvasse asutusse kostilist võtma … ja tolle kostiga on muidugi ka sellised lood, et poole osa ajast hangib Maigret ise kusagilt toidupoolist ning asub siis võõrastemaja teenijannaga kahekesi õdusalt köögis askeldama, aga ega ta ise säherduse olukorraga niiväga rahulolematu olegi – õdus askeldamine sobib nii kogukale komissarile kui küllap ka tema lugude austajale. 

Eks nagu Nero Wolfe’i lugudegi puhul on selline argitoimingute kulgemine ja erinevate jookide ja roogade figureerimine koos erinevate asukohtade õhustiku ja pisiasjade ning erinevate värvikate karakteritega kahtlemata oluline osa õdusa krimiajaviite võlust.  

„Palun andke mulle pool liitrit valget veini, jupp vorsti ja pool naela leiba,“ küsis Maigret.

Tegu polnud siin mingi söögimajaga. Ta istus laua otsa ja jäi vaatama lüüsiväravate all tupruvat vett. Endistel aegadel vedasid rasked hobused aeglaselt lotja piki kallast ja väike paljajalgne plikake sammus mööda kaldaäärset teed ning ajas hobuseid pika madjakaga tagant.

Mõnel kanalil võis veel praegugi hobuseid näha, aga Ülem-Seine’ilt olid „Amorelle ja Campois“ nad oma suitsevate puksiiride ja mootorpraamidega välja tõrjunud.

Vorst oli maitsev, vein kerge, veidi hapukas. Pood lõhnas kaneeli ja petrooli järele. Lüüsiväravad avanesid ja puksiir vedas enda järel reas lotje nagu kanapoegi kanalit mööda ülespoole ja lüüsivalvur tuli hetkeks Maigret’ laua taha keelt kastma. (lk 260)

Urmas Vadi - Potlach (Vikerkaar 7-8, 2023)

Kuidagi heinsaarehõnguline lugu perekonnast, kel on eriline isa. Või no kas just eriline, aga teistsugune. Mees, kes otsib asju, näiteks endistelt prügiväljadelt, mis nüüdseks rohuvaibaga kaetud. Mitte et kodu toodud asjadega midagi just teha oleks, aga noh, ehk läheb vaja. Või noh, asi ise.

Lõpuks sai emal hing täis ning isa oma asjadega kolis minema. Eks pojad ja tütar olid algul segaduses ja tundsid puudust isast, aga kui kuskil avalikus kohas puutud kokku sellise prügikolliga, siis … vägagi piinlik on. Aga ikkagi, isa. Aastad mööduvad, lapsed alustavad iseseisvat elu, aga isa … ilmub taas pildile ja hakkab neile oma varandust tassima; vahel kord nädalas, vahel iga päev.

Et selline kummaline lugu, ühelt poolt hakkab nagu heinsaarelikuks müstikaks kiskuma, siis aga naaseb vadilikele radadele. Mingil moel võiks öelda, et kui Heinsaar hakkab kokkupuutes müstilisema maailmaga seal edasi liikuma, siis Vadi hakkab selles korda looma, saamaks müstilisema poolega hakkama. Mitte et üks lähenemine oleks parem kui teine, eks. Nii ka selles loos võtab minajutustajast poeg kätte ja korraldab viimaks … isa paika. On see siis hea lahendus või siis mitte.

 

Tõnis Ehasalu - Armuinvaliid (Looming 7, 2023)

 

Looming jätkab tirriteerimist, avaldades üsna veidra näidendi - seda siis Pjotr Tšaikovskist ja tema allasurutud kirgedest. Et kas ta on omasooihar või midagi muud; seda siis läbi Tšaikovski enese sisekõne (autor nimetab näidendit “monoodiaks”, teatud moel on see väheke mononäidendi kanti).

Teema paistab olevat autori jaoks igati intrigeeriv, Tšaikovski jõuab koguni välja selleni, et eks see Jevgeni Onegin oli niisamuti selline … segaduses isik. Ja no see Tšaikovski abielu, mis oli heliloojale väga häiriv kogemus (aga vähemalt inspireeris “Jevgeni Oneginit” värskemalt tõlgendama).

Autor annab üsna täpseid juhiseid, milline võiks lavastus olla, kõik need pausid ja valgusemängud ja muusikaline taust ja muidu lavakujundus; niisamuti näitlejate kehakeel. Eks nii tugev panustamine on kenasti toeks lugemisnäidendile. Aga jah, eks see teema on minu jaoks veidi kauge; tollane klassikaline muusika ja sellega seonduv pole just asi, mis paneks vabamal ajal pikemalt mõtlema. Ja no helilooja homoseksuaalsus, eks kahju ole, et ta pidi kannatama tollases ühiskonnas, aga kas see nüüd just midagi maailmamuutvat praegu annab.

Rex Stout „Üle minu laiba“, Tänapäev (2023), tlk Jaan Kabin

Ma nüüd reedan kogu sisu ära, aga … toimub mõrv. Tegelikult muidugi oleks tõeline ootamatu pööre jätta mõrv seekord ära, sest alguse saab kogu trall hoopis kadunud juveelidest. Ning kui te nüüd ütlete, et kuule, Nero Wolfe sul nüüd mingite suvaliste vääriskividega oma mugavat äraolemist häirima hakkab, liiatigi kui abipaluv klient erilise jõukusega ei hiilga, siis loomulikult on teil õigus. Ainult, et … see on täiesti rabaval kombel üks perekondlik lugu ja tegemist ei ole mingi suvalise perekonnaga vaid suisa priskest orhideegurust geeniuse enda omaga. 

Et siis, välja ilmub tegelane kes väidab end olevat hädas ja kui see ei aita, siis väidab end olevat Nero Wolfe’i tütre. Viimane ning fakt, et ta Wolfe’i raamaturiiulisse ühe üsna kahtlase dokumendi hoiule peidab tingivad selle, et eradetektiiv või siis pigem suuremas osas küll tema usin käsilane Goodwin end liigutama hakkab. Õigepea muidugi koksatakse keegi ikkagi maha ka, ahjaa, mõrv ja värk toimub vehklemissalongis, kus hädasolevad daamid selle õpetamisega tegelevad, mis on ju väga päevakajaline, vehklemine on praegu vist kuum ala meil (tervitused Eesti epeenaiskonnale).

Erakorralistest asjaoludest lõpetuseks veel niipalju, et tegemist on ühe rahvusvahelise diplomaatiasegadiku ja mahhinatsioonidega seotud looga, mistõttu vaene Cramer, kellel pole alustuseks ei teadmisi tost kahtlasest dokustaadist ega ka muudest asjaoludest ning asitõenditest, mida Wolfe’i tiim parajasti diskreetselt jagamast hoidub, ning kellega igasugu diplomaatilised kanalid on veelgi kidakeelsemad, on sunnitud kannatlikult ühte kabineti tugitoolidest hõivama ja kuulekalt koostööd tegema kuni asi vask. Muuhulgas saab Archie teha sujuvalt nägu, nagu ta oleks kogu aeg teadnud, misasi see col de mort on.

Eks tegelikult on nende lugude tutvustamine muidugi üsna kasutegurivaba tegevus – Wolfe’i lood püsivad niiehknaa ühtlases vastavuses ootustega tuttavliku õdustuse osas, aga noh, arvestades, et ma nende sisu ja pealkirjad krimile kohaselt väga tõhusalt ja kiiresti jälle ära unustan, siis on ikka hea ära märkida.

Liisi Raamets „Juhuslik kohtumine“, Eesti Raamat (2023)

Lugemispõuaga maadlemiseks on muidugi alati üks klassikaline nipp katsuda näiteks mõne põneviku, krimi või romantikaga järje peale saada ja kõike seda ma uudiskirjanduse riiuleid rüüstates olen ka proovinud. Romantikaga kipub küll millegipärast väga sageli olema tulemuseks teatav pettumus – no kõik ei ole lihtsalt Jane Austenid, aga siiski, kui tagasi mõelda, siis nt too lugu, kus pärijanna ja arheoloog kusagil Šotimaal lumetormis autoga kinni jäädes (ja hiljem ka korduvalt lossis) ei suutnud lihtsalt seksimast hoiduda, oli lõppkokkuvõttes päris õdustav. Kuigi, kahtlemata oli seal ka see võlu, et ma päris tingimata nii vürtsikat romanssi ei oodanud ja siis oli kohe põnev, et kui palju erinevaid asukohti ja olukordi autor on suutnud välja mõelda, kui sarnast tüüpi asju rohkem lugeda, siis kaob see võlu küllap ära?

„Juhuslik kohtumine“ on sellel skaalal väga taltsas, võiks öelda et selline klassikaliselt siivas värk. Ja ma ütlen igaks juhuks kohe ära, et kogu mu jutt siin on suuresti seotud igasugu stereotüüpidega, mitte pole tegu kriitikaga konkreetse raamatu aadressil. Lugu ise on ju täisti mõistlikul määral seikluslik ja nii edasi, kenasti otsad kokku viidud ja sujuva kuluga, võib julgelt samalaadi tõlkekirjandusega ühes rivis istuda jne ning tegu on puhta ootuspärase meelelahutusega, mulle ei meenu ühtegi hetke, kus oleks mingi lisaväärtus huvitavate tõikade, ümbruskonnanüansside, vaimukuste või inimeste käitumist/loomust puudutavate väikeste tähelepanekute või ootamatute pöörete / ootustega mängimise osas silma hakanud. Ega seegi pole kriitika, lihtsalt sellist tüüpi raamat. Kui, siis ainult lõpus muutus pisut tüütuks, et tekkis veel hulk tralli ja tagaajamist, samas kui tegelastevahelise romantilise pinge osa vajus kuidagi, pisut oleks lõpuosas ehk võinud timmitum balanss olla ses osas.

Peategelased on otse loomulikult, kes erakordselt kaunis ja naiselik ning rabav esimesest silmapilgust või siis hoopis väga mehelik ja musklis ja nägus vms. Olude sunnil satutakse ühist eluruumi jagama ja seksuaalne tõmme ei ole kindlasti mitte puudulik, kuid rolli mängivad ülimalt üllad kaalutlused raskes olukorras daami mitte ära kasutada (sest kuna too on nii eriline, siis ei või ju riskida pikaajalise suhte (loe: pulmad ja 10 last (no laste osas peab küll järge ootama) vms) potentsiaali kahjustamisega liigvarases etapis. Nõnda siis piirdubki see asi mõne (otseloomulikult äärmiselt suurepärase) suudlusega.

Üldiselt on aga käimas äkšn ja sünged lood perekonnas – algab lugu peategelanna isa matustega ja tegemist on üsna heal järjel perekonnaga, kes omavad nii üht kui teist. Pärijanna vennaga on aga kahtlased lood ja seltskonnad, seepärast jätab ka testament talle üksnes tühjad käed ning sellest tuleneva suure plindri, mis omakorda paneb teda meie kaunist kangelannat survestama, taamal kollitab ka vene maffia ja nii siis jõutaksegi politseinikust kangelase turvalise tiiva alla.

Olgu muuseas öeldud, et tegevus toimub New Yorkis ja, ma küll täpselt ei tea, aga vist ei ole ikkagi tegemist välismaal elava autoriga, vähemalt mulje jääb küll pigem nagu sellisest tüüpilisest politseisarjade New Yorkist, asukohta pole just erilise detailsuse või atmosfäärinüanssidega täiendatud, aga figureerib siiski kohustuslik linna parim nurgatagune kuumakoeramüüja. Loomulikult ei ole puudu ka „räpasest politseinikust“ pahalane ja et asi piisavalt mitmekesine (või siis tüüpiline) oleks, on peategelasel minevikus ka ränk isiklikku laadi kaotus, mis otse loomulikult on seotud olevikus käimas oleva musta looga. Noh, ma arvan, et see ei tule vast üllatusena.

Krimiliin on siis selline üsna tüüpiline, lõpuks on paar kahtlusalust ja kenasti poetatud vihjed ja ootuspäraselt tuleb välja, et peategelaste suhte seisukohast on asi pisut vähem dramaatiline kui kardetud ja pärispaha ei ole see, kellele esmalt üritatakse vihjata. Ma ei arva, et see ka just üllatuseks kvalifitseerub. Ühesõnaga ei saa laita.

Romantikaliin jääb jälle kuidagi rohkem kuhugi klassikalise seebika kanti – esiteks väga rüütellik vapper seksuaalsete kihkude tagasihoidmine ja teiseks meeletu meeleheide ja süümepiinad ja igasugune impulsiivne dramaatiline käitumine, kui selgub, et ühe vend võib olla minevikus teise lähedase mõrvanud ja nii ei saa ometigi ju mingit suhet olla ja … Peategelanna on üldse natuke omapärane – heal järjel ameeriklanna, väikese äriimpeeriumi rabavalt kaunis pärijanna ja siis piinleb pidevat alaväärsuskompleksi ja üritab korduvalt oma elu teise heaks ohverdada. Nojah, heake küll, eks suur armastus on suur armastus, lihtsalt loo üldise balansi mõttes tundub, et daam peab ennast ikka kõvasti tõestama, et lugeja rahule jääks. Samas pole tal isegi ühtegi tõsiseltvõetavat konkurenti mitte ja peakangelane on tast algusest peale kõrvuni sees olnud. Lisaks võiks ju kõigi nende arvukate politseisarjade põhjal iroonitseda, et mis väärt kaasa see üks ’Meerika suurlinna võmm ikka olla saab, tulevikus pole teda töö tõttu niikuinii kunagi kodus, nad niikuinii lahutavad ja mees hakkab jooma ning pühendub aina rohkem kuritegevusega võitlemisele ja lisaks peavad naine ja lapsed ka pärast lahutust ühel või teisel puhul pantvangidraamasid ja pommiähvardusi või mida iganes mehe vaenlased välja mõtlevad üle elama. Ja pragmaatilise poole pealt - raudselt hakkavad need noorpõlve rängad vigastused toda tütarlast vanas põlves iga ilmamuutusega vaevama! 

Muidugi, pole võimatu, et tal õnnestub veenda oma suurepärase kehaga politseinikku ametist loobuma, nad hakkavad koos jahtklubi ja teisi ärisid haldama või müüvad need sootuks ja kolivad kuhugi kenasse ja tervislikku kohta harmoonilist pereelu elama ning avavad nt seikluspargi või restorani või midaiganes. Mitte, et restoraniäri mingi pingevaba idüll oleks, aga samas, toetava kapitali olemasolul võib ju hobi korras kasvõi üksnes pühapäeva pärastlõunati avatud lillepood-kohvik-raamatutuba pidada, või mis see klassikaline levinud unistus ongi. Vennaga juba hakatakse suhteid parandama … mis see ülejäänugi siis ära ei ole :P

(Või siis teisest küljest – lõpuks ometi on ühel kangelaslikul New Yorgi politseinikul vääriliselt mõistev ja armastav (ja jõukas) kaasa ning lõpuks ometi õnnestub järgnevates osades näha, kuidas võitlus kuritööga ei tingi mitte hävingut pereelus vaid õnn õitseb võidu õigluse võidutsemisega!)

„Chrisil käis kõhust jõnks läbi, kui naine talle otsa vaatas. Tal oli nüüd hea võimalus teda lähedalt imetleda. Naine oli tõeliselt ilus – õlgadeni ulatuvad blondid juuksed, mis helkisid kuldselt, kui laevalgustite kiired neid puudutasid, pikkade tumedate ripsmetega ääristatud suured sinised silmad, mis lõid eriliselt särama, kui naine naeratas, ning täiuslikud korallroosad huuled, mis olid kui kunstniku poolt maalitud. Loomupoolest täiuslikke näojooni rõhutas maitsekas, kuid mitte liigne jumestus. Kui mitte maailma kõige kaunim naine, siis kahtlemata kõige kaunim, keda Chris oma elus kohanud oli.“ (lk 23)

„Chrisi käsi oli kaks korda suurem kui Rachelil, tugev ja kindel, kuid samas oli tema puudutus õrn, kui ta naise kätt hoidis. Mehe käed ei olnud ainsad, mis Racheli pilku püüdsid. Chris oli üleüldse äärmiselt kena mees – pikka kasvu, heas füüsilises vormis, tihedate tumedate juuste, mehelike näojoonte ning nende soojade pruunide silmadega, millesse võikski vaatama jääda. Lisaks välimusele oli Chrisis veel midagi, mis ta Racheli silmis ligitõmbavaks tegi. Juba selle põgusa tutvuse käigus oli Chris suutnud tekitada Rachelis tunde, et ta on mees, keda saab usaldada ning kelle peale saab loota ka kõige raskemates olukordades.“ (lk 30)

Theodora Goss - The Collected Enchantments (2023)

 

Ausalt öeldes lugesin seda kogumikku vildakalt - kuna vast pooled jutud olid varem loetud ning neid ei hakanud üle kordama. Kuid lisaks on ligi kolmandik raamatust täidetud luulega - ent seda saab õieti kogeda vaid emakeeles, seega jätsin need vahele (kuigi pealkirjade järgi paistavad need igati olevat proosatekstide laienduseks).

Ent jah, korrektne oleks tõesti ülelugeda varasemaid kogemusi, et tekste paremini konteksti panna - näiteks Emily Gray lood (omal ajal polnud aimugi, et “The Other Thea” on osa millestki) või muidugi Sylvania maailm (ses suhtes tasub lugeda Gary K. Wolfe’i Locuses ilmunud arvustust, kus lühidalt mitmeid ühendusi kokku võetud).

Kahtlemata on Goss üks mu lemmikautoreid kaasaegses ulmejutukirjanduses (mänguline ja provokatiivne fantaasia!), millest lähtuvalt on siis 24 proosatekstil ebanormaalselt kõrged hinded (midagi sellist võiks ehk vaid juhtuda siis, kui saaks kätte mõne K. J. Parkeri hirmkalli jutukogumiku) - koguni 5.9 (ei kujuta ette küll, millal sellise rekordi võiks ületada). Seda üllatavam on tõdeda, et siit valikkogust on välja jäänud mitmed head ja normaalsed tekstid (“Cimmeria” 7/10, “Beautiful Boys” 7/10, “Come See the Living Dryad” 6/10, “A Statement in the Case” 5/10, “A Letter to Merlin” 6/10) - kas küsimus siis raamatu mahust või ikkagi autori enda valikutest (jajah, tegemist valikkoguga või nii): et siis kui keegi peaks selle valikkogu kaudu Gossi loomet avastama, siis pea sama häid tekste on veel (ja muidugi romaanitriloogia, millest küll vaid seni avaosa lugenud).

The Rose in Twelve Petals 7/10

The Rapid Advance of Sorrow 5/10

Miss Emily Gray 6/10

The Wings of Meister Wilhelm 5/10

In Autumn 5/10

Princess Lucinda and the Hound of the Moon 7/10

Lily, With Clouds 5/10

Singing of Mount Abora 6/10

In the Forest of Forgetting 7/10

Sleeping With Bears 5/10

Professor Berkowitz Stands on the Threshold 5/10

Blanchefleur 8/10

Fair Ladies 6/10

Christopher Raven 5/10

Reynalda 5/10

Lessons with Miss Gray 5/10

Pip and the Fairies 6/10

Snow, Blood, Fur 7/10

Conversations with the Sea Witch 6/10

The Other Thea 5/10

Red as Blood and White as Bone 6/10

A Country Called Winter 7/10

How to Become a Witch-Queen 6/10

Saint Orsola and the Poet 6/10

Clifford D. Simak „Meie laste lapsed“, Fantaasia (2023), tlk Tatjana Peetersoo

 

(Hoiatus, et räägin suht ära, mis juhtub.)

Tänapäevases võtmes loetuna on see justkui hoiatusromaan „lumehelbekestele“, kes on siis need „laste lapsed“ seal raamatus. Tulevikuühiskond on küll igati rahumeelne ja teaduse poolest arenenum ja ressursisäästlik, aga kui tuleb kosmiline ürgjõud, siis on kogu sellel idüllil kurb lõpp. Aga seitsmekümnendate maailm oma võidurelvastumise ja sõjanduse ja mõnes mõttes siis selle ameerikaliku mentaliteediga, kus igaüks on valmis püss käes oma valdustest mine kupatama kõik, kes ei meeldi, osutub kõikvõimsale kosmoseloomale liiga kõvaks pähkliks. Hea turvaline tõdeda siis ikka, et pole siin tulevikust vaja unistada, midagi, praegu oleme ikka kõige kõvemad tegijad …. Võioot, 70ndad on ju ammu läbi, oh ei …

Tehnilisest seisukohast jääb siiski seletamatuks, miks superadapteeruvad intelligentsed imeelukad, kes inimeste rappimist elu ülimaks mõtteks näivad pidavat, ikkagi neid 70-ndaid liiga kõvaks pähkliks peavad? Arvestades nende võimet paljuned sama kiirelt ja tõhusalt nagu äädikakärbsed (liialdamata, siinjuures), liikuda kiiremini kui reaktiivlennuk ja ülisurmav olla, võiksid nad südamerahus esmalt 70ndate rahvastiku vähehaaval maha nottida (liiatigi on see arvuliselt suurem kui tulevikuinimeste hulk) ja siis jätkata tulevikuinimeste rappimist või miks mitte kahte leeri jaguneda vms. Suht võimatu, et kogu globaalne tulejõud siis või praegu saaks hakkama säherduse hulga äädikakärbeste hävitamisega kuskil Aafrika džunglites või üldse kuskil. Siiski, ainus mõistlik selgitus, mis suutsin välja mõelda, et kui nad tõepoolest nii intelligentsed on, siis ehk ei jäänud neile ka märkamata poliitilised olud ja tuumarelvade olemasolu ja nõnda oli targem 70ndatest igaks juhuks pageda, sest inimesed on sellised vähe kohtlased ja ettearvamatud ja võivad lõpuks kogu planeedile lõpu peale teha – turvalisem on jahtida vähe tervemõistuslikumat kontigenti. Et siis – kosmilise ohu vastu kulub ära enesehävitajalik ogarus?

Kui tahta, siis võib neid tulnukaid võtta ka muidugi kui inimese loomalikuma poole ja loodusseaduste manifestatsiooni, et püüdle siin pealegi võrdsete võimaluste ja rahu ja heaolu poole, aga kui keegi rusikad püsti sisse marsib, siis on ikka nagu on. Aga samas on nii tõsimõtteliselt sõnumite välja lugemine veidi liiast, lõppeks on see siiski lihtsalt ühe ulme-idee läbimängimine võrdlemiselt lühidas vormis kuni puändini. Oleks see pikem tekst, siis annaks, õigupoolest on pisut kahjugi, et selle läbimängimine väga napiks jäi, pikalt pead murda selle üle, kuidas peaks ikka suhtuma nendesse tulevikuinimestesse kui oma järeltulijatesse, vaidlused moraalse kohustuse üle esivanematena jne. Rääkimata veel ateismifaktoriks – kogu suur äärmuskristlik mäsu religioonist loobunud ühiskonna aitamise vastu sai läbi enne kui alatagi jõudis. 

Ühesõnaga, selline põgus lühike lugu, paras filmiks teha, kus pearõhk on ikkagi ähvardava jõu eest pagemisel ja selle õnnestumisel või mitteõnnestumisel, muud teemad, mis kõik võiksid kaasneda, pole erilise tähelepanu all, aga siiski on tore see, et vähemalt minu jaoks jäi pealkiri ja selles peituv ka ilma pikema käsitlusega mingil tasandil mõttesse. Kaasaegses võtmes oleks selline tulevase põlvkonna tagasipöördumine ja abipalumine suure tõenäosusega pööratud planeedi kui elukeskkonna kahjustamise tasandile ja retooriline üleskutse hoida planeeti tulevaste põlvede jaoks saaks otsesema tähenduse, kui need tulevased põlved kuskilt võimatutest kliimatingimustest tagasi minevikku põgenevad, et (süüdistavalt) esivanematele otsa vaadata vms. Mõlemal juhul ärgitab pisut mõtlema pikemaajalisemale skaalal kollektiivsele hoolele järeltulevate põlvede eest. Või siis jälle süvendab muret, et kuhu me küll niimoodi jõuame lapsed ei tea kust piim tuleb ja ei oska püssi puhastada…

"Jumal hoidku," sõnas president, "miljon tunnis. Kuidas hakkab maailm nende eest hoolitsema? Meil on nüüd liiga palju inimesi. Meil pole pakkuda peavarju ega toitu. Mis sa arvad, miks nad siia tulevad? Kui nad on tulevikust, peaks neil olema ajaloolisi andmeid. Nad võiksid teada probleemidest, mida tekitavad."

"Sundiv põhjus," ütles sekretär. "Mingi meeleheide. Kindlasti on nad teadlikud, et meil on piiratud suutlikkus neid vastu võtta ja siia jätta. Nende jaoks peab see olema elu või surma küsimus."

"Meie laste lapsed," ütles president, "paljude põlvkondade kauguselt. Kui nad tulevad tõesti tulevikust, siis on nad meie järglased. Me ei saa neile selga pöörata." (lk 18)

Monica-Linde Klemet - Unustamatu Dalin (Looming 7, 2023)

 

Veidi ootamatu vaatenurk Tallinnale ehk kuidas üks 16-aastane ameerika neiust kruiisiturist võiks kogeda meie ajaloolist ja kaunist vanalinna. Kruiisile sattus see neiu vähe vastutahtsi, pealegi toimub see kusagil Põhja-Euroopa meredel, mis, noh, pole just Kariibi mere kanti paradiis. Aga vanaonu ja -tädi kutsuvad kaasa ning ta on neile justkui lapselapse eest ja nad on nüüd nii vanad ka.

Nagu arvata, kruiis pole midagi just meelierutavat (pealegi nii ei saa poiss-sõbraga reaalselt koos olla) ja kogu see turnee Läänemere sadamalinnades hakkab üha korduma. Kuniks neiu peab üksi oma ratastoolis vanaonu saatma Dalina munakivitänavatel. Ja seal juhtub.

Teksti võiks ehk pidada tragikoomiliseks või siis väheke musta huumori kanti; eks olukordi kogetakse läbi noore neiu maailmakogemise, mis ehk tõsimeelsele täiskasvanule võiks paista pinnapealne, aga noh … nii on. Ja eks see võimaliku kruiisituristi nägemus järjekordsest kaunist põhjamaa pärlist võiks ka ehk mõjuda veidi kainestavalt.

Karola Karlson - Bernini inglid (Looming 7, 2023)

 

Looming jätkab minu jaoks tundmatute autorite avaldamist ja see on muidugi igati tore. Nagu eelmiste numbrite puhul, siis tavaliselt ajakirja avalugu annab teatud tooni, kuidas suhestuda järgnevate proosalugudega - antud juhul siis Aareleidi tekst, millega Karlson jutt tõepoolest meeleolult kuidagi haagib.

Siin siis on noor naine, kes kolm aastat kestnud kooselu purunemise järel on tulnud peale esialgset šokki kaheks nädalaks Rooma ennast taastama. Ta analüüsib enda tundeid kooselu ajast - ühelt poolt seda lähedust, teiselt poolt vajadust üksi olla, tunda end ahistusest vabana. Kes ta siis õieti on?

Karlson kirjutab ilusat kirjandust - ses mõttes, et on mitmeid omapäraseid kujundeid. Samuti muidugi see inimhinge hapruse, heitlikkuse kujutamine. umbes ⅔ teksti ulatuses hoidsin vaikselt pöialt, et see endine elukaaslane võinuks olla mingi … tavamõistes vaimne häire, aga ei, ikkagi vist tavaline inimene või nii. Kindlasti ilus tekst, aga hetkel lihtsalt ei haakinud enda meeleoludega (ehk millist fantaasiaromaani nüüd õieti lugeda?).

Sveta Grigorjeva - Huuled (Looming 7, 2023)

 

Ajakirjas on tekst küll esitatud luule osas, aga minu meelest igati loetav proosana. Või noh, proosaluulena. Ja ma kindlasti ei saa täiega pihta, mida autor väljendab, aga mulle meeldib see viis, kuidas niimoodi vabalt kirjutada. Sedasi just romaani ei kirjutaks, või noh, päris piin oleks pikemalt lugeda nii mõttetihedat teksti, küll aga niisuguse lühivormina on vägagi lööv.

mu sõnad on kehapositiivsed rasvased tselluliidised kord kuus veritsevad

valgekollaka voolusega valgekollasepunaseroosamustarohelisenahalised

katkiste hammastega nähtavate veresoontega rindadel kergesti sinikaid saavad

pelgalt põlvede peal istudes karvase jalgevahe feministlikult purskava putsi 

pära õrnalt õrritavate õnaruste soolakalt higiste kaenlaaluste lühinägelike

roheliste silmade kokkukasvanud katkiste luude nahapinnast kõrgemate

valgete armide lapsepõlvenäo kadunud tedretäppide sõnad small dick energy

tüüpidele taolised big clit energy tüübid ei meeldi thank fakin clit for it

(lk 902)

Rebecca Roanhorse, John Joseph Adams - The Best American Science Fiction and Fantasy (2022)

 

Alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama - ehk kui antoloogia esimeses pooles oli üsna tavapärane kaasaegne ulme, siis teine pool läks päris psühhedeelseks. Muidugi, ma ei lugenud kõiki tekste järjest - 4 lugu olin varem kogenud Paula Gurani aasta parimate fantaasia-antoloogiast (neist Beari tekst oli hea, ülejäänud pigem keskpärased või vastukarva).

Eks kiusatus ole öelda, et lugude valik on vägagi seekordse valija nägu (sarja toimetaja annab valijale 40 ulme- ja 40 fantaasialugu, millest siis valija võtab antoloogias avaldamiseks kummastki 10 teksti), ehk siis Ameerika põliselaniku päritolu Rebecca Roanhorse - nii võiks siinsete autorite ja tekstide valikut pidada üsna BIPOC ja LGBT keskseks; ⅔ autoritest on naised. Seega kõduulmest on see antoloogia päris kaugel ning huvitavate välismaailmade asemel on pigem rõhk sisemaailmade hirmudes. Üsna tuntav on 2020. aasta koroonaolukorra mõju - ähvardavaid haiguseid leiab õige mitmest tekstist, mõned autorid on oma tekstide järelsõnadeski rõhutanud selle mõjusid. Üleüldse, need järelsõnad - ma vist ei olegi varem lugenud sellist antoloogiat, kus autorid ise nii põhjalikult oma tekstide tagamaid avaldama kipuvad; see oli muidugi mitmel puhul päris heaks abiks tekstidel lähemaks saamisel.

20 autori puhul olid neist 10 sellised, kellelt lugesin midagi esmakordselt - neist 6 puhul polnud sellisest autorist midagi kuulnudki. Kui siin pidanuks olema esindatud vaid  kuni 15000 sõnaga lühijutud, siis mitmelgi puhul tundusid lood olevat pikemad, aga õnneks olid need lugemist väärt - ehk siis miks mitte, viimasel kahel aastal on sellised nüüdisulme ülevaateantoloogiad enamvähem ära kadunud (erandiks siis korraga ilmunud Gurani fantaasia-antoloogia), nt Clarke’i 2022. aastal ilmunud kogumik on üldse … 2020. aastal ilmunust.

Igal juhul, hinded varieeruvad kolmest seitsmeni, ehk siis … emotsioone tekitas. Hinnete keskmine on 4.9, mis on sellise ülevaateantoloogia kohta igati talutav.

Tonya Liburd: 10 Steps to a Whole New You 4/10

Meg Elison: The Pizza Boy 5/10

P. Djèlí Clark: If the Martians Have Magic 4/10
Kel Coleman: Delete Your First Memory for Free 4/10

Elizabeth Bear: The Red Mother 6/10

Aimee Ogden: The Cold Calculations 4/10

C. L. Clark: The Captain and the Quartermaster 6/10

Nalo Hopkinson: Broad Dutty Water: A Sunken Story 5/10 

Stephen Graham Jones: I Was a Teenage Space Jockey 4/10

Sam J. Miller: Let All the Children Boogie 4/10

Kelly Link: Skinder’s Veil 7/10

Justin C. Key: The Algorithm Will See You Now 6/10

Karen Russell: The Cloud Lake Unicorn 4/10

José Pablo Iriarte: Proof by Induction 7/10

Caroline M. Yoachim:  Colors of the Immortal Palette 4/10

Peng Shepherd: The Future Library  5/10

Catherynne. M. Valente: L’Esprit de L’Escalier 3/10

Rich Larson: Tripping Through Time 4/10

Maria Dong: The Frankly Impossible Weight of  Han 6/10

Fargo Tbakhi: Root Rot 6/10

Kai Aareleid - Tule, suveöö (Looming 7, 2023)

 

Lugu naisest ja mehest, kes on tulnud oma kaksikutest poegade ülikooli lõpetamisele. Päev varem, et koos nendega rahulikult lõunatada. Nüüd on õhtul vanemad omaette linna peal ning jäävad peatuma ühte noorematele mõeldud “boheemlikku retrokohta”, mis on kõige lähemal nende majutuskohale.

Naine, kelle silme läbi see tekst jookseb, ei tunne end kõige mugavamalt - meenub tutvumine mehega, nende abielu on nüüdseks kuidagi … erilise läheduseta. Baaris köidab nii naise kui mehe tähelepanu üks noorem naine, keda nad kutsuvad oma lauda istuma, kui kohapeal kitsamaks läheb. Mehe ja noorema naise vahel tekib mingi klapp, ja naine jätab nad koos sinna baari.

Tekst, mis millegipärast toob silme ette Tartu ja Barlova baari (või kuidas seda kohta nüüd nimetadagi). Lugu lähedusest ja selle hajumisest. Jutu lõpp on mitmetimõistetav ja sellisena vist päris meisterlik. Mingis mõttes igati klassikaline tekst.

Juan Rulfo - Kaimude nõlv (Mehhiko novell, 1981)

 

Jälle tekst, mille puhul mõtled, et kas peategelane on lihtsameelne või natuke peast segi või siis lihtsalt oma ajastu ja koha toode.

Külla viimasena elama jäänud vanamees meenutab aega, kui külaelanikele jagati maad. Tema sai oma põllulapikese künka otsa, kus oli hästi näha teed, mis tuli suuremast külast või linnakesest. Tema juures käisid vahel istumas vennad Torricod, kes võisid tunde seal mäe otsast alla vaadata. Nagu hiljem selgus, vaatasid nad teed. Sest vennad … polnud just kõige paremad inimesed, keda keegi ei sallinud, pigem neid kardeti. Ja vanamehe küla tühjenes, kas siis põgeneti minema või röövmõrvade tõttu. Aga peategelane ja vennad said ikka sõbralikult läbi. Kuid kõigel heal on ots.

Mingil moel võiks mõelda, et selline hemingwaylik või faulknerlik lugu, aga Mehhiko oludes; nullstiilis jutustus jubedustest.