Adam Calloway - Walls of Paper, Soft as Skin (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2012)

Horror paberitööstuse linnast, mille elanikudki elavad vaid … paberile. Loo peategelane lasi igatahes oma neiust (või ihaldusobjektist?) paberit pressida (või tselluloosi või kuidas nüüd öeldagi). Vist. Mitte et see oleks tolle linna kohta midagi eriskummalist, varemgi on katkuohvreid paberiks (või siis tselluloosiks või midagi) lastud. 

Vaid kolmeleheküljeline lugu, aga andis alles mõelda, milline sürreaalne atmosfäär selles tekstis õieti valitseb (no kui ma nüüd üldse midagi välja mõtlesin, või liikusin siis kuhugi enda … tselluloosi). Eks see atmosfäär ongi loo puhul plussiks, muidu on ju tegu mingi horroriga või nii.

Emma Newman – Planetfall (2018)

See ulme on … teistsugune. Mõned elemendid Võõrast meenutavad VanderMeeri „Hävingu“ triloogiat, seda võõrplaneedi tingimustes. Teisalt võttes on see loetav horrorina, kus peategelase siseilma avanemine tekitab üha suuremat ebamugavustunnet. Muidugi, sellega asi ei piirdu.

Et siis aastakümneid tagasi on Maalt lahkunud üks sektilaadne väljavalitud teadlaste kogum, kes oma liidri sõnu uskudes (või õigemini neid omal moel interpreteerides) on tulnud jumalat otsima. Sihtkohast avastataksegi Maa-sarnane planeet, kuid edasi toimuvad mitmed kummalised sündmused liidri ja osa selle ekspeditsiooniga. Igal juhul, suur osa ellujääjaid ehitavad plaanide kohaselt asula ja elavad oma kõrgtehnoloogilist jäätmevaba elu – ootusega, et asula kõrvale veidrasse tektoonilisse moodustisse kadunud liider ükskord nende juurde naaseks.

Ühel päeva aga ilmub asula lähedale nõrkenud mees, kes osutub … liidri lapselapseks: saab selgeks, et seni hukkunuks peetud ekspeditsiooniosa oli siiski ellu jäänud, kuid nüüd aastate jooksul hukkunud, ning ainus ellujääja oli siis suurema ekspeditsiooni elamiskohta otsima hakanud. Ning nüüd hakkavad ilmnema peategelasega ja ta kaaslastega seotud saladused. (Rääkimata sellest, et 70-aastane peategelane oli usuliidriga armastajad – aga aastad on sellel uuel koduplaneedil hoopis teistsuguse mõjuga).

See on nüüd küll üsna sirgjooneline osutamine romaani tegevustikule, kuid see peategelane ise … on üks õige komplitseeritud tüüp; psühhiaatrilist hinnangut ei julgeks ega tohiks anda, aga meeles mõlgub küll üks selge diagnoos. Kuid nagu ikka, ega siis inimene meelega niisugune ole.

Romaan on omal vaiksel moel õige häiriv, raamatu finaal kisub üldse VanderMeeri triloogia lahenduse kanti (mõlemad tekstid ilmusid küll pea üheaegselt, kui ma ei eksi). Huvitav on see lähituleviku tehnoloogilised uuendused. Aga eks inimesed ise … need on äratuntavalt inimsootsiumi reeglite ja hüsteeriate järgi toimivad. Niisiis: hea karakteriloome, huvitavad tehnikalahendused, häiriv horror ja kosmiline müstika – just see müstiline külg paneb hinnangut mõneti kõikuma.

Theodora Goss – A Statement in the Case (The Year's Best Fantasy & Horror 19, 2006)

Ungari päritolu Goss kirjutab kurva loo Ameerika ungarlastest emigrantidest: kunagi aastakümnete eest raudse eesriide tagant põgenenud mees käib peale raudse eesriide langemist sünnimaal ema külastamas ja naaseb sealt noore abikaasaga, kes hoolitses mehe ema viimaste elupäevade eest. Noor naine … kohaneb kiiresti Ameerika oludega, ja seda niisugusel kombel, et aitab endiselt kodumaalt välja toimetatud kultuuriväärtusi mustal turul maha müüa.

Kuid väärtused pole vaid esemed, nendeks võivad olla ka mütoloogilised olendid. Apteekrist vana abielumees pole niisuguse uue elukorraldusega just õnnelik ning ühel hetkel põleb nende maja maha, koos musta turu ärikaga. Aga kas tegu oli ikka vana abielumehe teoga?

Loo jutustajaks on selle ungari emigrandi ameeriklasest sõber (kel on omakorda oma valus taustalugu rääkida), kes esitab sellist ameerikalikku ja asjalikku vaatenurka, aga ometi saavad vanamehed lähedaseks jne. Pole just Gossi tipplugu, kuid selle autori tekste on ikka huvitav kätte võtta, kunagi pole oodata tavalist jutuveeretamist.

Zen Cho - If at First You Don't Succeed, Try, Try Again (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

See jutustus võitis äsja Hugo auhinna – huvitaval kombel oli ka lühijutu kategooria võitnud Harrow tekst selline … ajaloolise maiguga fantaasia tänapäeva tingimustes. Käesolevas tekstis on tegemist Kagu-Aasia (autori päritolu järgi Malaisia?) ühe olendi („imugi“) draakoniks kasvamise lugu. Mis ajaliselt võtab küll aega aastatuhandeid (kui ikka õnnestub), aga siin keskendub peamiselt lühikesele perioodile, mis paigutub tänapäeva Ameerika malaisia kogukonda (millest siis minupoolne arvamine, et küllap tegu küllaltki spetsifiilise mütoloogilise olendiga – võisin küll teksti jooksul loota, et ehk sirgub nüüd godzilla või muud sellist, aga ei).

Et tegu on ikkagi auhinnaulmega, siis loo peategelase imugi võimalused reaalseks draakoniks sirguda (selleks on omad ajatud nõudmised) on üsna nadid ja viimaks pea olematud. Unistusest loobumise järel puutub ta rohkem kokku inimsooga (varasemad kontaktid olid päris humoorikad, eriti kiviaja karjapidajatega) ning haldjaks kehastununa satub ta suhtesse astrofüüsikuga. Tuleb välja, et astrofüüsika uurimisala ongi see Tee, mida need mütoloogilised olendid peavad uurima ja järgima. Ainult et … aastatuhandete vanusel ja astrofüüsikul on ikkagi väga üürike ühine tee (mitte Tee).

Auhinna võitmiseks igati huvitav valik. Muidugi, tegu on üldinimliku tekstiga (vaata kasvõi jutustuse pealkirja) ja eks see mütoloogiakäsitlus on ehk keskmisest omanäolisem – hiljem veidi uurides on wikipedia järgi tegemist hoopistükkis korea draakonimütoloogiaga. Aga ikkagi … veidi ootamatu valik.

Andres Vanapa - Pihlakaviin (1974)

Mitte et siin kogus kõik luuletused oleks nii üürikesed, kuid mis on, on head.

Veni, vidi, vici -

ei viitsi.

(lk 19)

Ise alles

über alles.

(lk 22)

EI MA LUULEST ARU SAA,

kuigi olen sünnilt mulk.

Nurmenukk, nurmenukk;

trummipulk, trummipulk.

(lk 38)

Õrn ööbik kuhu tõttad sa

sõduriks ei sünnita.

(lk 49)

“Mis värvul viga?”

küsis siga.

“Igav.”

lk 65

  

             

JA KUI TEIE SELLE MAAILMA

kord õhku lasete,

olge nii lahked,

siis võtke uus,

kust tahate.

(lk 85)

Chen Qiufan - A History of Future Illnesses (Broken Stars, 2019)

Selle teksti võiks eesti keelde tõlkida – kuigi jah, vaevalt et ükski hiina keelest tõlkija viitsiks sellele aega kulutada. Ja inglise keelest kaudtõlge poleks just hea lahendus.

Niisiis, kaugest tulevikust pärit minajutustaja tutvustab tema mõistes minevikus elajatele nende lähituleviku erinevaid haigusi, milleni mineviku (ehk siis tänapäeva) kultuuriline ja tehnoloogiline areng võiks edasi viia. Ja need on … päris hullud (muidugi, mõned neist näideteks jäävad ekstreemseteks haruldusteks). Eks asi algab mõtlemisest või viisist, kuhu seda mõtlemist suunatakse – ning peale olude muutumist keeravad järgnevad põlvkonnad meie mõistes olukorra hullemaks, kuna need sündimisest saati elanud uutes reaaliates jne.

Muidugi on omaette teema see, mida kasumi nimel ollakse valmis inimestele pähe ajama (eks siit tuleb parallelel Qiufani eelmise tekstiga; samas ka „Invisible Planets“ antoloogias oli autoril õige meditsiiniline lugu). Et loo jutustaja on nö tulevikust, siis loo lõpp keerab omakorda vindi peale, muutes keelefilosoofilised probleemid õige apokalüptiliseks (samas antoloogias ilmunud Cixin Liu sarnane hoiatustekst lahenes hoopis … argisemalt).

Omal moel on see tekst mõrkjas kommentaar inimlikule rumalusele ja võiks ehk olla kainestav meeldetuletus neile, kes kõiksugu jaburaid elustiilimuutusi meile pähe määrivad (mitte et vanamoodi saakski edasi elada). Kuid see on muidugi enam kui naiivne illusioon, et keegi neist maailmamuutjatest siit midagi kõrva taha paneks.

Täheaeg 1. Sädelevad uksed (2002)

Et suurt midagi postitada pole (hapukurgihooaeg ja siinse blogi teised autorid laisklevad), võiks vähemalt linnukese kirja saada sellega, et kuue aasta jooksul olen viimaks Täheaja esimese numbri läbi lugenud. Selle tagajärjel on meeltes muidugi suur rõõm ja ekstaas jms; samas kui lugudele pandud hindeid vaatan, polnud tegemist just tekstikogumiga, mis oleks mulle suuremat muljet avaldanud.

Eks tuleb rõõmustada, et Täheaeg on aastate jooksul ilmumist jätkanud (kui alates kuuendast numbrist on ilmunud igal aastal üks, siis 17. ja 18. numbri vahe oli kahjuks üle aasta) ning tõlgitud on mitmeid hinnatuid (siinses kogumikus Swanwick, McDonald, Reynolds) või vähe kõrvalisemaid angloameerika ulmeautoreid. Selles tuleb küll tunnustada koostaja Raul Sulbit, et ta ajab tõlkelugudega üsna armutult oma joont – see on tema nägemus, mis Sulbi arvates peaks eesti ulmelugejaid (ja seeläbi ka kirjutajaid) harima nö rafineeritumate elamuste suunas (ja oh seda ajaloolist harimist, mis paneb vahel lugejana pea valutama – need hakkavad tulema Täheaja järgmistes numbrites). Selge, et tõlgete puhul oleks iga muu koostaja tõlkevalimik hoopis isesugune.

Sest teatavasti eesti autoritega sellist valikuvõimalust pole, oluline on eelkõige teatava latini küündimine (või noh, koostaja valuläve võimalikult napp tabamine). Muidugi, eesti autorite tekstide vastuvõtmise elamuslik külg taandub lõpuks lugejate igaühe personaalsele kogemusele. Sügisel peaks ilmuma viimase kümnendi eesti ulmelugude antoloogia, oleks päris huvitav näha, mida Sulbi Täheaegades ilmunust sinna välja valib.

Ja eks tuleb rõõmus olla sellegi üle, et Täheaeg pole jäänud vankumatult avaldama vaid teaduslikku fantastikat, nagu koostaja esimese väljaande saatesõnas on kirjutanud; hilisemates numbrites on rõõmu pakkunud ka palukesed fantaasiakirjandusest (ja muidugi tänan vaikselt õnne, et õudusklassika on Sulbil mingisuguse väljundi leidnud Orpheuse Raamatukogus ja viimases kahes hirmujuttude kogumikus).

Eric Brown „Vahejaam“ 5/10

Michael Swanwick „Sädelevad uksed“ 510

Richard Paul Russo „Liblikad“ 5/10

Stephen Goldin „Nagu sõdur oma maa eest“ 4/10

Ian McDonald „Hulpivad koerad“ 5/10

Alastair Reynolds „Spirey ja kuninganna“ 5/10

Märt Laur „Patukahetsuse lävi“ 4/10

Kristjan Sander „Veel pole õhtu“ 5/10

ulmekirjanduse baas

Jason Fischer, Sean Williams - Mutata Superesse (Mission Critical, 2019)

Humoorikas lugu päästjast, kelle järjekordseks tööülesandeks on üles korjata kaardistamata planeedile asunud illegaalsed elanikud, need on nimelt langenud miskite tundmatute ja verejanuliste olendite rünnaku alla. Aga pole probleemi, nagu see erioperatsioonide päästja neile seletab, on ta varem kõiksugu hullude ja hullemate eluvormidega rinna kokku pistnud. Ja temas on senini elus … tänu muuhulgas armadillo geenidele (mitte et ükski päästetav näeks ta skafandri ja kiivri sisse).

Lugu on jutustatud katkendliku monoloogi vormis, kus see päästja ühelt poolt juhendab käesolevat operatsiooni ja siis hingetõmbepauside ajal jutustab päästetavatele ühest sarnasest – aga muidugi hullemast – operatsioonist, kus tema ja ta ametikaaslased oleks oma otsa leidnud, kui poleks käepärast olnud armadillo geene (mitte et see operatsioon oleks aset leidnud Lõuna-Ameerikas).

Aga jah, actionist hoolimata mõjub tekst pea humoorikalt, seda muidugi tänu päästja optimistlikule ellusuhtumisele – noh, ega vist suurt mõtet polekski tekitada paanikat sellega, et kuulutada ette võimalikku hukkumist. Või kes teab, ehk mees oligi selline ülimalt enesekindel. Mingis mõtte igati klassikaline teadusliku fantastika seikluslugu.

Chen Qiufan - Coming of the Light (Broken Stars, 2019)

Küberbudistlik lugu lähituleviku maailmast, kus siis tekib küsimus, et kes me õieti oleme algoritmide maailmas – kas see on osa meie maailmast või meie osa algoritmide maailmast. Eksole, või midagi sellist.

Loo jutustajaks on kommunikatsioonispetsialist, kelle on tööandjal on võimalus saada leping ühe tõusuteel internetikompaniiga – et selle võimalikku maailmavallutuslikku (noh, jutt on eelkõige Hiinast) vidinaprogrammi võimalikult laiale tarbijaskonnale vajalikuks määrida. Peategelasel tuleb viimaks päästev mõte – kasutada reklaamis budistlikke pühamehi.

Reklaam töötab ja kasutajad hakkavad raporteerima imedest, mis selle Buddhagrami kasutamisega kaasneb – tekib küsimus, et kas reaalsust on tõesti võimalik muuta (sest eks need reklaamibudistid olid ka tegelikult näitlejad jne).

Autori kirjeldatud lähitulevik on päris realistlik ja seeläbi hoiatusliku tooniga. Muidugi, tegu pole vaid hoiatuslooga, siin tekib muuhulgas eksistentsiaalne küsimus maailma toimimise põhimõttest – kas see on nüüd just filosoofiline või religioosne paradoks, aga eksistentsiaalsetest probleemidest huvitujatele kindlasti kaasakutsuv mõtteülesanne.

Liu Cixin – Moonlight (Broken Stars, 2019)

Õige must huumor meie armsa planeedi tulevikuvõimalustest. Ühel ööl saab tänapäeva Shanghai hiigellinnas elav mees kõne tulevikust, enam kui sajand edasi meie ajast. Helistab … tema ise. Jajah, lähituleviku teadussaavutused võimaldavad elada mitmesaja aastaseks … aga ökoloogiline olukord on tume, kuivõrd kliimasoojenemise tõttu on veetase rajult tõusnud. Kliimasoojenemise põhjuseks siis meie fossiilkütuste agar kasutamine.

Noh, loomulikult üllatus missugune, et selline kõne, aga tuleviku-minal on tõsine palve, ta palub võimalust tulevikku muuta – kui vaid oleviku-mina tutvustaks avalikkusele tehnoloogia sellist võimalust, mis aitaks fossiilkütuse kasutamist asendada ja seda võimalikult kiiresti. Oleviku-mina saab meilile kirja, kus manuses vajalikud joonised – tuleviku-mina rõhutab, et muutus hakkaks juba siis, kui ta vaid e-maili avaks. Kõne lõppeb.

Kuid siis saab oleviku-mina uue kõne, sest … see „uus“ tehnoloogia on tuleviku kliima teistmoodi hulluks keeranud. Jälle uued juhised tuleviku muutmiseks.

Jälle jama.

Ja uuesti.

Ühesõnaga, autor keerab hapnikukraanid õige kinni, kliimakirjanduse asemel võiks rääkida lihtsalt apokalüpsisest. Aga esitatud on see tekst … kuidagi naljakalt – kuidas see oleviku-mina püüab ikka uurida, et mis ta elust õieti saab ja kuidas tuleviku-mina sellele vastamast keeldub; no mis tähtsust sel, kas ta enam kunagi armastust kogeb või mitte. Eksole.

Muidugi, võimalus on seegi, et ma tõlgendan seda juttu liialt tragikoomilises võtmes, võibolla autor oli igati paatoslik ja valas tuleviku pärast pisaraid … Aga hästi ei usu. Hea kiiksuga värk.

Ed McDonald – Blackwing (2017)

Kui minu senine kogemus sünkmorniga (grimdark) seostub eelkõige Abercrombie Esimese Seaduse maailmaga (jajah, muidugi on veel Martin ja Erikson ja Cook ja Lawrence), siis McDonaldi romaan on tollega võrreldes … õige sünkmorn. Kahe autori erinevus tuleb ehk sellest, kuidas nad sünkmorni nö positiivsemate hetkedega lahjendavad – kui Abercrombiel on selleks üsna lõputu killuviskamine, siis McDonald toob sisse nö tõelise armastuse. Mis on muidugi õige traagiline (sünkmorn, noh). Abercrombie musta huumoriga elutunnetuse asemel on McDonaldi tegelastel õige kibestunud ellusuhtumine: elu ja olud on neid järjepanu näkku peksnud (muidugi, eks selles ole endalgi süüd), aga nad on elus ja füüsiliselt enamvähem ühes tükis (McDonaldi maailma nohuks on posttraumaatiline stress); ja kui oled jalul, tuleb unustuseni juua.

„I rose from my seat. I wasn’t dismissed yet, but I hadn’t anything more to say. The Iron Goat waited a few moments before waving me away.
’You’ve fallen a long way,’ he said coldly as I turned the door handle. ’Do you regret your choices, when you’re between bottles?’
’When you realise the mountain you’ve been climbing is just a heap of shit, the fall doesn’t feel so far.’ (lk 102)

Romaan kirjeldab maailma, kus üleloomulike olendite vahel on jõhker vastuseis – ühel poolel on Süvakuningad (Deep Kings – miski lovecraftlik allusioon?), teisel pool Nimetud (Nameless). Süvakuningad on enamvähem sauronlikud jõud, Nimetud midagi Sarumani kanti – aga selles maailmas puudub Gandalf ja muud päkapikud. Inimsugu on mõlemale vaenupoolele üheks osaks ressurssidest, ainult et Süvakuningad käsitlevad neid vähe jõhkramalt; no igatahes Nimetud ei kuluta nende modifitseerimiseks energiat. Niisiis on inimsugu mestis Nimetutega (no kes ei ole, on langenud Süvakuningate olenditeks); eks Nimetute puhul tekivad paralleelid Abercrombie Bayazi ja teiste kõrgemate olenditega (mitmel puhul jääb siiski mulje, et Süvakuningad on miskid hulga iidsemad olendid).

Süvakuningate ja inimsoo asustusalade vahel on aastakümneid tagasi tekkinud enamvähem tuumatalves (vägagi vilkalt) elav tühermaa (Misery), kus tegutsevad õige moondunud ja jõhkrad jõud (noh, keeruline oleks neid hellitavalt kutsuda Tšernobõli siilikesteks). See tühermaa tekkis viimasest suurest konfliktist, kus Süvakuningate mastaapsele rünnakule panid Nimetud viimaks piiri sellega, et lõhkasid maagilise enamvähem tuumapommi – mis siis pühkis tollelt alalt viimased märgid sõjategevuses laastatud inimasustusest (ikka kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi sai hukka). See Nimetute lõhkeseadeldis on meie mõistes tuumaheidutus, mis hoiab oma mõjualas Süvakuningaid tühermaale valgumast.

Aga nagu romaanis selgub, on see heidutusvahend („Nall’s Engine“) lakanud töötamast – ülimalt kiivalt hoitud saladus, mida teavad mõned kõrgemad võimukandjad, nende heaks töötavad teadlased ja Süvakuningate süvaspioonid. Mis oma ülima salapära tõttu meelitab Süvakuningate hordid ootamatule suurpealetungile, millele pole inimestel millegagi vastu hakata – kuigi nad teavad, et neil on see Nimetute lõhkeseadeldis, mis peaks vajadusel taas värdhordid maa pealt pühkima. Mis tegelikult pole muidugi võimalik. Niisiis rabelevad mõned teadlased selle nimel, et seadet uurida ja tööle saada, ja teised selle nimel, et kindlalt teada saada, et Nalli masin on töövõimetu.

McDonald ei hoia värve ega jõudu kokku, et lugejat lootusetusega maha tampida. Peategelane Gallharrow, Nimetute paramilitaarse rühmituse Blackwing üks juhte, on aastaid orjanud Varesejala (Crowfoot) nimelise Nimetu nimel, võidelnud tühermaal Süvakuningate käsilaste ja inimkonna võimalike reeturitega. Muu maailma jaoks on ta enamvähem tundetu palgasõdurist monstrum, kellele on oluline vaid teatud kamraadlikkus oma kaaslastega. Tegelikult on muidugi ta orjastanud Varesejala tahe – mitte et ta omanikku suurt huvitaks, mida Galharrow ja ta kaaslased peavad läbi elama, mistõttu mees satub selle romaani käigus õige suurtesse jamadesse. Aga nagu öeldud, on siin ka armastust (sest Galharrow’l on vägagi salapärane minevik) … aga see on oma loomult õige aher kiindumus.

„My past was like a cruel grandmother: nasty, lacking in wisdom and better off buried.“ (lk 184)

McDonaldi maailm pole miski keskaegse või varauusaegne nähtus, nii on kasutusel algelised tulirelvad ning maagia kasutus on miski segu valgusest ja elektrist (niisiis, uusaegne nähtus?). Võimusuhted on enamvähem feodaalsed, ainult et nende kõrval asub veel Nimetute võimuliin, mis inimeste maailmast just suurt ei hooli.

Muidugi, et tegu on triloogia esimese romaaniga, siis võib vast eeldada, et täielikku apokalüpsist veel ei juhtu, see jääb … järgmisse romaani. Vahelduseks päris mõnus lugemine – kui muidugi saab mõnusaks kogemuseks pidada sellist küünilist ja jõhkrat maailma.

„’Can’t say I wanted to go out this way, captain,’ she said. She spat on an expensive book. Something hard and heavy smashed into the door again. The barricade held. ’Always thought I’d die of something stupid, like syphilis or the shits. Or eating bad meat. Normal stuff, stupid stuff, you know what I mean?’ I nodded my agreement. There had always been an out before, always a way we could run for it. I’d abandoned my post in losing situations, or refused to charge into hopeless causes when I had to. That was how I’d stayed alive this long. And now we were going to get our minds prised open by some bastard child because we’ll stopped in the wrong place for the night? Somehow that seemed unfair.“ (lk 38)

Yoon Ha Lee – Hexarchate Stories (2019)

Kogumikku tasub lugeda kasvõi „Glass Cannoni“ pärast, mis on otseseks järjeks ja edasiarenduseks triloogia sündmustele: poleks just suur üllatus, kui Lee üllitaks veel mõnegi romaani sel teemal.

Kogumik koosneb pikematest juttudest ja jutustustest, mille vahele on pikitud mitmesugused seda maailma täiendavaid lühilugusid („flash fiction“, Lee on need enamasti kirjutanud kodulehel avaldamiseks). Peale „Glass Cannoni“ on teised pikemad tekstid varem ilmunud eri väljaannetes, õnneks oli endal mõnigi tekst veel lugemata. Aga need lühilood, need annavad siis väheke värvi juurde tegelaste minevikule või impeeriumi kultuurilistele oludele.

Eks selline üht maailma käsitleva jutukogu puhul tekib võrdlus hiljuti loetud Joe Abercrombie Esimese Seaduse maailma koguga. Vaekauss oleks ehk õrnalt kaldu Abercrombie poole, kuna noh … hulga lihtsam maailmm. Samas pole Abercrombie kogus niisugust teksti nagu „Glass Cannon“, mis otseselt kannaks triloogia ja sellele järgnenud romaane tugevalt edasi (muidugi, seal on vähemalt üks lugu, mis peaks toimuma Abercrombie peagi ilmuva „A Little Hatred“ romaani ajastul).

Lee raamatu plussiks on kronoloogia esitamine, ka lood on kronoloogilises järjekorras. Iga teksti lõpus on autori järelsõna, mis annab sissevaate autori mõtetesse sellest maailmast ja ka autori enda elust. Oeh, hakka või triloogiat uuesti lugema.

Viited jutukogu pikematele tekstidele:

„The Chameleon’s Gloves“

„Extracurricular Activities“

„The Battle of Candle Arc“

„Gamer’s End“

„Glass Cannon“

Kaido Tiigisoon – Sümpaatia (Täheaeg 18, 2019)

Tekst on tuleviku Eestis aset leidev postapokalüptiline õudus. Postapokalüptiline seetõttu, et sõjategevuse käigus on siin lõhatud lokaalne tuumapomm; nagu jutu jooksul selgub, on peategelasel selle pommi lõhkamisega õige lähedane suhe.

Mistõttu satub ta enese surnuksjoomise missiooni käigus Märjamaa võimlasse (no see vast omal moel jutu vaimukaim leid), kus nabitakse ta üleloomulikku vangistusse, kuhu on kogutud mitmeid ellujäänud patuseid. Ning nende veider vangistaja … teeb nendega midagi. Häirivat.

Kui jutuvõistluse senised lood on peamiselt meelelahutusliku ulme näited, siis see tekst läheb vast õuduse kanti. Ja noh, õudust ma pole endale veel väga omaseks tunnetanud, nii jääb mulle vähe kaugeks siinse üleloomuliku (meie mõistes) õelad õppetunnid. Või on autoril tõepoolest miski moraliseeriv missioon, mida need karistused, noh, peaksid lugejais kaasamõtlemist tekitama. Ei tea, kuidagi segane mulje jäi.

Yoon Ha Lee – Glass Cannon (Hexarchate Stories, 2019)

Jutukogumiku pärliks on selle pikim tekst, raamatut lõpetav enam kui sajaleheküljeline jutustus triloogiale ja “Gamer’s End” järgnevatest sündmustest … mis aga omakorda annab uued võimalused Suure Loo jätkamiseks, kuna Kujeni järglased ootamatult avastavad uued võimalikud vastased, ja seda ebamugavalt lähedalt (ja ei, jutt pole mõistusega hoolderobotitest, mis triloogia lõpus oma pahatahtliku panuse andsid).

Lugu siis sellest, kuidas Mikodezi juures vangis või arestis olev (jumal teab mis koostisega) Jedao põgeneb kooliõpetaja ametit pidava Cherise juurde - et saada sellelt oma mälestusi tagasi ja endast natukenegi sotti saada. Cheris laseb ta sõelapõhjaks (see pole muidugi esimene kord), Jedao ärkab surnuist ning nad põgenevad Mikodezi käsilaste eest Kujeni salabaasi, et seal Cherisest mälestused “välja nõrutada” (tegelikult küll …). Aga Kujeni endises baasis satuvad nad hoopis vangi, ja ikka ründavad Mikodezi erirühmlased.

Selline kergekäeliselt esitatud kirjeldus, tegelikult on tekstis õige õõvastavaid hetki mitmele maitsele, eriti mis puudutab Jedao ja Cherise nö erisuhet. Eesmärkide saavutamiseks tuleb õige karme hetki läbi elada - seda siis tänu (võiks öelda, et loodetavalt hiljalahkunud) Kujeni kiiksude tõttu. Ning kui Cheris ja Mikodez saavad jälile veel ühele Jedao-Kujeni eripärale, siis … võiks oodata selle seeria õige eepilist jätkumist.

Poleks üldse imestanud, kui see jutustus oleks ilmunud eraldi raamatuna nagu viimasel ajal tippulmes moeks on - aga noh, nüüd siis saab omandada jutustuse koos eelnevate lühemate ja pikemate juttudega (sest Solaris pole ikkagi Tor). Ja noh, tegelt on päris soovitav meenutada „Revenant Gun“ lõpupeatükke (köhh-köhh, „Gamer’s End“), nii mõnigi vähegi fantastilisena tunduv peategelaste olukord lähtub siiski otseselt raamatu sündmustikust.

„Her eyes blazed with contempt. Jedao couldn’t move.
„And you,“ she said, „you let him install you in pretty people who used to have lives of their own. Scientists and heretics, prisoners of war and experimental subjects who had outlived their usefulness. You lived in the skin of whatever person Kujen thought was attractive and convenient and you let Kujen fuck them by fucking you, and when he was sated and sent you back into the black cradle, those people were executed so they wouldn’t tell tales.“
At that moment, Jedao was convinced that the sheer force of her loathing would kill him, regeneration notwithstanding.
And what would he say? „I didn’t know“? They both knew he’d had no idea. It wasn’t an excuse.
Now, more than ever, it hammered home the importance of knowing what he’d done so he could take responsibility for it.“ (lk 271-272)

„Ruo had played Jedao’s stupid anonymous heresy game, had gotten caught interfering with a visiting Rahal magistrate. In response, Ruo did the sane, rational thing and committed suicide rather than be extradited and tortured as a heretic. Jedao’s response, on the other händ, had nothing in it of sanity or reason. At the age of seventeen, he’d sworn to take down the heptarchate in revenge.
If it hadn’t been for Ruo, she wouldn’t be here with Jedao stuffed up her nose, in Kel Brezan’s memorable phase, and the hexarchate would still be subject to Kujen’s tyranny. She had to believe that the whole wretched chain of events, all the atrocities small and large, hadn’t been for nothing. At least, that was what the originaal Jedao had wanted to think.“ (lk 297-298)

Doris Lessing “Vanaemad”. LR 2012, tlk Krista Kaer

On päikeseline suvepäev ning kaks vanaema, kaks poega, kaks lapselast einestavad rannaäärses kohvikus. Ettekandja Theresa ei suuda muud, kui neid jumaldada ja kadestada – nii kaunid, nii lähedased ja üksteise seltskonda nautivad on nad. Kuid kuskil on ka emad-naised-minijad. Ja nad tulevad ning ilmneb, et miski pole päris nii nagu näib, või siis on hoopis nii, et kõik ongi nii nagu näha...

See poolesajalehene lugu on nii laitmatult kokku pandud, et kui tahta, siis võibki vist lõpuni erinevaid küsimusi küsimusi jääda. Esmalt, jah, illusioonid loomulikult. Esiteks kõrvalt kellegi teise pealtnäha idüllilisele elule vaatamise illusoorsus, mille juures mulle nii meeldivad Theresa reaktsioonid – jääks siia linna igavesti? Ei, hoopis kohe ja kaugele?

Teisalt siis loomulikult moraali küsimus. Kuskil ei ole öeldud, mis oleks tegelikult õige või vale, asjad juhtuvad nii nagu nad juhtuvad ja võimalused privaatsele vabadusele on kogu- või ühiskonnas elades sellised nagu nad on. Illusioon näib olevat, mitte tunnete ehtsus vaid hoopis lootus, et ebakõla ümbritsevaga võib igavesti peitma jääda. Ja tegelikult vist ei olegi häda ikkagi niivõrd selles privaatsfääri ja avaliku moraali ühtimatuses, kuivõrd ebaaususes, milleni see viib, kitsast ringist välja viivatele lähisuhetele ette kerkivas klaasseinas, sisemises eraldatuses. Ja siingi ei saa tõmmata täpset joont, et kust ja millal siis ikkagi see sein ette tuleb, asi ei ole ju ainult moraalikonfliktist tulevas salatsemises, kogu lugu ju algab lihtsalt kahe naise väga lähedase ja tugeva sõprusega, milles ei ole midagi, mida peaks salajas hoidma või hukka mõistma, kuid mis ometigi näib oma liigses tugevuses ehitavat seinu teiste suhete vahele ja … janoh, kui palju siis tegelikult ikkagi peaks või ei peaks kompromisse tegema või end kellegi järgi seadma, see kah.

Olles lõpuni jõudnud ja raamatu sulgenud, võib uuesti ette keerata esikaane ning veelkord veerida pealkirja “Vanaemad”. Milline nauditav viimane ninanips või mõttekoht. Ei mingit pistmist õunakookide, lõngakerade, lastelaste kantseldamisega … või no tegelikult ju on ka. Aga ilmselgelt on vanaemad inimesed, naised ja pelgalt fakt, et neil on lapsed, kes on lapsed saanud ei muuda neid üleöö kellekski teiseks, ja samas … kiindumuse ja hoolitsuse teed on tihtipeale märksa mitmekesisemad, kui lihtsalt pelk ja kompulsiivne ning isetu “emalik hoolitsusvajadus”, mida ehk kiputakse vanaemade automaatseks kohuseks lugema.

“Noorte poiste ilu – vaat see pole sugugi lihtne asi. /.../ On üks ajavahemik, lühike ajavahemik umbes kuueteistkümne, seitsmeteistkümne aasta vanuses, kui neid ümbritseb poeetiline aura. Nad on nagu noored jumalad.” (lk 20)

Piret Frey – Esimene port (Täheaeg 18, 2019)

Frey tekst pole just auhinnaulme, pigem ikka meelelahutuse kandis koos Kripsi ja Ivanoviga; nõrgalt võiks seda feministlikukski pidada, kuivõrd naisest peategelane leiab viimaks, et ei pea oma poisssõbra eluplaane ellu viima, vaid oma … tahtmisi järgima. Aga samas, mis selles nii feministlikku on, pigem iga inimese eneseleidmise küsimus.

Eks see eneseleidmise küsimus viib mõttele, et teksti võib pidada hoopis YA küberpungiks, kuivõrd kõik see virtuaalsusega seostuv sõnavara, millega peategelane ennast ümbritsevat hindab, mis on siis eriliselt teravalt väljenduv siis, kui ta satub nö maavillasesse dimensiooni, kus lillelapsed rustikaalset elu naudivad ning omamoodi kommuunides elavad ja maatööd rügavad. Eks see vastandumine ole vast liialt näpuga näitav, aga jah, kui paljud Frey teksti lugejatest on reaalselt käsitsi heina teinud.

Yoon Ha Lee – Gamer’s End (Hexarchate Stories, 2019)

See tekst ilmus mänguteemalises antoloogias ning käsitleb Shuosi akadeemia nö edasijõudnute õpet, kus ühe simulatsiooni juhendajaks on üks teatud massimõrvarist Keli väejuht.

Ainult et kui see simulatsioon käima lükkub, satub õppur situatsiooni, kus Shuosi hallatav planeedisüsteem ongi langenud Tauragi ülekaaluka üllatusrünnaku ohvriks (iroonilisel kombel oli simulatsiooni ülesandeks tegelda Tauragi sümpatiseerivate hereetikutega … nüüd on vastas hoopis eriväelased) ja õppur on sattunud valele poole rindejoont. Aga sellises olukorras oleks tal võimalik sooritada kangelastegu Hexarchate’i päästmiseks, selle nimel saaks ta lasta Shuosi energiasüsteemi taevasse: mis pidurdaks Tauragi invasiooni ja lisaks enese hukkumisele tõmmata surma kaasa kõik siinsed elanikud. See tekitab äsja partisaniks sattunud õppuril teatud küsimusi. Kuid aeg lendab.

Selle loo lõplikuks mõistmiseks pidin uuesti üle lugema „Revenant Gun“ lõpupeatükid – jah, Jedao tegelikult võetigi Mikodezi juurde õppeinstruktoriks, eesmärgiks Shuo tulevaste tipptegijate eetikat, ee, parandada.

Mats Traat - Kõllane õtak (2001)

Tegemist on niisiis tartumurdelise luulekoguga. Vahel on murdeluulet lugedes tunne, et … suurt vahet polegi, mida öelda, peamine, et kuidas öelda. Samas - ehk seda tavakeeles luulet on nii meeletus koguses, et siis kõiksugu sisutus ei torka niivõrd silma.

Noh, aga Traat … klassik teeb mis tahab, ja vahel igati heasti. Siia sai valitud ikka vähe lühemad tekstid, ja kui ümberkirjutusel võiski mõni viga sisse lipsata, siis … tegelt on see tartu murde eripära, eksole.

ÄMARIK

Las armastusest täht nüid kõnelas!

Küll temä tiid, kel eng om ell

üüpäiväpikast igatsusest: kas

nink kona kokkusaamist näitäss kell?

Küll turumiilne saatuss kinni mass

kõik oodetu ja tühjä lännu aa.

Koit, ärä ole niida kuulekas:

ei muidu armsambaga kokku saa.

1999 (lk 11)

KONUSSIN

Tuikass kõrva takan.

Läbi päävalu vihma satass.

Lehe puist maan. Sais ajaratass.

Tulevik om must akan.

Egä lause esipoole kisk.

Matalrõhk kohinal üle lätt

Ku käänät autu võlssi kätt,

sul surma saija risk.

1995 (lk 25)

ELUTARKUSEST

Jäit kodu: ilma

ei laida just.

A suu om mõttu,

ku süüt maigavust.

Aat takan väikest -

ei näeki suurt.

Ku ette tükit,

saat vasta nõnajuurt.

1995 (lk 40)

ESIJUTU

Te kõnelade teabest,

mia elu põhjast, -

et kurvastust om uuta

nii lõunast ku põhjast.

Te kõnelade teabest,

mia kuritüüst, -

mes elust vii või uuta,

nink igävedsest üüst.

2000 (lkl 55)

Manfred Kalmsten – Lumemarjaveri (Täheaeg 18, 2019)

Kui Ivanovi ja Kripsi jutud on selgelt meelelahutuslikud tekstid, siis Kalmsten on kirjutanud on kirjutanud nõudlikumalt, mis eeldab lugejalt teatud pingutust sisseelamaks ja mõistmaks toimuvat. Ka varasemad lugemiskogemused Kalmsteni tekstidega viitaks justkui sellele, et autorile meeldib eripärastes ja ohtlikes maailmades tegutseda.

Seekord esitleb autor situatsiooni, kus kuskil talvises kolkaasulas hakkavad poja ja isa teed lahku minema. Sest isa on suremas ja teatud kohalikel põhjustel ei saa pojast pärijat; sugulusküsimused on seal üldse nagu on – eks isal on küsimus, kas poeg on tema sigitatud, ja siis küsimus emast, kes on pärit linnast ja omal saabunud sinna kolkasse kohalikku ökosüsteemi uurima.

Sest ökosüsteem on … kergelt muinasjutuline (või noh, arktiline hüsteeria võiks teine tõlgendus olla, sõltuvalt vaatepunktist). Ja inimsoole tapva mõjuga (jajah, lumemarjad). Igal juhul, ühel või teisel või kolmandal jne põhjusel on poisi ema mõnda aega tagasi siitilmast lahkunud ning poeg uurib salaja ta märkmeid, mis tekitab temas teatud küsimusi kohaliku kogukonna … tegemistes. Aga jah, isa ja poeg ja ökosüsteem.

Tekst kulgeb üsna rahulikult ning oma maailma saladusi lugejale avasüli ei paku. Kindlasti võiks mõelda, et seda „surmailma“ süvitsiminevamalt käsitseda, sest potentsiaali kindlasti oleks.

Yoon Ha Lee – Persimmons. Irriz the Assassin-Cat. Vacation (Hexarchate Stories, 2019)

Need kolm lühilugu on rohkem kõrvaltegelastest. Tõsi küll, „Persimmons“ võiks olla otseseks järjeks mõõgaostu-tekstile, kuivõrd mõlemad jutud puudutavad Cherise nö karjääriõpinguid Keli akadeemias – seekord järjekordse hooldusroboti silme läbi. Ehk siis loogiliselt meenub eelmise postituse matemaatikatunni-lugu, kuivõrd nüüdki on robotid nii lummatud Cherisest, kes suhtub neisse ometigi austavamalt kui lihtsalt tööriistadesse. Nii on Keli akadeemiasse teenistusse suunatud robotil esimese päeva sekeldustest hoolimata austav võimalus Cherist õhtulauas teenindada. Oh püha rõõmu.

Teised kaks lugu räägivad Hexarchate võimufraktsioonide (Shuos ja Kel) liidrite kodusemast elust (kaudsemalt siis Mikodezi võimuhoobadest). Ka nemad on midagi muud kui lihtsalt südametud võimuesindajad, ka neil on omad nõrkused ja koguni heasoovlikustki. Või nojah … ka Stalin on inimene jne.

Toomas Krips – Riia keisririigi allakäik ja langus (Täheaeg 18, 2019)

Alternatiivajaloomaiguline kelmilugu endisest aadlivõsust, kes parema äraolemise nimel topib oma näo sinna, kuhu teda üldse ei oodata. Mitte et see talle kuidagi uudne situatsioon vms oleks; käesoleval juhul leiab ta, et võiks ühes maagiliste esemete tehingus osaleda ja need esemed omastada.

Tulemuseks on Euroopa aadlisuguvõsade räpasemate saladuste avastamine, mitmed mõrvad, uus armuke ja ühe õige iidse saladuse paljastumine.

Sarnaselt Ivanovile on see puhtalt meelelahutuslik lugu, mis laseb fantaseerida teemal, kus kõiksugu maagia päriselt töötaks, muuhulgas on selle allikateks eelkõige vanade suguvõsade kehaosadest saadav vägi. Autor läheb kaugemalegi, näidates muuhulgas inimsöömist sellises maailmas igati normaalse käitumisena, rääkimata sellest, et loo kangelane on üsna biseksuaalsete kommetega noormees (ei tulegi kohe pähe, et eesti ulmes oleks LGBT temaatika sedavõrd elurõõmsal kujul esil).

„Mis krahvi laipa puutub, siis me olime natuke liiga kesklinnas, et päises päevavalguses krahvi maised jäänused välja viia. Ärasöömine oleks muidugi klassikaline lahendus, aga luud jäävad ikkagi alles, pluss korraga ei jõua niipalju süüa. Pealegi, krahv oli üsna agarasti oma võimeid kasutanud. Ma ei uskunud, et tal eriti palju palju maagiat kehas alles oli.“ (lk 243)

Peategelast … on raske moraalseks verstapostiks pidada, kuivõrd … no ta pole just kuigi eetiline tüüp. Nagu öeldud, seiklus algabki sellest, et mees tahab nö ebaseaduslikku tulu teenida. Ja et selle käigus hukkub nii mõnigi asjaga seotu, no juhtub noh.

„Ma tean, mida te nüüd mõtlete. Et ma kasutan oma võlukunsti riistapikendusena. Et ma olen kuidagi sidunud oma ametialase võimekuse sellega, kui ihaldusväärne ma romantilise partnerina olen, et mitte ütelda oma seksuaalse potentsiaaliga.
Millele ma vastan, okei, aga mis see sinu asi on.“ (lk 220)

Alternatiivajaloo hõng tuleb siis sellest, et 1970. aastaks on Eesti- ja Liivimaal kukutatud baltisakslaste ülemvõim ja seeasemel on tekkinud Eesti ja Läti riigikesed (no oma sütitav roll oli asjade käigul ka meie peategelasel) – niisiis õige erinev seitsmekümnendad Ivanovi tekstiga võrreldes.

Ühesõnaga, üsna üleannetu kirjapala, omamoodi täiendus viimasel ajal üllitatud alternatiiv-Eesti juttudele. Plussiks julge fantaasialend, miinuseks vähe toores ja skemaatiline tekst.

Yoon Ha Lee – Calendrical Rot. Birthdays. The Robot’s Math Lesson. Sword-Shopping (Hexarchate Stories, 2019)

Kolm lugu, kus Jedaost pole midagi (muidugi, vahepeal on saanud Heptarchate’st Hexarchate). Saame siis pilgu heita triloogia teise peategelase Cherise lapse- („Birthdays“, „The Robot’s Math Lesson) kui nooruspõlve („Sword-Shopping“). Lisaks siis üks minu jaoks krüptilisevõitu lugu ajaarvamisest – kuidas ja mil viisil selle maailma ajaarvamine toimib, sellest ma ei saa ausalt öeldes senini aru.

Nagu Jedao, nii ka Cheris on pärit nö alamaailmast, mis peab kohanema suure impeeriumi nõudmistega: eks siis jälle küsimused ajaarvamisest ja võimalikest hereesia-kahtlustest. Cheris on Mwennini päritolu – „Birthdays“ ongi sellest, miks naine oma nö originaalsünnipäevast ilma jäi ja pidi selle asendama impeeriumi pakutava kombestikuga (Mwenninil pole triloogia raames just kadestamisväärt saatus).

„The Robot’s Math Lesson“ viib kokku Cherise ja teenindusrobotid, millel on teatavasti romaanides üpriski oluline roll kanda. Lugu on jutustatud läbi tehisintelligentse hooldusroboti meele – ta ülesandeks on ranna puhastamine, ja et tööaega huvitavamalt läbi ajada, kirjutab ta liivale mitmeid matemaatika ülesandeid. Rannas jalutav tüdruk hakkab robotit õpetama, kuidas neid õieti lahendada (sest Cherisel on ometigi eriline matemaatika-anne). Ja noh, selle koostöö tulemus avaldub siis romaanides.

„Sword-Shopping" on taas impeeriumi kombestikust, ehk Cheris oma tüdruksõbraga (nagu eelnevast näha, pole üleüldse oluline, kas suhe on MF, MM või FF) satuvad puhkehetkel poodi, kus müüakse duellimõõke. Tüdruk pole küll sõjaväelane, aga Cherise kirg duellinduse vastu … erutab tedagi. Sest noh, erutus, eksole.

Jumal tänatud, et kogumikus on lood kronoloogiliselt järjestatud, muidu oleks vast päris keeruline kõike pakutavat konteksti asetada – sama suur tänu sellegi eest, et raamatut avabki konkreetne kronoloogia kuni romaanideni.

Meelis Ivanov – Apollo 18 (Täheaeg 18, 2019)

Rõõmsalt jabur tekst sellest, miks ei saa inimesed Kuule maanduda. Sest noh … seal on zombi(d).

Lugu on siis jutustatud läbi kahe nooruspõlves lembust kogenud täheteadlase ülessoojendatud krüpteeritud suhtlemise, sest ameeriklasest meesteadlane avastab, et oma uuel, NASA eriti salastatud ametikohal avaneb talle üks õige kummaline saladus – ameeriklased on 1970. aastatel veel kaks korda Kuul käinud, kuid mingil põhjusel on need lõppenud ülepeakaela põgenemistega.

Kui hiinlasest naisteadlane oma salastatud teavet jagab, selgub, et Hiina äsja toimunud salajane mehitatud missioon on lõppenud mõlema taikonaudi vägivaldse surmaga. Mis värk on? Ameeriklane saab teada …

Raske on sellest tekstist meelelahutusest enamat leida (no vandenõuteoreetikud leiaks ehk midagi), eks oma rõõmu leiaks siit ka ulmelise horrori austajad. Kiita tuleks kindlasti sedavõrd nohiklikku armastust, mis küll leiab oma jäämäe. Sellest tekstist võiks lühifilmi vändata.

Yoon Ha Lee – The Battle of Candle Arc (Hexarchate Stories, 2019)

Jedao viimane kangelasteg enne Hellspin Fortressi … massimõrva, ja eks siit saaks välja lugeda mitmeid ettekuulutusi Heptarchate’ga suuremast mõõduvõtmisest. Tekst on järjekordsest võimatust missioonist, kuhu Jedao saadetakse tuld kustutama – ja võimalusel hereetikuid hävitama. Ainult et jõudude vahekord on vägagi Jedao lahingugrupi kahjuks … kuid vana rebane leiab ikka võimalus, millega hereetikuid segadusse ajada. Selleks võtab ta kasutusele Rahali nö tsiviillaevastiku, mis peab siis esinema Keli lahinguformatsioonis, ja sellega vaenlast peibutama haavatavat lahinguformatsooni kasutusele võtma.

Aga jah, see on siis viimane lahing enne Jedao segikeeramist, eks seda illustreerib ta tervislik olukord ja mentaalne jõukatsumine Rahali esindajaga, kelle riigitruu nägemus Heptarchate’i toimimisest on õige erinev Jedao pehmemast nägemusest. See tekst on päris oluline lisandus triloogia sündmustikule – kasvõi sellega, millised ambivalentsed suhted on Kelil Heptarchate / Hexarchate kontseptsiooniga. Mida peavad normaalseks nö reamehed, ja mida kõrgema kategooria ülemused.

Mis mõlemal puhul võivad olla lihtsalt põrguteeks hereesiasse.