Triin Tasuja "Vastuseta kirjad" (2014)

   Kallis Triin,

   Ostsin ja lugesin täna sinu uut luulekogu. Inimlikus mõttes on raske kommenteerida sõbra loomingut, kuna võid inimest solvata või siis mis veel hullem: sõpruse tõttu hinnaalandust teha. Ma ei taha sind hinnaalandada, ega sitasti öelda. Nii et ma räägin siis oma tunnetest-mõtetest ja esitan need väga ebaprofessionaalses võtmes. Seda siis arvustamise koha pealt.
   Tekkisid suured, rasvased paralleelid Sylvia Plathiga, kelle vaibi sa kindlasti Eestis representid. Mul on tunne, et sina end ära ei tapa ja see on ainult hea. Elu jne. Mulle tundud sa olevat kõvemast puust, sest Sylvia oli selline keskklassi inimene allasurutud emotsioonide ühiskonnast ja sina oled Eestis rohkem karastunud ja ellujääja kui tema.
 

   See kõik, millest kirjutad on tõsi ja selle pärast on su luule ehe. Mingis mõttes on su luule segu Ida-Euroopa muserdatud paneelmajadest ja Skandinaavia melanhooliast. Hästi ehedalt oled välja toonud küpseks saava inimese emotsioonid ja nendega kaasnevad realisatsioonid, mingis mõttes pesed külmas jões pesu ja vaatad vastaskaldal kuidas rebane üle uduse karjamaa jookseb. Ei tea kuhu. Vaatan, et suhteliselt vaoshoitud riimid. Mäletan, et kunagi plahvatasid paberil palju rohkem. See pole see luule, mida sinult olin harjunud lugema ja see on hea. Mu jaoks. Muutus.

   Armastus mingi mehe vastu on üle minemas leppimise kaela. Leppimine iseendaga, kõige inimliku möödumise mõistmisega. Vahepeal kisub metafüüsiliseks, ilusaks. Selline valust voolitud ilu, kannatustega ära teenitud metafoorid mida igaüks ei suudaks leida. Su vastuseta kirjad pole vinguv eideila. Jumal tänatud. Tegelt, ega seda pole su luule kunagi olnud. Aga seda näeb nii palju, et sul real shit hakkab eriti hästi silma.
   Ei puudu ka materiaalne pool, see raha otsa saamine ja pidev mure kuidas jääda füüsiliselt ellu. Vaimne ellujäämine sinna takkaotsa. Tean sind päris elust ja su "Vastuseta kirjad" on su pikendus teiste inimeste eludesse. Jube huvitav näha mis sust nii saab, mis tooni võtab järgmine kogu ja järgmine peale seda. On kurbust aga sellega on kaasas ilu. Ma olen avalikult tunnistanud, et ega ma luulest sittagi tegelikult jaga ja ei oska seda eriti fäänsilt hinnata. Samas ma jagan sind, või tean sind natuke. Seega ma tean su luulet, sest sa elad oma loomingut.
   Aga okei, põhimõtteliselt tahtsin öelda et ma lugesin su kogumikku nagu alati. Teatud mõttes tahan, et sa oleksid õnnelik aga ma ei tea kuidas sa saaksid seda olla. Olgu, õnn onsitt sõna. Rahu on parem. Et sa leiaks rahu. Mu arust seda sa oma luulekogus leidmas oledki, et need rahad ja mehed on vaid rahu sümbolid mis kaovad ja see rahu peaks tulema endast mitte väljast. Arvan ma.
   Olgu, Triin! Selline oli mu avalik kiri/arvustus sulle, loodan et väga sitt ei tulnd!

Sinu M."

Terry Pratchett – Öövahtkond (2007)

Teistsuguses võtmes Pratchetti romaan kui muidu, seda võiks mööndustega nimetada tragikoomiliseks (või pratchettnoiriks?). Ja kui alles arvasin, et Pratchettist pole mingit karakteriloojat, siis seekord moodustub Vimesist lausa kolmandikkarakter või vähe rohkemgi. Lugu siis sellest, kuidas Sibyl on sünnitamas ja samal ajal satub Vimes ametikohustuste käigus jõhkra seikluse otsa – seekord püütakse psühhopaadist mõrvarit Carcerit. Ainult et kinnipidamise käigus saavad võitluse ajal Vimes ja Carcer võlujõuga pihta (seep see on kui võlurite kinnisvaral jännata), mille tulemusel paiskuvad nad ajas 25 aastat tagasi... aega, kui Ankh Morpork oli käärimas tollase patriitsi vastu ja Öövahtkond oli üks hädine kamp (kuigi mitte nii hädine, kui nt vahtide-raamatus).

Kuna Vimesiga sattus minevikku ka see psühhopaat Carcer, siis võib juhtuda, et selle tegevus võib muuta minevikku niivõrd palju, et tulevikus polekski enam Sibylit jne jne. Niisamuti paistab, et minevikus tegutsev noor Vimes võib kujuneda Coloni-suguseks võmmiks... Eks asjale lisab vürtsi see, et tol ajal tegutseb Palgamõrtsukate Gildi õpilasena noor Vetinari, kes oma tädi õhutusel urgitseb omakorda tollastes Ankh Morporki võimukoridorides. Ja linn ise on tollal inimkeskne, pole trolle, päkapikke ega libasurnuid. Mainimist leiab prügikuningas Harry tegevus.

Toonilt on see tekst tavalisest plärtsuvast laadist hoopis malbem, või suisa täiskasvanulikum. Igal juhul mõneti ootamatu kirjutamislaadi muutus autori poolt (no see jääb küll erandiks).

ulmekirjanduse baas

Henning Mankell – Tulemüür (2012)

Hoiatusromaan aastast 1998 – mis juhtuks siis, kui mingid vennad otsustavad rämedalt häkkida maailma finantsinstitusioonidesüsteemidesse, eemärgiks vallandada üleilmne kriis. Noh, tulemus võiks olla kole. Ja nagu Wallanderi lugude puhul tavaks, osutub just Ystad olevat sellise apokalüptilise kuritöö üheks sõlmpunktiks. Spoilerdavalt võiks mainida, et vapper Wallander osutub maailmapäästjaks.

Mankell ei hoia end tagasi igasugu koledate tapmistega, nii on siin muuhulgas paar söestunud ja lömastunud laipa. Mille tagajärjel Wallander ja ta semud peavad paratamatult nentima, et kuhu küll on nüüdis-Rootsi jõudnud ja kui õõvastav on sellises maailmas elada. Mingis mõttes see romaan ongi justkui autoripoolne papalik virin nüüdismaailma suhtes. Aga noh, on ka aspekte, mis tõesti praeguses ilmakorras on... hapuks läinud.

Ent jah, nagu öeldud, on romaan eelmise aastatuhande lõpust ja mitmed käsiteldavad tehnilised küsimused on sellised... omasse ajastusse jäänud, kõik need arvutid, mobiiltelefonid ja interneti võimalused. Taas äratab imestust, kuidas tegelased puhkamata sellisele tööpingele vastu peavad, lugedes hakkab endalgi väsimusest valus. Ja oleks siis, et Wallanderil jändamist vaid kuritegudega, ei, ta omad kaaslasedki keeravad talle käru. Ei ole lihtne olla kompromissitu võitleja.

raamatukoi

Mehis Heinsaar – Surm jäämägede vahel (Vikerkaar 12, 2014)

Lugu naise kirest ja mehe armastusest. Kirg tekib, võtab ja jätab, ning otsib seejärel uusi huvitavamaid õienupukesi, mida meelsalt noolida. Aga armastus, see jääb veel kauaks jäämägede vahele muljuda ja raspeldada. Kas mehe südant tunned sa? Kas tead, kui naise kirg äratab mehes Armastuse? Kirg, mis on kui muutlik tuuleiil...

“Conchita armumine – see oli nagu äkiline mussoonvihm, kiredeemonite põimumine ümber ta niuete ja haprate käsivarte, väikeste rindade ja kaela – see oli tuhandete lindude hommikune kisendamine ta peas ja südames, kuum vihm, mis sadas otse ta hinge ning üska, sundides teda kahe käega haarama kõhust, nagu oleks tal kuupuhastus – see oli leitsakuline, pime ja õudne metsaalune maa, kus hiilivad ringi jaaguarid, linnutapikud ja mürgised maod. Kõik see pani tüdruku kohkuma iseenese ees. Ta ei suutnud enam ei kodus püsida ega põgeneda.” (lk 10)

Eks Heinsaar on vähe kergemat teed läinud ning kujutanud siin tekstis noore kuuma lõunamaa neiu ja keskealise pikaldase hiidlase juhtumit, mis leiab oma traagilise lõpu vaid mõne kuu möödudes. Selline lühiajaline armuvalu on ju pisiasi! (Muidugi mitte.) (Sest iga juhtum on eriline.) (Iga inimene on erinev.)

Teksti võimalik Vikerkaarest lugeda.

Geoff Ryman – Rosary and Goldenstar (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Antoloogiast järjekordne lugu, mis pole just futuristliku seikluse laadis (uh-oh). Nimelt siin tegemist 16. sajandi lõpuga: on London, Shakespeare ja täheteadlased, ehk siis tegemist alternatiivse teadus- ja kultuurilooga: kuidas paljutõotavast poeedist kujuneb... hmm... science fiction draamaautor (või aimekirjanik, teaduse populariseerija?) - keegi, kes tutvustaks avalikkusele tol ajal (tähe)teaduses toimuvaid murranguid (kas Maa pöörleb ümber Päikese või vastupidi, kas ilmaruum on lõputu või piiritletav?). Eks Shakespeare'i lähenemist teadusele soodusta ka mehe mõningane isiklik huvi teadlase enda vastu (kuigi jah, eks see ole tõlgendamise küsimus, sajandeid tagasi käitusid inimesed vähe teistmoodi). (Ja unistav koristajatüdruk Bessie räägib poeedile tähelaevadest... taevatähtedest...)

Ega ausalt öeldes teksti kõigist finessidest ei saanudki aru (kaasa aidanuks tollase ajastu tundmine, nii mõnegi tegelase puhul oli tunne, et nüüd jääb midagi teksti seisukohast olulist adumata). Lugu ise on kirjutatud üsna teatri- või filmipärase fiilinguga – või on selles süüdi see, et tegemist ikkagi Shakespeare'ga ja seepärast kujutlusvõime surutud teatud rööbastesse? Igal juhul, huvitava teostusega lugu, mis võiks kindlasti huvi pakkuda ka teistele peale ulmelugejate. Aga noh, mitte just minu teetass.

Pealkirjas mainitud nimed on muidugi taani härrasmehed Frederik Rosenkrantz ja Knud Gyldenstierne, kes saavad külaskäigul Londoni täheteadlaste juurde lähemalt tuttavaks Guillerme Shakespere'ga.

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Tõde (2007)

Üpris lennukas lugu ajakirjanduse tekkest Ankh Morporkis – nimelt toovad päkapikud linna trükipressi (et selle abil tinast kulda teha), ning juhuslikult avastab üks aadlivõsu, et selle abil saab kiiresti uudiskirju ehk uudiseid trükkida. Samal ajal viivad kohalikud kõrgkihi esindajad taas ellu järjekordset projekti Vetinari kõrvaldamiseks – seekord palgatakse tööks kriminaalid väljastpoolt linna ning patriits lavastatakse süüdi mõrvakatses.

Värske ajakirjandus jõuab kiiresti järeldusele, et uuriva ajakirjanduse asemel huvituvad lugejad pigem kollasest sodist. Mistõttu tekib mõningane eetiline probleem, sest taas vahi alla sattunud Vetinari saatus ei huvita üleüldse lugejaid, küll aga on tore teada, et haldjad röövisid mingi suvalise mehe ja muud sellist jura. Kuna see on ometigi kirjas, siis see peab tõde olema.

Tegu pole Vahtkonna raamatuga, ent nii Vimesil kui Vetinaril on mitmeidki tõsiseid või lõbusaid kokkupuuteid uuriva ajakirjandusega (vilksatab teisigi vahtkondlasi). Siin raamatus on vist esmakordselt tegelasena sisse toodud prügikuningas Harry, kelle tähelend on hilisemas aururaamatus. Ega Pratchett karakteriloomes erilist dostojevskit ei pane, ikka on veidrustest pungil kurikaelad ning loo keskmes teineteist leidvad noormees ja neiu, kes peale mitmeid omavahelisi probleeme jõuavad selle äratundmiseni. Ahjaa, on ka Gaspode, kes millegipärast vahtkondlaste peale eriti kuri – ehk seepärast, et Uberwaldi seikluses ta langenu pähe maha jäeti?

“Nüüd nägi William teda hoopis lihtsamas valguses, peamiselt sellepärast, et tüdruk tuli otse tema poole, ja mõistis eemalolevalt, nagu ikka inimesed, kes usuvad, et nad kohe surma saavad, et tüdruk on üsna ilus, kui vaadata mõne sajandi taguse pilguga. Arusaam ilust muutub aastatega ning kakssada aastat tagasi oleks suur kunstnik Caravati oma pintsli pooleks hammustanud, kui oleks Sacharissa silmi näinud; kolmsada aastat tagasi oleks skulptor Mauvaise heitnud tema lõuale üheainsa pilgu ja peitli endale jala peale pillanud; tuhat aastat tagasi oleksid kõik Epheebe luuletajad olnud ühel meelel, et ainuüksi tema ninast piisaks, et saata teele vähemalt nelikümmend laeva. Lisaks olid tal korralikud keskaegsed kõrvad.” (lk 63)

ulmekirjanduse baas
loterii

Haruki Murakami – 1Q84. III osa (2014)

Murakami idamaine painaja jõuab lõpuni ning vastuse leiab õieti vaid üks küsimus, kõik teised suuremad või väiksemad müsteeriumid jäävad lahenduseta (aga eks tõlgendamine sõltu lugejast, on võimalik näha positiivsemat lõppu). Aomame ja Tengo leiavad viimaks tõeliselt teineteist, kuid nende ümber jääb podisema irreaalsuse supp, lõpuks jääb seebki selgusetuks, et millisesse maailma nad sattusid. Murakami keerab lugejal kraanid kinni, pakub noorpaarile muidu üsna suhkruse finaali, aga lugejale jääb kõhedus hinge – mis seal tegelikult edasi juhtuma peaks, kelle suust nüüd väljuvad Väikesed Inimesed ja hakkavad õhunukke edasi kuduma? Kas Aomamel on võimalik nende käest pääseda? Kes või mis kägistas Aomame ja Tengo lähedasi? Kes oli Fukada ja miks lastakse tal eksisteerida? Tengo isa hingerännakud?

Murakami tegelased on sellised vanainimeselikud kujud, neid ei taba raev või arutu sõnamulin. Nad räägivad, arutlevad, nad on emotsionaalselt üsna tasakaalukad, jäävad viksideks isegi pingelistes olukordades. Eks see mõjub vahel üsna monotoonselt, või samas tuleks pidada (kohustuslikult) idamaiseks värgiks. Õõvastust tekitab see, et sedavõrd korrastatud maailmas liigutavad hoobasid niivõrd irreaalsed jõud. Aga noh, vähemalt on seal mõnel tegelasel see armastus, mis aitab kaoses sihti hoida.

“Kas mul tulebki nüüd kogu ülejäänud elu taoliste teisejärguliste erektsioonidega leppida või siis hoopis ilma erektsioonita läbi ajada? Küsis Tengo iseendalt. See oleks ilmselt väga üksildane elu, justnagu pikale veninud videvik. Kui sellele aga teise pilguga vaadata, siis võib-olla oli see paratamatu. Vähemasti oli tal õnnestunud üks kord elus täiuslikku erektsiooni ja seemnepurset kogeda. Võib-olla peaks ta sellest mõtlema nagu “Tuulest viidud” autorgi: piisab sellest, kui ka olla kas või ükski kord elus midagi suurt saavutanud.” (lk 181-182)

“Tema silmad valvasid väsimatult parki, eriti selles asuvat liumäge, tema pea oli aga täiesti tühi. Ei, tema teadvus tõenäoliselt siiski mõtles midagi. See mõtteprotsess toimus aga suuremas osas sügaval vee all. Seda, mida tema teadvus seal vee all tegi, Aomame ei teadnud. Aeg-ajalt kerkis see aga pinnale, justnagu merikilpkonn või delfiin, kes on tulnud õhku hingama. Neil hetkil sai Aomame aimu, milliste mõtetega tema teadvus vahepeal tegelenud oli. Seejärel ahmis see oma kopsud värsket hapnikku uuesti täis ja sukeldus tagasi sügavale vee alla. Pärast seda ei mõelnud Aomame enam midagi. Temast sai pehmesse kookonisse mähkunud valvemonitor, mis kiretu pilguga liumäge valvas.” (lk 297)

loterii
nõudmiseni

Terry Pratchett – Viies elevant (2006)

Tegevuses on kogu Vahtkonna raudvara – Vimes prouaga, Porgand, Angua, Pisipepu ja Detritus. Peamine tegevusväli metsikuvõitu Uberwaldis, kuhu patriits saadab Vimesi päkapike Alumise Kuninga troonimisele. Ainult et... esinevad teatud reaktsioonilised jõud, kes tahavad hoida Uberwaldi olukorda meeldivalt ebastabiilsena ja selle saavutamiseks üritatakse rikkuda uue Alumise Kuninga troonimistseremoonia ja nii anda võimaluse kuningaks saada päkapike konservatiivsema poole esindajale (kelle arvates ei tohiks päkapikud üldse päevavalgusega kokku puutuda). Nojah, aga et diplomaatisele missioonile saabub ikkagi Vimes, leiab aset positiivsem lahendus, milleni jõudmiseks peavad Vimes ja ta kaaslased oma elu mitmel korral ohtu seadma – sest nende vastas on tõeliselt sõgedad libahundid ehk Angua pere.

Samal ajal Ankh Morporkis... Vimesi ja Porgandi äraolekul pannakse Vahtkonda juhtima kõrgeim ohvitser ehk Colon, kelle juhtimisel kaotab Vahtkond kiiresti igasuguse juhitavuse; ja seda Vetinari mõningaseks rahuloluks, sest linn kardab seda, kui Vimes peaks tagasi jõudma ja siit avastama sellise korralageduse...

Nojah, lahenduse leiavad Porgandi ja Angua probleemid, Vimes ja Sybil jõuavad abielus järgmise taseme künnisele, selgub Vetinari kunagine lembeobjekt. Taas koperdab ringi Gaspode. Siin raamatus esinevad päkapikuülikud Rhysson ja Albrechtson, kelle konflikt plahvatab viimaks hiljutises aururaamatus. Vahepeal on lugemata jäänud see raamat, kus kirjeldatakse Kettamaailmas toimuvast klaksirevolutsioonist, aga mis raamatus see olla võis... ei teagi.

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Patrioot (2005)

Selle poolest huvitav raamat, et saame pikemalt aega veeta Vetinariga (kui muidu saab nö pilgu patriitsi telgitagustesse ta külaskäikudega Quirmi Leonardi juurde), kes käib allveelaevaga uurimisretkel – kaasas hull teadlane Leonard ning vahtkondlased Colon ja Nobbs. Uurimisretke tulemuseks on see, et sõda Klatšiaga jääb toimumata ning need kaks vahtkondlast saavad tasuks materiaalseid privileege – ehk siis vajadusel premeerib Vetinari oma jaga-ja-valitse-poliitikaga ka kõige töllimaid. Vahtkond aina paisub ja kuna sellega läheb organisatsioon aina keerukamaks, siis lisandub üha rohkem bürokraatiat ja inertsi jms. Angua jutust ühtlasi selgub, et teised riigid on valmis Vahtkonnast helgemaid päid üles ostma (kuigi pole selge, kellest jutt jne).

Otseselt ei oskagi öelda, mis siin raamatus uut oli – jah, tegevus läheb rahvusvaheliseks ja Vimesi paralleelina ilmus välja ta Klatšia ametivend; üsna nähtaval kohal on zombist uus vahtkondlane; Vetinari seikles kahe rumalaga. Noh, selline tavapärane Pratchetti värk niisiis.

““No nii, päev on kenasti alanud,” märkis Porgand.
“Tänan küsimast, ma ei saanud tõesti viga,” ütles Angua etteheitvalt.
“Miskipärast tundub, et nii on elu rohkem elamist väärt.”
“Ainult juuksed läksid sassi ja jälle üks särk on rikutud.”
“Tubli.”
“Vahel on mul kahtlus, et sa ei kuule midagi, mida ma räägin,” lausus Angua.
“Rõõm kuulda,” vastas Porgand.” (lk 36)

“Ja seersant Colon mõistis veel üht vaprusega seotud saladust. Võiks öelda, et vaprus on edasiarenenud argpüksus – teadmine, et kuigi sind võib oodata surm, kui sa edasi lähed, pole see midagi võrreldes kindla põrguga, mis ootab sind siis, kui sa taganed.” (lk 252)

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Savijalad (2005)

Nagu ikka on järjekordses raamatus küsimus selles, kuidas Ankh Morporkis võimu muuta – seekord otsustatakse mürgitamise abil Vetinari teovõimetuks muuta ja asemeele tuua mõni kuningliku verega isik, keda mõjuvõimsad gildijuhid saaksid omatahtsi juhtida. Nagu eelnevates raamatutes oli näha, siis Porgand kui võimalik hea kuningas ei sobi, niisiis leitakse vahimeeste hulgast see väärituim ehk Noobel Nobbs, kes olevat arhiiviandmetel justkui ühe krahvi niuetesegaduse tagajärg. Lisaks inimeste võimumängule leiab linnas ühtlasi aset golemite eneseleidmine, mis tekitab paksu verd ja segadust nii linnakodanike kui golemite endi seas.

Vimesi pereelu siin peaaegu ei puudutata, vaid raamatu algul on väheke leedi Ramkinist ja nende elukorraldusest juttu, ning Vimesi aeg kulub seaduse ja ühiskonna väetimate kaitsmisele. Lõpuks lisandub tegelaskonda päkapikk Lõbus Pisipepu, kes asub avalikkusesse... naispäkapikuna. Muidugi, värvitud huuled, kõrged kontsad ja paljastatud pahkluud, need tekitavad segadust igas linnakodanikus – aga eks õiguste eest võitlemisega tuleb millestki alustada. Angua on tegelasena üks neist harvadest, kelle mõttekäigud on tänapäevaste moraalistandardite järgi mõistetavad... vähemalt selles osas kuus, kui Angua püsib enamvähem inimesena. Detritusel on siin nö häälemurre ja nüüd ta räägib veidi nasaalses pudikeeles (ja ei ühtki lauset Rubyst, kellelel eelmistes raamatutes rohkem või vähem tähelepanu pööratud).

Ühesõnaga, Vahtkond on täies hoos ja eks ole oodata, et see millalgi kutsuvate linnamüüride tagant peab lahkuma.

“Ta lükkas raamatu kõrvale. Keskmisest palju pikema elu üks eeliseid on see, et sa näed, kui habras on tulevik. Inimesed ütlevad midagi sellist nagu “veel meie ajal saabub maale rahu” või “see riik püsib tuhat aastat” - ja vähem kui pool inimpõlve hiljem ei mäleta keegi isegi seda, kes nad olid, rääkimata sellest, mida nad ütlesid või kuhu rahvajõuk nende jäänused mattis. Ajalugu muudavad hoopis väiksemad asjad. Tihtipeale piisab paarist suletõmbest.” (lk 47)

“Kui nad välja udusse jõudsid, küsis Porgand: “Kas sulle ei tundu, et Pisipepu on kuidagi nagu natuke... imelik?”
“Minu meelest on ta täiesti tavaline naisterahvas,” kostis Angua.
“Naisterahvas? Kas see poiss rääkis sulle, et on naisterahvas?”
“See tüdruk,” parandas Angua. “Me elame ju ometi Ankh-Morporkis. Meil on mitu sugu lubatud.”” (lk 203)

ulmekirjanduse baas

Terry Pratchett – Liikuvad pildid (2002)

Selgub, et see raamat on vaid õrn lüli kahe Vahtkonna raamatu vahel. Jah, oluline osa on troll Detritusel ja ta eneseleidmise teel, aga rohkem suurt edasiarendust pole. Raamatu algul ja lõpul on kaks stseeni Coloni ja Nobbsiga, Vetinari tutvub värske filmikunsti vägevaima pärliga, kuid sellele järgnenud Olevuse märatsemisega Ankh Morporkis pole Vahtkonnast märkigi – asja lahendavad vaid praeguse raamatu kangelased (no ja orgutang ka). On ka veel rääkiv koer Gaspode, kes raamatu lõpus justkui kaotab selle üleliigse inimkõnevõime, aga järgmises raamatus on ta Angua ja semudega suheldes jälle triksis-traksis.

Kui tavaliselt Ankh Morporki teostes lisandub midagi ühiskonda edasiviivat (või noh, täiendavat), siis seekord läheb vastupidi – Vetinari keelab filmitehnika kasutamise nüüd ja igavesti.

“Üldiselt usuti, et kui Detritust õnnestuks niipalju lugema ja kirjutama õpetada, et ta saaks maha istuda ja intelligentsitesti ära teha, osutuks ta veidi vähem intelligentseks kui tool.” (lk 45)

ulmekirjanduse baas 
loterii

Terry Pratchett – Relvis mehed (2003)

Jätkub Porgandi tähelend ehk kapralist saab kapten, ja kaugel see Ankh Morporki kuninga kohtki oleks. See raamat pole otsene järg Vahtkonna eelmisele raamatule, vahelüliks oleks “Liikuvad pildid” (kas sealgi oli Angua?). Naiivselt arvasin, et päkapikk Cuddy on sama, kes hilisemates raamatutes on naispäkapike eest võitleja Lõbus Pisipepu... aga võta näpust. Taas väärkoheldakse Vetinarit – kui eelmine kord oli ta (vabatahtlikus) vangistuses, siis nüüd saab ta atentaadikatses haavata. Ja taas jääb Vimes ellu peale Patriitsi ähvardamist. Möödaminnes mainiks endale, et tekstis esineb kloun Boffo, ent ei mainita Boffo poodi.

Eks Pratchettil ole taas poisilikku lõbu seoses vihjamisega mehe ja naise vahelisele füüsilisele külgetõmbele, seekord siis Vimesi ja leedi Ramkini pulmaeelse ajaga ning Porgandi ja Angua läheduseni jõudmisega. Nobbs ja Dibbler on sellised Ankh Morporki tüübid, keda autor lüpsaks vast nõrkemiseni, aga õnneks kerkib kuskil mingi takistus ette, kellegi terve mõistus ehk.

“Angual oli tunne, et ta hakkas aru saama, kuidas Porgand küsimusi esitas. Ta esitas neid nii, et ta neid ei esitanud. Ta lihtsalt ütles inimestele, mida ta mõtles või kahtlustas, ning nad avastasid, et püüdes temaga sammu pidada, pakkusid nad ise välja puuduvad üksikasjad. Ja Porgand ei valetanud neile tegelikult kunagi.” (lk 236)

ulmekirjanduse baas

2014

Aasta lugemiselamusteks oli ehk Neal Asheri ja Joe Abercrombie loominguga tutvumine. Kui aga rääkida 2014. aastal ilmunud raamatutest, siis otseselt polnudki sellist teost, mis pannuks vaimustusest ohkima. Eesti kirjanduses nagu midagi ootamatult löövat ei ilmnenud, tõlkekirjandus oli parimal puhul tuntud headuses, ulmevärk podises vaikselt ning ajaloo- ja aimekirjandus ei põrutanud kruvisid valla. Aga vast ei oska hetkel miskit tahta ja eks ole veel nii mõnigi meeles mõlkuv raamat lugemata.

Alljärgnevalt siis kümme teost, mis praegusel hetkel takkajärgi mingit emotsiooni tekitasid. Kui nüüd ikkagi aus olla, siis ehk üks raamat jäi säravama emotsiooniga meelde, aga ei hakka seda eraldi välja tõstma, las siis teosed ole alfabeetilises reastuses.

Gottland

Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia

Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Kuningate viimane argument

Lenni

Naiseotsing

Päikese impeerium

Siniveri

Sõdur Ivan Tšonkini elu jaebatavalised seiklused. Puutumatu isik

Vareste pidusöök. Teine raamat

Maria Jotuni – Kõik õige on vastupidav (2014)

Jotuni on tõsine ja moraliseeriv, pole siin suurt ruumi kalambuuride või paradoksidega mängimisele. Ta ütleb, kuidas olla võiks ja peaks, ehk siis aforismides valitseb selline põhjamaine tõsidus. Ja mida aastaid edasi, seda kõiketeadvamaks (ja pikemaks) muutuvad autori mõttelennud. Ent selline humaanne kompromissitus on samas midagi sellist, mida võiks inimlikult austada – pole eputamist ega epateerimist, siin on aus mõte ja hoiak.

“Paljud alandused on meile sama, mis tõkkejooksjale tõkked. Kui jooksjad nendest üle ei hüppa, siis ta finišisse ei pääse. Kui me alandusi ei talu, siis pole me ka elu võistlusrajal õiged võistlejad.” (lk 7) 

“Suure õnne ja suure õnnetuse vahel pole uneleja jaoks eriti vahet. Nad mõlemad on see palavikuseisund, mis vaid tiivustab mõtteid.” (lk 11) 

“Kui õnn on olemas, siis elab see meis. Kui me seda otsime, tuleb otsida iseendast. Selle püüdmine väljastpoolt viib meid vaid petlikele eksiteedele.” (lk 18) 

“Sa võid mind petta vaid korra, seejärel oled sa alati petis.” (lk 21) 

“Kui olen kõik narrused läbi teinud, näen, et olen niisama paljas ja abitu kui vastsündinud laps, ainult palju üksildasem.” (lk 30) 

“Selleks, et isiksusena edu saavutada, peame suutma valetamata vaikida.” (lk 39) 

“Mis tahes saatust võib kanda kaunilt.” (lk 52) 

“Kui sinu rõõmudest ei hooli enam keegi muu kui sa ise, oled juba liialt vana.” (lk 54) 

“Noorte põlvkonda kritiseerides ei maksa jätta kõrvale seda põlvkonda, kes need noored kasvatas.” (lk 54) 

“Kui ei ole usku paremasse maailma, ega siis paremat maailma ei sünnigi.” (lk 57) 

“Kui su elu on just nagu sünge painajalik uni, mille kulgu sa ise ei määra, tuleb sul pingutada, et ärgata, või siis kurtmata vaikida, sest su nõrkuse tunnistajana on maailm halastamatu.” (lk 58) 

“Tugevaim tunne meis (kui vaistudest mitte hoolida) on igatsus. Selle järel armastus, selle järel viha. Seda järjekorda ei muuda mingid olud ja teostumised – ei miski muu kui surnud punktid või kärbunud kohad meie hinges.” (lk 70)

Terry Pratchett – Vahid! Vahid! (2002)

See siis Vahtkonna avaraamat, kus võimalik tutvuda mitmete oluliste tegelastega – on Vimes ja Porgand ja ports kõrvaltegelasi. Ning Vetinari, kes tegelasena on midagi muud kui hilisemates raamatutes – nimelt on ta selline inimlik türann koos mõne nõrkusehetkega, mitte selline terasest ajusuperman (samas koos mõnede infantiilsete hetkedega) nagu hilisemates Ankh Morporkiga seotud teostes. Ei mäletanudki, et kohe esimeses raamatus saab Vimes tanu alla; paistab, et Pratchett kirjutab ühe raamatu korraga, mitte et oleks pikemalt ette planeerinud, et mida ja kus seeria jooksul kirjutada. (Üldse ei mäleta, mis sai hiljem kuninglikust Porgandist, näiteks viimati ilmunud aururaamatus polnud teda tegutsemas, kuigi samas Angua oli.)

Muidugi tuleks ehk veel varasematesse Kettamaailma raamatutesse kaevuda, et näha Vetinari (ja ka Vahtkonna?) nö lapsepõlve. Ega ma suurt aru saa, miks mulle see Ankh Morporki sotsiaalse külje uurimine peaks tähtis olema (sest nagu targalt sedastasin, arvatavasti Pratchett ei mõelnud pikalt ette, vaid iga teosega arendas edasi vastava teema liini).

ulmekirjanduse baas
loterii

Jüri Paet – Jüri Paeti salmik (2009)

Kogumik jagub pooleks, esimeses pooles on veidi koledad jõulusalmid, teises pooles siis Paeti aforismid, millest üksikuid tsiteeriks alljärgnevalt.

Kokkuhoidlik inimene
sääsest elevanti ei tee.
(lk 28) 

Vahel on süda nii puhas, et lausa läigib.
(lk 30) 

Osav juuksur pügab klienti korralikult.
(lk 31) 

Maitsetud inimesed
ostavad magedat kaupa.
(lk 33) 

Tänu iibe vähenemisele väheneb ka
töötute arv.
(lk 39) 

Tänu jumalale olen ateist.
(lk 42) 

Kes pidevalt ämbrisse astub,
saab vähemalt jalad puhtaks.
(lk 52) 

Mehed elavad nagu muinasjutus
- abielluvad printsessiga,
kes hiljem muutub vanaks nõiaks.
(lk 52) 

Puuraidur kadus naise eest pakku.
(lk 56) 

Hea laps kasvab pitsata.
(lk 59)

Derek Landy – Detektiiv Luuker Leebesurm (2014)

Ei oskagi öelda, kas tegemist noorte- või lasteraamatuga – iseenesest üsna lapsik lugu, kuid samas... vägivaldne. Lugu siis sellest, kuidas 12-aastane Stephanie avastab, et meile tuttav maailm on tegelikult suuremate jõudude hallata, ja tema hiljuti surnud kirjanikust onu oli selle maagilise ilmaga vägagi seotud; nii seotud, et selle onu valduses oli tapvaim maagiline relv Iidne Sau (mis paikneb maa-aluses koobastikus maja all, mille onu pärandas tüdrukule). Seda relva ihaldab endale paha Serpin, et sellega heade maagide ülemvõim hävitada ning tuua Maale tagasi kurjad Nägudeta Jumalad. Mis tähendaks inimkonna hukku ja muid kurbi nähtusi.

Stephanie seda kõike ei tea, kuid peale tutvumist Leebesurma nimelise luukerega (kes selles maagide maailmas on tülikate probleemide lahendaja), on naksakas tüdruk igati täis hakkamist, et õiglus jalule seada. Luukere hakkab kantseldama selle ohtliku maailmaga tutvuvat Stephaniet, kes siis oma meelepahaks avastab, et Serpin mõrvas niisamuti ta onu. Leebesurma muutis luukereks seesama paha Serpin, ja seda juba iidsetel aegadel (enne inimkonna teket? Nagu ikka selliste raamatute puhul, võib Darwini ja teiste ideid evolutsioonist prügikasti visata).

Eks raamatu pealkiri on veidi eksitav, iseenesest ootad justkui mõrvauurimist, kuid tegemist on hoopiski maailmapäästmisega. Ja kui Leebesurm lubab raamatu lõpus, et Stephanie alles nüüd hakkab avastama, mis möllus tütarlaps Leebesurma õpilasena osaleda võiks, siis paneb see natuke kukalt kratsima – mis järgmistes raamatutes ees ootab, millised kosmilised vandenõud?

“Pole olemas võitmist või kaotamist. On võidetud ja on kaotatud, on võit ja on kaotus. Need on absoluudid. Kõige muu nimel saab nende vahel veel võidelda. Serpin on võitnud vaid siis, kui pole enam kedagi, kes talle vastu hakkaks. Selle hetkeni on ainult võitlus, sest õnn teeb seda, mida õnn ikka teeb – pöördub.” (lk 330-331)

juuli raamaturiiul

Hando Runnel – Põrsapõli (2013)

KOSMOSE JÕGI ON TAEVAS 

Kosmose jõgi on taevas,
ta nimi on Linnutee.
Kas keegi elab sääl taevas,
on tänini teadmata see. 

Ehk elab sääl kosmose linde,
ehk elab sääl kalasid jões,
kuid see pole päris kindel,
kõik kahtlevad selles tões. 

Tükk teed on kosmosse minna,
tükk teed on tagasi säält,
kes liiga hilja saab minna,
ei jõuagi tagasi säält.
(lk 29)

RONG

Ling-long lõi gong,

läks teele rong,

ling-long, ling-long

lõi rööpmeil rong

ning õõtsus hong,

kui möödus rong,

ling-long, ling-long

jäi vaikseks gong.

(lk 53)

ÜHEL PILVEL 

Ühel pilvel olid pikad ripsmed,
need ulatusid maani.
See oli vihm.
(lk 58)

SINAMU

Nagu lind loob muna

rõõmust, mitte vaevast,

nagu kuu loob kuma,

nagu pilved taevast,

nagu ainult tuju

aegasid loob ajast,

nõnda loon su kuju

kaugusest ja kajast.

(lk 67)

KOGELELU 

Ukulele, nukururu, tananana,
akuaku, mononono, kenonore,
matakaka, sajajaja, miserere,
lalabiba, mahajana, jabalala.
(lk 76)

Sunny Moraine – A Heap of Broken Images (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Selline emotsionaalne lugu võõrrassist, mis on läbi elanud inimestest kolonistide poolt sooritatud genotsiidi. Sellest on nüüd hulk aega mööda läinud ja võõrrassilised ei mõista senimaani, miks neid rünnati, miks neid tapeti ja miks nüüd inimesed nii mõistetamatult käituvad – püstitavad mälestusmärke sellele traagilisele sündmusele, kohapeal käiakse ikka veel uurimas või jäädvustamas tapatalgude jälgesid. Miks nad seda teevad? Kas nemad, võõrrassilised, peavad nüüd uskuma, et see oli vaid traagiline arusaamatus, hetkeline hullus, mis enam ei tohiks juhtuda? Raske uskuda. Miks inimesed nii imelikud on, nii vägivaldsed ja enesekesksed? Mida nad tegelikult tahavad?

Genotsiidist ellujäänute järglased on püüdnud kohaneda selle uue elukorraldusega, nad on püüdnud kohaneda inimestest kolonistidga – aga ikkagi on nad sisimas äärmises segaduses, nad ei saa aru, miks midagi sellist nagu see genotsiid toimus, mida õieti inimesed mõtlevad oma väikestes peades. Et inimesi mitte mingil juhul provotseerida, on nad võtnud omaks ülima viisakuse ja isetuse inimeste suhtes.

Samas on veel elus neid, kes on sellest massimõrvast eluga pääsenud – vigastatud, moonutatud, kibestunud isendid, kes keelduvad olemast “uued võõrrassilised”, kes ei suuda andestada inimestele seda kohutavat aega. Mida nemad toimunust ja toimuvast arvavad? Miks nad sellised on (tegemist on selge vähemusega, aga siiski)?

Ühesõnaga, selline emotsionaalne ja tegelikult üpriski igav jutuke. Pisarakiskuja või nii.

ulmekirjanduse baas

Robin Hobb – Hull laev I (2014)

Jätkub siis Vestrite perekonna langus ja alandus, viimaks saadakse Bingtownis teada, et Vivacia on piraat Kenniti käes, kel pole mingit soovi eluslaeva tagasi müüa. Veel hullem, paistab, et viimasel ajal väärkoheldud Vivacia on nõus hakkama piraadilaevaks... seda Wintrow meelehärmiks, kel õnnestub päästa enda ja oma isa elu Kenniti haige jala eduka mahasaagimisega... mille toimingu käigus tekib kolmnurk Vivacia-Wintrow-Kennit... ja siis on Kenniti hoor Etta... Vestriti väimehele Kyle Havenile leitakse Kenniti poolt jalust ära saamiseks omapärane lahendus, mis paneb Wintrow pojana meelehärmi tundma. Althea jõuab tagasi Bingtowni pere juurde ja avastab, millises jamas Vestritid on, ja seda veel enne seda, kui vastuoluline ja unustamatu Brashen toob halva infokillu Vivaciast.

Aga need on vaid pinnavirvendused. Noor satraap otsustab võtta käsile Bingtowni probleemi ja lahendada see oma Khaleetia nõuandjate tahtmise järgi. Orjandus kõikjale! Ning grotesksel kombel otsustab satraap Bingtowni laevaga kohale sõita. Ja siis on Vihmaorg, kus selgub Vestriti-Malta austajale, et ammuilma mulla alla mattunud varemete all on... viimane lohe, kes nõuab vangist väljasaamist. Aga miks ta sinna vangistatud on... ja kas lohel on seost nende hirmsate meremadudega, kes otsivad oma lunastajat... Ja kes tegelikult on see Amber, kes seab võrke ümber hullu eluslaeva Paragoni; miks teda huvitab lohede ja madude kohta käiv teave? Nojah, selle raamatuosa lõpus tekib äkki Vestritite sõpradel plaan, kuidas Vivacia piraatidelt tagasi võita... aga on see tõesti võimalik?

Eks see selline fantasyseebiooper ole, iga tegelane kisub enda poole ja nö headel tegelastel on raske ühitada ühiseid eesmärke parema tuleviku nimel. Muidugi, on raske oodata, et romaanisarja teise osa alguses mingeid lootuskiiri säraks, seepärast siis ka praegune tegelaste igati õnnetu ja meeleheitlik olukord. Ja muidugi, kas esmapilgul pahad tegelased ikka jõuavad järgneva teksti jooksul paremaks muutuda jne.

“Ta ei öelnud Gragile, et tema mõtted polnud üldse orjade ega maksude juures. Ta oli vaadanud nägusat ja heasüdamlikku noormeest laua taga enda vastas ja oodanud. Ja oodanud asjata. Ta tundis vaid kiindunud sõprust. Ta oli ohanud, mõeldes, miks ei suuda Grag Tenira sugune korralik ja auväärne mees liigutada tema südant ja tundeid nii, nagu oli seda teinud Brashen Trell.” (lk 291)

Raamatus on üllataval kombel hulgaliselt igasugu toimetamata näpukaid, mis küll aegajalt tekitavad lugemisel kõiksugu sõnamänge, ent siiski on need tõlkele üsna tarbetud lisandid.

ulmekirjanduse baas

Ville Arike – Üks ajastu. Kaks põlvkonda. Kolm tipphetke (2014)

Arike raamat tutvustab praeguse korvpallikoondise tegijaid ja nende tausta ning annab samuti ülevaate iseseisvusaja koondise tegudest ja Eesti korvpalli seisust. Ehk raamatu huvitavam osa ongi see ülevaade pea veerandsajandi arengutest ja taandarengutest, meenub nii mõnigi kaotus, mida muidu ehk aju mälust blokeerinud. Eks 2001. a. Euroopa meistrivõistluste krahh on selline, mis tekitab praegusegi koondise vastu umbusku (samas, nagu selgub Kerde põhjendustest 2001.a. kohta, oli sel krahhil mitmeid põhjuseid, alates sportlikust ebaõnnest ja lõpetades meediahüsteeriaga. Aga ikkagi see emotsioon, mis oli tollal vaadates mängu Serbiaga... seda on raske mälust välja heita).

Raamat on selline intervjuuvormis ülevaade, sõna saavad koondise eri etappide treenerid ja mängijad, inimesed saavad kiita (laiduväärsetele vaid viidatakse) ja iseseisvusaja spordisüsteem saab omad vitsad. Analüüsi kui sellist otseselt pole, on asjaomaste reageeringud ja meenutused. Puudus on ehk sellest tegijate ringist väljajäävate korvpalliasjatundjate arvamustest või analüüsidest – samas, mida suurt on analüüsida, kui Eestis pole lihtsalt küllaldaselt mängijaid, kellega klubide ja koondise taset tõsta. Eks kõlama jääb mõte, et selleks, et midagi teha või kuhugi jõuda, tuleb ikka meeletult tööd teha ja hoida suured ambitsioonid silme ees (hea näide, kuidas Salumetsa Tartu peatreeneriks kutsuti – lk 167).

Seda võikski pidada eelkõige kahe treeneri raamatuks – Salumets, kes saab oma jumalikult positsioonilt vabalt rääkida, ning Sokk, kes käesolevas raamatus tutvustatud inimkoosluse on vedanud tiitlivõistusele. Sõna saab ka Kerde, ent mingil põhjusel Enden mitte. Salumets näeb korvpallitaseme languses kahte põhjust – nõukogudeaegse spordikoolide süsteemi asendamise klubidega (selleks võeti eeskuju Soomelt, kus aga nüüd sellest loobumas) ja kergema vastupanutee valimise – seeasemel et noored madistaksid balti või vene eakaaslastega, käidi skandinaavlastega edvistamas. Ja tulemuseks siis lahjad vennikesed – mitte nagu need, kes nõukaajal pidid noortekoondistes ellujäämislahinguid pidama.

Takkajärgi on ikka jahmatav, kui kaua suutsid Salumetsa treenitavad Eesti koondise eesliinil võidelda... kuhu küll vähe nooremad tegijad jäid (jajah, nagu ikka on Eestis probleemiks põlvkondadevahetus). Loodetavasti pole see Arike raamat praegustele koondislastele üheks selliseks veskikiviks, mis omal ajal rõhusid 2001. a. koondist mutta.

“Kui olen kaitses ja minu selja taga on korv, mida kaitsen, ja vastane tuleb teiselt poolt oma korvi alt, siis ma ju näen, kust ta saabub sinna, kus ta kujutab endast ohtu. Ta ei tule läbi põranda, ta ei tule laest, ta ei tule küljetribüünilt ja saal on valge. Ma näen seda! Näen, millised on tema kavatsused, neid tuleb ennetada, et ta teeks oma tegevuse nii umbes viis sekundit soovitust hiljem, viis meetrit vales kohas, aga sellest juba piisab vastase rünnaku ärasegamiseks.” (Margus Metstak, lk 125)

Terry Pratchett – Auru juurde (2014)

Pratchett tutvustab Kettamaailmale tööstusrevolutsiooni ja seda siis auruveduri kehastuses. Vetinari näeb, et progressile ei saa kätt ette panna ja pealegi aitaks rongiliiklus ta isiklikke asju Uberwaldis mugavamalt ajada (muidugi, kas türanni puhul on võimalik isiklik elu võimumängudest lahus hoida?). Plahvatab raudteerevolutsioon ja Kettamaailma elanikud lähevad sellega saba ja karvadega kaasa. Ainult et... päkapikkude radikaalid tunnevad meelehärmi viimaste aastate jooksul ilmnenud maailmakorra muutumisest – tegutsemine inimestega, rahu trollidega ja, jumal küll!, härjapõlvlaste võrdsustamine teiste Kettamaailma elanikega. Ja need radikaalid (ehk gragid) otsustavad taastada päkapike traditsioonid, õhutades selleks vägivaldset vastupanu Ankh Morporki mõjuvõimule – näiteks purustades klaksitorne või saboteerides raudtee-ehitust. Ja sellega kaasnevad hukkunud. Tekib küsimus, kas päkapikud tõukavad end tagasi pilkasesse pimedusse.

Nojah, selline keskmisel tasemel Pratchett, tegevuses on mitmeid Ankh Morporki staare nagu Vetinari, Lipwig ja Vimes; on vihased päkapikud ja suured trollid ja toimub härjapõlvlaste suur esiletõus. Lipwigi kandadel saab rohkem tuttavamaks Kettamaailma geograafiaga, vaene seikleja peab raudtee nimel mööda kontinenti ringi tormama. Korraks vilksatab ka Boffo võlupood. Eks see raudtee-ehitus tegelikult nii kiiresti ei käi kui siin raamatus, aga noh, tegemist on kirjandusega.

“Tundus, nagu oleks sellest möödunud ainult mõni nädal, kui Raudne Relss esimest korda tasakesi mööda Harry Kuninga prügihoovi popsutas, kuid nüüd, tegelikult vähem kui aasta hiljem, võrsusid juba igal pool üle Sto tasandiku haruliinid, mis ühendasid väikelinnu ja külasid.” (lk 206-207)

ulmekirjanduse baas

Andrus Kivirähk – Suur Tõll (2014); Rein Raamat – Suur Tõll (1982)

Tegemist on kahe erineva teosega. Tõepoolest. Kui Raamat jutustab loo sirgjooneliselt otsast lõpuni, siis Kivirähk püüab loost ilukirjanduse teha – seletada tausta, avada mõttemaailma ja muud sellist. Kui Raamatu tekst illustreerib Arraku pilte, siis Kivirähki tekst on kas võrdväärne või isegi rohkem tähelepanu nõudev kui Arraku pildid – lihtsalt kasvõi teksti maht on niivõrd palju mahukam kui varasemas teoses; mitte et see oleks nüüd kivi Raamatu kapsaaeda, lihtsalt raamatute eesmärgid on olnud erinevad.

Võib arvata, et Kivirähk pole ainult lähtunud Raamatu tekstist, vaid ka ehk muistendeid kasutanud (mitte et ma neid muistendeid tunneks) ja ka muidugi mängitanud oma fantaasiat etteantud võimaluste piires. Tõll, Piret ja hiiglaslik hobune lihtsalt on nagu nad on – nagu autor ütleb, kes küsib, miks meri lainetab, see lihtsalt on nii ja kõik. Tõll küll ei mõista või ei taha inimkeeli kõnelda (pole füsioloogiliselt võimalik? Ta tekitab mitmeid “loomalikke” või looduslikke helisid), küll aga on tal niivõrd intelligentsi, et mõistab, mida inimesed talle seletavad (kui Raamatu Tõll lõplikult hukkub, lubab ta vajadusel naasta; aga Kivirähki Tõllu kohta käivat kuulujutt justkui oleks ta midagi sellesarnast öelnud). Eks Kivirähk on samuti tähelepanu pööranud Tõllu kodusele ja ühiskondlikule elule.

Vanapagan on ehk teistsugune – kui Raamatul on ta Tõlluga samaväärne olend, siis Kivirähkil kuulub ta ehk

aste madalama olendite hulka, üks maagilistest olenditest, kellega inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. Raamatu Vanapagan upub merre, Kivirähkil aga vajus soolaukasse. Kivirähki Piret hukkub majavaringus kivide all, Raamatul aga langeb kokku peale Vanapagana märatsemist maja kallal. Raamatu Tõll päästab mehed uppuvalt laevalt enne esimest võitlust vaenlastega, Kivirähki puhul on selline päästmine üsna tavapärane tegevus. Raamatu Tõll kohtuks vaenlastega justkui esmakordselt, Kivirähkil aga varemgi selliseid kokkupuuteid olnud ja nii kohalikke inimesi aidanud (tõsi küll, ikkagi pole ta seepuhuks relva teinud – majapidamises pole ju tarvis).

Ühesõnaga, lood on mõnevõrra erinevad, seda eelkõige teksti mahu tõttu – ühel on võimalik jutustada ja tausta kallal nokitseda (no tõesti, Kivirähki teos lõppeb arutlusega Tõllu hobusest), teisel ülesanne pildiraamatut tekstiga täiendada. Raamat annab muistendit edasi, Kivirähk loob muistendist lähtuvat lugu.

“Sedapuhku oli va ussisool veel ilmatu pealikuvolask kah kaasas. Röögatu elukas. Ennast nii täis puukinud, et paha vaadata. Suur nagu kummut. Sest eks ole: suurel ja suurel on vahe. Tõll oli ka suur, aga tema oli seda päriselt, tema oli suur igas mõttes, suur südamelt ja suur kogult. Aga mõni mees on hinge poolest tilluke nagu hiiresitt, aga kere seevastu vohab justkui paberile kukkunud tindiplekk, muudkui voolab laiali, kuni monstrum valmis! Jah, justkui tolmurull nurgas, mis aina suuremaks kosub, kui õigel ajal harjaga jaole ei saa, või sihuke mädane punn nina peal: kasvab ja kasvab, punetab ja pakitseb, kuni lõpuks plaksatab puruks. Sihuke suurus pole midagi väärt, see on ainult hädaks teistele, sest võtab rahulikult rahvalt ruumi ära ja muudkui pressib peale, kuni litsub nad kasvõi vastu seina laiaks.” (lk 34)

juuli raamaturiiul

Milan Kundera – Naeru ja unustuse raamat (2014)

Seitsmes loos korduvad variatsioonidega samad teemad – Böömimaa 1968. aasta krahh ja sellele järgnenud repressioonid, kirjandus kui selline ning armastus ja kehalisus. Litost kui seisund avalikkus- ja erasfääris. Kundera on mõrkjas ja irooniline ja mõistev ja salvav; eks see on ka omamoodi poliitilise paguluse mõtestamine – kes on inimene peale lähedastest ja juurtest lahtiraiumist. Autor ei kirjuta puhast belletristikat, vahel vilksatab ta isegi oma arutlustega tekstis. Eks see on mõnevõrra tüütu, kui ilukirjanduses arutletakse kirjanduse olulisusest või staatuse probleemidest. Aga jah, eks Kunderale ole kirjutamisel oluline tekstiga katsetamine (jessuke, küll on mõnus lugeda lühikesi peatükke!). Ja muidugi armastus ja lihalikkus kui selline.

“Teisisõnu: iga armusuhe tugineb kirjutamata kokkuleppele, mille armastajad suhte esimestel nädalatel järelemõtlematult sõlmivad. Nad viibivad veel justkui unenäos, ent panevad samal ajal eneselegi aru andmata karmide juristidena kirja omavahelise lepingu üksikasjalikke klausleid. Oh, armastajad, olge nende esimeste ohtlike päevade jooksul ettevaatlikud! Kui toote teisele hommikusöögi voodisse, peate seda tegema igavesti, kui te ei taha, et teid süüdistataks armastuse puudumises ja petmises.” (“Ema”, lk 54)

“Vestlus taksojuhiga paljastas äkitselt kirjaniku tegevuse põhiolemuse. Me kirjutame raamatuid, sest me ei paku oma lastele huvi. Me pöördume anonüümse maailma poole, sest meie naised topivad kõrvad kinni, kui me nendega räägime.
/-/ Üldine isoleeritus sigitab grafomaaniat ning üldlevinud grafomaania süvendab ja suurendab omakorda isoleeritust. Trükikunst võimaldas kunagi inimestel üksteist mõista. Üleüldise grafomaania ajastul on raamatute kirjutamine saanud vastupidise tähenduse: igaüks ümbritseb end omaenda sõnadest justkui peegelseinaga, mis ei lase väljastpoolt sisse ühtegi häält.” (“Kadunud kirjad”; lk 120, 121)

Ringo Ringvee – Lenni (2014)

Lisandusi eesti eksperimentaalkirjanduse näljasesse varasalve, seekord siis lood juhtumistest Lenni ja kanaga. Õigemini on siin kaks lugu ühes – üks on see, mida on võimalik raamatust peatükkidena lugeda; ning teine on see, mida võimalik lugeda raamatu lõpust autori (?) koostatud “Lenni sisujuhist”, mis siis omakorda annab ühe võimaliku tõlgenduse äsjaloetust. Aga mitte ainult – sisujuhis on ka juttu peatükkidest, mis raamatus trükituna puuduvad (19-26 ja 154-161), või millegipärast jäävad seal mainimata raamatus olevad peatükid (39, 171).

Mingis mõttes sarnane Aedma tekstikoguga oma murtud väikese-printsi-laadis maailmaloomisega, aga ehk mitte (äkki siis intellektuaalne Klaabu?). Eks siin on muidugi palju sõnamänge ja tähenduste nihestamist ja niisama loomislõbu, mitme- ja ebatähenduslikku, väikse maailma sees asub suurem maailm; juba napp tekst ise eeldab, et lugeja oleks vähe ärgas (või siis laseks end vedada sisujuhi kaheldava”tõesusega” maailma). Tsiteeritavat oleks küllaga, aga las siis olla vaid see salapärane peatükk, mida autor sisujuhis ei kirjelda.

39.
Kollane kass rippus puu küljes. Kuu läks temast mööda ja ütles: “Näe, päike.” Kollane kass oli sellest väga liigutatud, nii liigutatud, et prantsatas Lennile pähe. “Näe, mulle kukkus kuu pähe,” ütles Lenni, ja kass vastas: “Mina olen päike. Kuu ise ütles.” “Nii et sa oled hoopis kass,” lausus Lenni ja pööras vasakule.

sirp
tuuleiil lehitseb

Val Nolan – The Irish Astronaut (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Enne kui Kuule lendad, käi Iirimaa mõnes kolkas ära. Sest Iirimaa on teadagi Eriline ja täis Saladusi. Tekst ise on selline melanhoolne ja oh nii iirlasliku tüpaažiga (mitte et ma kaljukindlalt teaks, mis see iirlaslikkus täpselt on). Iiri kolkakülla tuleb ameeriklasest astronaut, et matta seal oma sõbra jäänused, kes hukkus Kuu-missiooni tagasiteel. Kuna küla preester on ootamatul kombel puhkusel, jääb mees sinna külla teda ootama, tutvudes sel ajal toredate kohalikega. Kes siis omal kombel aitavad meest masendusest välja. Ja viimaks tutvustavad astronaudile kohalikku kuumaastikku.

Seda lugu on raske otseselt ulmeliseks pidada, on pigem selline... inimlik lugu kaotusest ja võimalusest enese taasleidmiseks. Ei oska ka öelda, et siin kirjanduslikult just midagi raputavat oleks, ikka selline tänapäeva maailma vastandus iiri ajatu kolkaeluga, selle heade ja veadega (no head küljed jäävad muidugi peale). Niiet intrigeerivast pealkirjast hoolimata selline... ee, iirilik jutt. Eks koostaja vast tahtis kogumikule värvi lisada või midagi, natuke paneb selline valik õlgu kehitama.

ulmekirjanduse baas

Henning Mankell – Valejälg (2014)

Kui eelmine teos oli enamvähem normaalse krimikirjanduse võtmes, siis see algab kohe jõledustega – ühel suvisel rapsipõllul süütab end põlema neiu ja Ystadis hukatakse võikal moel üks pilastajast endine poliitik. Ja sellega võikuste paraad ei lõpe, tegutseb sarimõrvar, kelle motiivid ja tegude rajusus jääb enam kui hägusaks ning Ystadi uurimisgrupile saabub selgus alles raamatu lõpus – mis on krimikirjanduse puhul muidugi igati normaalne lahenduskäik, lihtsalt see lahenduskäik tuleb korraga ja raksakaga.

Et lugemine oleks lihtsam, on Mankell teksti lisanud sarimõrvari vaatenurga, mis küll mõnevõrra võtab otsest põnevust maha, ent samas annab pinget sellega, et näha kuidas Wallander ja ta kaaslased teadmatuses solberdavad. Aga jah, see sarimõrvar... see on ikka tõsiselt haige inimene ja küsimusi tekitab, kuidas ta küll selliste tegudeni jõuab. Lihtne oleks viidata perekondlikele põhjustele, aga see ei saa ometi kogu seda tülgastavat kompotti moodustada.

Wallander on nagu ikka, tegutseb inimvõimete piiril, seda nii emotsionaalsel kui füüsilisel tasandil. Huvi pärast võiks kokku lugeda kui palju mees raamatu jooksul magada sai, igatahes see katkendlike unetundide arv peaks olema mõistusevastaselt napp. Või noh, rääkimata toitumisest. Või mida kogu see uurimisgrupp koges.

Eks jah, põnev raamat, vahel tekitab küsimusi, kas seda tegevustikku pidi ikka niivõrd jõhkraks ja šokeerivaks keerama, aga eks elu ole alati hullem kui kirjanduses kujutatu.

“Pärast seda jäi koosolekuruum väga vaikseks. Kuulda oli ainult tasast kahinat kõlarist, mis vahendas Birgerssoni Helsingborgis. Nüüd polnud enam tagasiteed. Kõik arvukad valejäljed, ka need, mis peitusid igaühe sisemuses, olid lakanud olemast. Alles jäi üksnes arusaam sellest, kuidas nägi välja tõde, ja see tõde oli kohutav.” (lk 391)

Ken Liu – The Plague (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Kogumiku lühim lugu on postapokalüptilisest maailmast, mis jaotunud kaheks – on inimesed, kes elavad hermeetiliste “kuplite” all, ja siis on olendid, kes on aastakümnete jooksul kohanenud saastatud maailmaga. Probleem siis selles, et ligi viiskümmend aastat tagasi läksid nanobotid jms tõsiselt üle käte ja põhjustasid hukutava katku, mis muuhulgas deformeeris inimesi nii sees- kui välispidiselt. Pääsesid mõned, kel õnnestus sulguda hermeetilistesse kuplitesse – ülejäänud surid või siis vähesed pääsenud muteerusid nö Tšernobõli siilikesteks ehk siis tulnukate moodi inimolenditeks, kel kattenahk omakorda sätendab ja peegeldub ja on muidu imelik.

Lugu ise on kahest vaatepunktist jutustatud – on üks idealist, kes tuleb Kuplist nende olendite juurde. Aastakümnete jooksul on vabaduses elavad inimesed... teistsugused, mingil moel justkui moodsad kiviajaelanikud oma rituaalide ja moraaliga. See idealist jääb nende metslaste juurde, eesmärgiga neid uurida ja aidata, aga noh, looduslaps, kes selle idealistiga suhtleb, ei mõista tema motiive, ja püüab omapoolselt seda kupliinimest aidata. Ühesõnaga, kultuuride kokkupõrge.

Vaevalt, et autor siin näpuga näitab, et see või teine osapool oleks õigem, pigem tulekski näha, et... kultuuride kokkupõrge. Ja siin polegi nagu õiget lahendust, alati püüab tugevam nõrgemat endale sobivamaks, sõltuvamaks muuta. Ainult et, kas see tegelikult rahuldab mõlemaid osapooli? Eks võib heietada ka seda, et kas tegelikult see kuplielu on väga jätkusuutlik vms – no võrreldes sellega, et nö vabas looduses tekkis inimestel mingilaadne tasakaal keskkonnaga, ning sel moel vast jätkusuutlikumad kui tehistingimustes elavad kupliinimesed (ressursid?); ehk pikemas perspektiivis neelaksid nad alla senini kuplis “häid” nanovärke kasutavaid inimesed.

Ühesõnaga, ettevaatust eksperimenteerimistega.

ulmekirjanduse baas

Henning Mankell – Riia koerad (2014)

Wallander satub ohtlikku olukorda – kahe koduranda randunud laiba jäljed viivad 1991. a. Riiasse, kus pesitseval kuritegelikul organisatsioonil on sidemeid Läti julgeolekuga. On aeg, mil pole õieti selge, mis hakkab toimuma Nõukogude Liidus – kas vabaduse kraanid keeratakse lõplikult kinni või jätkab podisemine... või ilmneb äkki iseseisvus. Riias leiab aset järgmine veretöö, mil seosed Wallanderi ja Ystadi politseiga, ning kangelane komandeeritakse sinna kõledasse ja koledasse Riiga appi. Kus Wallander omakorda armub ohvri leske. Jne jne.

Eks tegemist ole pigem põneviku kui kriminulliga, igatahes lähevad Wallanderi legaalsed ja illegaalsed seiklused Riias päris uskumatuks – aga noh, Wallander peab teadma tõde! (Ja tuleb tänada õnne, et Mankell tegevust nt Tallinna ei toonud.) Ajaviitekirjandusena igati sobilik, kõik need Wallanderi isiklikud probleemid, eks nendega on raske mitte ühist keelt leida. Ja muidugi kehalised ja hingelised kannatused, mida kuritööde lahendamisel tuleb kogeda. Midagi ei tule lihtsalt. Abiks seegi, et ilma poolest on raamatus praegusega sarnane meeleolu.

“Ma löön praegu klaase kokku kõige jultunuma kurjategijaga, kellega mul kunagi tegemist on olnud, mõtles Wallander. Ainult et ma ei tea, kumb see on.” (lk 152)

Enrique Vila-Matas – Pariisile ei tule iial lõppu (2014)

Autori kirjanduslik omamütoloogia, mida ei saa üliväga tõsiselt võtta, arvatavalt pole tegemist just väga faktitruu ülevaatega autori kujunemisaastatest (muidugi, mida peaks lugejale ütlema kellegi täiesti tundmatu autori võimalik elulugu?). Tegemist siis sellega, kuidas autor peab justkui kolmepäevast ettekannet sellest, kuidas ta noorena Pariisi läks ja seal kahe aasta jooksul oma esimest romaani kirjutada püüdis. Ja millised nõuanded või kogemused seda tööd ümber vormisid. Niisamuti jantimine Hemingway mütoloogilise kujuga, temaga sarnasuse otsimine ja lahkukasvamine (kuigi...). Ja muidugi kõiksugu kirjanduskuulsused, kes olid Pariisi ja minategelasega mingil moel kokkupuutes.

Tegemist on ehk eelkõige näitega sellest, milline võib olla üks järjekordne lähenemisviis kirjandusele; lugusid ei pea välja mõtlema, nendega võib intertekstuaalselt mängida. Nõrk paralleel oleks Vadi viimane jutukogu, mis on siiski selgelt belletristlikum kui käesolev raamat. Eks see tõlke ilmumine ole meeks kultuuriinimeste keeltele, milline tekstuaalne tulevärk jne.

“Mulle ei meeldi arusaadava süžeega lood. Sest arusaamine võib olla needus. Ja mittemõistmine võib olla avanev uks.” (lk 18)

trakyllmaprokrastineerinj2lle 
sirp

Charles Perrault – Saabastega kass (1982)

Võiks öelda, et Perrault' jutus on mitmeid märke, mis tekitavad rahutust. Miks kass räägib, aga eesel mitte? Miks keegi ei imesta rääkiva kassi üle, veel hullem, miks see õukonda lastakse? Kui kaugel õukonnast kass ja kolmas poeg elavad, et kass saab värske saagiga kuningat rõõmustada? Üleüldse, millist maa-ala see kuningas valitseb? Kuidas kuningas ei tea, kes on Carabas ja kes on suures lossis elav inimsööja? Ilgelt kahtlane. Ehk on kuningas nõder? Miks põllutöölised kardavad mingit kassirajakat, kui isegi kassi omaniku arvates kõlvanuks see heal juhul lõuna-ooteks ja muhviks? Ei hakka arutlemagi selle üle, kui lihtsalt printsess maha parseldatakse.

Mida on sellisest loost õppida? Usalda pimedat juhust, lollike? Äkki loomad räägivad? Välimus on see, mis loeb? Alamrahvas on piinlikult rumal? Tee võimule käib läbi magamistubade?

Janar Ala – Ekraanirituaalid (2014)

Mingis mõttes on see kogumik justkui lugu kire puudumisest. On mõtted ja võimalused, aga süttimine jääb susisema, ahjukütmise asemel vahid stiilset radikat. Muidugi on autor seda kõike kirjeldades päris vaimukas ja naksakas.

Kire nulltasand 

Nägin bussis nr. 5 (buss, mis kunagi ei valmista pettumust, kui sinna juba kord on sisse astutud) veidrat olmepilti. Nimelt kahte suudlevat junkie't. Jah, pole ilus tungida oma pilguga teiste inimeste intiimruumi, aga juhtus nii. Igal juhul härra ja proua Junkie suudlesid suurema osa bussisõiduajast ja samal ajal justkui magasid, silmad niimoodi poolvidukil. Kui julgeksin midagi nimetada kire nulltasandiks, siis just seda.
(lk 74)

lugemissoovitus
kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
tõnise lugemispäevik

Hugh Laurie – The Gun Seller (1998)

Raamat eelkõige neile, kes tuttavad Laurie toreda koomikukarjääriga briti televisioonis. No tõepoolest, on pea võimatu kujutada loo peategelast kellegi muu kui autori kehastuses... kuigi vaevalt see nüüd niimoodi mõeldud oli. Aga raamat pole vaid P.G. Wodehouse'st ja teistest briti nähtustest tõukunud huumor, vaid ühtlasi ka täiesti verine ja vihane põnevik, kus peategelanegi tapab (enesekaitseks) suuremate süümepiinadeta mitmeid inimesi.

Lugu on siis sellest, kuidas üks endine sõdur satub rahvusvahelise relvaäri keskmesse. Muidugi tahtmatult. Nimelt tekib kangelasel veider töösuhe ühe mehega, kes palkab üht teist meest tapma, kes siis hiljem osutub... Ja sel mehel on omakorda vapustav tütar, kellesse peategelane hetkega armub. Ja millegipärast on briti julgeolek ja CIA närvis selle perekonna ümber toimuvaga. (Ei saanudki õieti aru, mismoodi peategelane selle Solomoniga seotud oli.) Sest selgub, et ameeriklased on loomas superhelikopterit, mida tahetakse seejärel rahvusvahelises relvaäris kellele iganes maha müüa. Aga et helikopter hästi kaubaks läheks, peab seda toetama lööva turundusega. Ja parim turundus oleks näidata CNNi otseülekandes helikopteri tegevust mõne brutaalse konflikti lahendamisel. Ühesõnaga, relvaärikad vajavad “kontrollitud terroriakti”. Ja kuna peategelane on vahepeal sattunud korrumpeerunud luureteenistuse võrku, peab tema olema üks neist, kes selle terroriakti kaamerate ees teostavad. Või muidu... juhtub midagi halba ta armastatuga.

Tekst on küllaltki põnev ja humoorikas, ei saa kordamata jätta, et tegemist ei ole põneviku paroodiaga, vaid lihtsalt veidi teises laadis tekstiga kui Forsythi või Stevensi tavapõnevikud. Autor satub vahel oma humoorikate sissejuhatustega mõnda olukorda niivõrd hoogu, et see võtab raamatu hoogu maha – ent eks see ole omapära, ja nagu öeldud, midagi sellist, mis peaks sobima Laurie ande austajatele. Vaevalt oleks mõtet seda romaani eesti keelde tõlkida, mingis mõttes on see siiski oma kümnendi toode.

Andrus Kivirähk – Hümn Saatanale (Looming 11, 2014)

Lugu algab väga kurjakuulutavas võtmes, kirjeldades seda, kuidas Königsbergi ühest aadlinoorukist kujuneb Saatana kummardaja. Küll teeb ta lapsest saati nurjatusi kaaskondlaste ja teiste inimeste vastu, küll andub rüvedatele lõbudele jms. Aga nagu vahel juhtub, viskab metsik patuelu siibrisse ning täisealine von Krause otsustab Königsbergist lahkuda Liivimaale perekonna jahimajja, et seal pühenduda Saatanale hümni kirjutamisele! Kohale jõudes avastab ta rõõmuga, et jahimaja ja selle ümbrus on tõesti sünge – pole seal inimesi ega midagi, kõik puha paksus metsas. Von Krause valmistub tumedaks loometööks.

Kuid ühel hommikul trügib tuppa rebane ja palub inimkeeli abi, et metsas saapas elav kukk kätte saada. Von Krause, kes senise elu jooksul kogenud mitmeid rüvedusi ja hulluseid, ei imesta rebase rääkimisoskuse üle. Ta aitab rebast. Seejärel hakkavad tema poole pöörduma teised laaneelanikud – hunt ja karu ja jänesed. Saatanale pühendunud mees kiristab hambaid, tegemist niipalju, et isandale ei jõuagi hümni kirjutada. Kuniks viimaks...

Kivirähk laamendab niisiis jällegi lastekirjanduse mitmete loomalugude kallal, ja noh, päris toredalt. Jällegi võetakse üks tõsimeelne idealist (kuigi milliste ideaalidega) lootusetult õnge ning võidutseb elurõõmus kaos.

Elagu jenka.

Kenzaburō Ōe – Sajandi mäng (2014)

Tegemist pole just ajupesuliteratuuriga, või noh, kinnitust saab meelevaldne tõdemus, et jaapani kirjandus suudab harjumuspärastelt lugemisrööbastelt kõrvale vedada. Olukorrad, millele reageering või lahtiharutamine on midagi muud kui tavaliselt. Mõttemaailmade erinevus, olemise sisemine intensiivsus ja rituaalsus (ning samas traditsioonide mingil moel sõge või hoolimatu lagunemine, nagu avaldub see Mitsu ja ta naise probleemides).

Autor ei kujuta mingit harmoonilist idamaist ühiskonda, vastupidi, see on sõge ja kiuslik ja sissepööratud – ning samas peategelastele ikkagi sentimentaalselt oluline. Üks vendadest – Taka – püüab seda umbset külakogukonda üles ärgitada (nagu nende vanavanaisa vend sada aastat tagasi tegi). Vanem vend Mitsu püüab leida mingeid mõistuspäraseid seletusi, aga seda passiivselt, justkui isikliku tardumuse ja lagunemisele peale sunnitud ülesandena. Ühel vennal on ideaalid, teine arvab, et just tema aimab tegelikult olnut ja selle motiive, kuid minevik ja olevik avalduvad hoopis omal moel.

Teoses on mitmeid ränki episoode, mida ei oska kuidagi lugeja vaatepunktist õigustada (eelkõige siis vendade endi perekondlikus loos, mida vahel nii masohhistlikult või sadistlikult paljastatakse). Paratamatult tekib aegajalt küsimus, et kas kogu pere oli mingil (neile omasel heroilisel) moel vaimust vaevatud. Huvitav ja torkiv romaan mineviku ja oleviku painetest.