Garth Nix - Fire Above, Fire Below (Tor.com, 8.5.2013)

Armas lugu maa-alusest draakonist, kelle eksistentsi lõpp pole just meeldvate tagajärgedega - kuid nii on seepärast, et inimasustus laiub nüüd nende iidse asukoha kohal.  No raske on maa-alt väljuda, kui selle kohale on ehitatud linn. Ja no inimesed… ega neidki rõõmusta ootamatud ja destruktiivsed tulekahjud. Kuid…

Kuid nagu pärast ühe ärihoone hävingut, eksisteerib salajane leping linnavõimu ja nn draakoniinimeste vahel, kes linnale ohtlikes olukordades tulevad appi maa-aluse draakoniga tegelema (vastutasuks on siis see, et neid nn inimesi jäetakse rahule) - nimelt tahavad surevad draakonid naasta maapinnale, et sealt taevasse lennata  ja surra (romantiline kujutelm, eksole)... ning nad on valmis avauste ees olevaid ehitisi tulega kõrvetama niikaua kuni saavad välja. Leping seisneb selles, et ohu süttides tuleb draakoninimene, saab draakoni meeltamiseks kulda (sest need ju armastavad seda) ning noore tugeva orvust mehe või naise, kes aitab kulda maa alla tarida ja siis…

Niisiis kokku on kergelt humoorikas ja armas lugu sellest, kuidas tänapäevane maailm puutub kokku millegi harjumatult mütoloogilisega. Ning inimesed, kes sellesse saladusse pühendatakse, neil on veidi keeruline olukorda muud moodi kui muinasjutulisena aduda - kuni ikkagi peavad oma arusaamides radikaalsed korrektiivid tegema. Igati kena lugu, loetav Tori lehelt.

Theodora Goss – Lily, with Clouds (Lightspeed 71, 2016)

 Lühike lugu kahe õe taaskohtumisest. Eleanor on kodukandis hinnatud naine, ta on abielus väärika mehega ja neil on igati andekas tütar. Eleanor on oma suguvõsa väärika järglane. Lily on ta noorem õde ja kännust eemale kukkunud käbi. Pole tal õe saledust ega välimust, ta kolis üldse New Yorki elama ja abiellus kunstnikuga, kes on pealegi nüüdseks hukkunud. Õed pole ammu kohtunud, nüüd on aga Lily tagasi kodukandis, sest ta on vähki suremas.

Eleanor kõnnib Lily peatuskohta, seal võtab ta vastu üks ilmetu naine ja hunnik pappkaste. Naine on (oli) Lily kunstnikust mehe mänedžer ja armuke, kastides on mehe taiesed. Ja millised taiesed! Fantastilised. Vaatad ja nähtu sööbib meelde, kangutab veidi su reaalsust. Maalidel on poseerinud Lily, ja kunstniku nägemus nooremast õest on... No kohe on.

Et siis jah, näiv on päriselt, inimese õnn ei pruugi vaid seisneda asjades ja saavutustes, kunst võib olla virgutav. Kunst võib ka ellu ärgata, tungida läbi tuimema inimlooma kaitsekihi. Kui selleks on võimalust. Taasloetav veebist.

Veiko Belials – Raevu päevad (2019)

Vahelduse mõttes on huvitav lugeda idapoolset ulmet (on vast ebaõiglane nimetada seda vene ulmeks, kuivõrd üks autoritest on ukrainlanna), samas ei saa öelda, et see vaheldus oleks just suuremat naudingut pakkunud – kümnest tekstist vaid kaks head lugu, mõned loetavad ning ülejäänud jäid ühel või mitmel põhjusel hamba alla krigisema. Kuivõrd kümnest autorist üheksa on mehed, siis ka kogumiku tonaalsus on pigem selline … õhinapõhine meesteulme, kus paljudel tekstidel on juures miski machomaik. Aga ehk olen uuema angloameerika lühiproosa lugemisega maitsemeele ära nüristanud, ehk seetõttu jäi pigem üheülbaline mulje.

Muidugi ei saa öelda, et see ongi läbilõige vene (või siis idapoolse) vähe karmimast ulmest – autorite valik on kahtlemata õige napp ja niisuguse kogumiku puhul on kahtlemata koostaja maitse õige määrav. Huvitav, et eelmine aasta ilmus tegelikult ka Arvi Nikkarevi valikkogu vene ulmest, aga see meenus alles nüüd Stalkeri nimekirju lugedes: ehk siis ka see kogumik mälusse talletunud suurema jäljeta (muidugi, mu mälu on niiehknaa sõelapõhi, enamvähem nädalaga unustan loetu).

Samas ei saa jätta rõhutamata, et niisugused tõlked väljaspoolt inglise keeleruumi on vägagi vajalikud tajupiiride avardamiseks – oleks siis veel näiteid poola või tšehhi ja teiste euroopa keelte kirjandustest … aga jah, pole tõlkijaid ega võimalust avaldadagi. Muidugi oleks nüüd loogiline ette võtta Belialsi „Me armastame Maad“ kaks kogumikku, et saada laiemat pilti vene lühiproosast (kuivõrd pikema proosa puhul on ometigi olemas Strugatskid ja Jelizarov ja Bulõtšov; ääriveeri võiks huvitavaks pidada ka Sorokini ja Pelevini romaane).

Sever Gansovski: Raevu päev 6/10

Sergei Lukjanenko: Rong Soojale Maale 4/10

Tim Skorenko: Revanš 4/10

Kirill Benediktov: Koletis 4/10

Andrei Tepljakov: Naabrid 5/10

Andrei Livadnõi:Teine kolonisatsioon 5/10

Aleksandr Batšilo: Mittevajalikud 5/10

Aleksandr Butškov: Ja nad püüdsid loomi seal 4/10

Julia Ostapenko: Kuninglik jaht 6/10

Juri Poguljai: Ökokeskus 4/10

ulmekirjanduse baas

Grady Hendrix – Transcript of Interaction Between Astronaut Mike Scudderman and the OnStar Hands-Free A.I. Crash Advisor (Lightspeed 13, 2011)

Transkriptsioon astronaudi vestlusest tehismõistusega, mis on loodud abistamaks juhul, kui teed kosmoselaevaga avariimaandumise.

Tehismõistuse esimene reaktsioon on: sa sured. Hea küll, kui lisada programmile 50% enam positiivsust... läheb tehismõistuse jutt õige jaburaks. Äkki oled maandunud ikkagi Maale (siis võidakse sind konserveerida nagu juhtus Roswelli puhul) või tuleviku-Maale (ahvide planeet?). Kui on ikkagi võõras planeet, vaata, kas elanikud on sinust tehniliselt tasemelt üle, või mitte. Kui mitte, õpeta neile metallide töötlemist ning alistage konkureerivad hõimud – peale seda saad rohkelt seksi!

Tehisaju lähebki õige meelaks kätte... ning ajab astronaudilgi pea segaseks.

Humoorikas lugu kõiksugu ulmekirjanduse klišeedest ellujäämise kohta. Tee seda, teist ja kolmandat – mis sest et sa pole just „Marslase“ oskustega imemees. Taasloetav veebist.

Marika Piip - Üksi (Tuumahiid 5, 2020)

Lugu on üles ehitatud kui klassikaline õuduslugu, aga finaal pole just selline, mis nii lugejat kui kannatajat jalust rabaks (õdukrimi eeskujul võiks seda nimetada õduõõvaks?). Tõsi küll, jalustrabamine toimub, aga veidi teistsuguses võtmes.

Niisiis, noor neiu jääb pidama Põhja-Norra rannikukülla, ning aitab seal võõrastemaja pidada, kui selle omanik on ära. Kuid sel maanurgal on oma saladus … ja sellega tuleb kas lepitust otsida või lahkuda. Neiu otsustab omapära omaks võtta. Mööduvad suved, kohvikukülastajad kas saavad paiga omapäraga hakkama või ei. Kuni siis …

Nagu öeldud, loo finaal on veidi teistsugune kui klassikalistel õuduslugudel. Autori keelekasutus on harjumatult neutraalselt kirjakeelne, ehk soovi korral saab seda ka seisukohavõtuna võtta, kuivõrd minajutustaja mõningad reageeringud külastajate kohta on sellised … traditsioonilised. Veidike segane mulje jäi sellest iseenesest korralikult teostatud tekstist.

Lugu loetav Reaktori lehelt.

Rein Pakk - Abielu. Inimkonna suur vandenõu (2019)

Asjalik perekonnaõpetuse õpik nii noortele kui täiskasvanutele, mis peaks üsna selgelt ja humoorikalt seletama kahe inimese lähisuhte dünaamikat. Ja selle ajaloolist ja religioosset tausta. Ja klišeesid. Ja miks on inimesi, kes abielu kui institutsiooni pärast niimoodi pöördesse lähevad. Sest nende peas kolisevad kapid.

Raamatu kõvaks lisandväärtuseks on Hmelnitskite kokku pandud illustratiivne materjal, mis pole pelgalt vaid teksti toetav jõud; eks see tekitab küsimuse, kuidas on tekst sõltuvuses pildimaterjalist või siis pildimaterjal on hiljem lisatud ning seejärel tekstiga sobitunud (noh, loogilisem ju oleks, aga kongeniaalsust on tõesti rohkelt). Eks Allan Hmelnitski kollaaže olen varemgi nautinud, nüüd siis kahe kujundaja topeltpanus.

Kuigi tagakaane reklaami järgi poleks tekst justkui sobiv alla 18-aastastele (liialt mõtlemapanev?), siis minu meelest võiks küll seda keskkooliklassides lugeda. Et noh, see esiisade (!) traditsiooniline suhtekultuur vajaks tõepoolest ajakohastamist - ja kui inimestel on vähegi ajusid, siis pole tulemuseks mingi eepiline-eetiline apokalüpsis. Aga noh, samas meie esiisade-ihalejad panevad tõesti mind mõtlema, et ehk me ei olegi tulevikku väärt.

Amal El-Mohtar - Florilegia; or, Some Lies About Flowers (The Mythic Dream, 2019)

Kui hiljuti sai loetud Pat Murphy üsna head lugu abikaasataimest, kes/mis astub lõpuks vastu oma inimesest, ee, abikaasale, siis seekordne tekst on taimedest tehtud naisest (Blodeuwedd), mis on valmistatud mehele, kes poleks tohtinud sündida. Ja kes viimaks sellise naiseks loodud olendiga abielludes saavutab enamvähem surematuse.

Aga noh, enamvähem surematus tähendab muidugi seda, et naiseks loodus on võimalus abikaasat surmaga ähvardades vabaneda endale pealesunnitud olekust.

Tekst põhineb keldi või kõmri mütoloogial, alusteksti pole muidugi lugenud, aga eks sellegi loo kaudu võib saada mingitki aimu. Kui esimesel lugemisel pani kogetud maailm ohkama, siis ülelugemisel avanes hoopiski päris poeetiline ja rikkalik müüdiilm, kus loodud naise siseilm kaudu näeb päris kaasahaaravat lugu (seda siis tänapäeva moraalist lähtudes). Ja nagu välja tuleb, siis autor on sellel teemal ennegi sulge teritanud (peaks või üle lugema, tol korral jäi küll loost väga hägune mulje).

Charles Stross - Saturnuse lapsed (2020)

Romaan siis inimestejärgsest maailmast, kus robotid jätkavad nende tööd - sest noh, inerts viib edasi ja muidugi ka Asimovi robootikaseadused, mis ka väljasurnud inimsoo järel oma painajalikku jõudu omavad.

Kuid niisugune maailm pole steriilne ja veatult töötav robotiilm - osad neist on võtnud üle orjapidamise (inimestelt õppinud) ja teised siis enda alla surunud. Veel hullem, osadel neist orjapidajatest on hull plaan inimsugu teatud määral taastada, et seda oma võimu all hoides kogu süsteem enda võimusse allutada. Kainemad / pragmaatilisemad robotmõistused võitlevad aga senise status quo nimel ehk Loojata maailm on kahtlemata parem kui Loojaga maailm.

Romaan on siis ühest inimeste vajaduste jaoks loodud seksiroboti (enne selle käikulaskmist jõudis küll inimsugu enam kui pool sajandit varem välja surra) seiklustest erinevate jõudude vahel, mis kas soovivad teda võimalikult piinarikkalt hävitada või siis oma huvides ära kasutada (noh, tegelikult enamvähem sama) oma võimumängudes inimesest looja taasloomise asjus. ja noh, see inimesele sarnanev robot satub üha suuremasse plindrisse, kui ta talle laotud ülesannete tõttu liigub meie Päikesesüsteemi äärealade poole.

Tegelikult on see romaan ka tulevikuvõimaluste läbimängimisest - mil viisil oleks võimalik üha uute tähtedeni jõuda, milleks on inimesed võimelised ja millal tuleb paratamatu piir ette. Strossi inimkonna piiriks on küll lihtlabane enesehävitamine (selles on süüdi liigne mugavus robotite rõõmudest - eks praegunegi maailm ole selles suunas ehk nihkumas). Autor on erinevaid visioone läbi mänginud ka varasemates eestindustes - pähe torkab muidugi “Accelerando” ja “Palimpsest” (siin küll jääb asi transhumaansusest kaugele).

Raamatu reklaamis viidatakse, et see romaan on austusavaldus Asimovile ja Heinleinile. Kui Asimovi puhul on asi selge, siis Heinleiniga tundub olevat segasem suhe: et see “Friday” romaan ja siinne peategelane Freya; see seksiroboti lahtikirjutamine tundub küll olevat lahendatud parajas paroodiavõtmes (kuigi jah, romaani loogika jaoks on see kahtlemata vajalik tööriist (jajah, teen ka nalja)). Eks romaani algne kaanekujundus justkui viitaks, et Freya tegelaskuju pole, noh, just ülimalt tõsiselt kirja pandud.

Ulmekaugetele lugejatele ei oskaks seda romaani soovitada - eks siin muidugi on huvitavaid tulevikunägemusi, aga jah. Või kes teab, äkki Stross ikkagi võttis Freya tegelaskuju tõsiselt?

“Näete? Tähtedevaheline koloniseerimine on lihtne! Tuleb lihtsalt pühendada sellele mitmesaja aasta jooksul märgatav osakaal planeetidevahelise tsivilisatsiooni kõigist ressurssidest, anda see robotite väsimatutesse ja tõhusatesse kätesse, kellel on kästud püüelda eesmärgi poole nii kaua kui vaja. Võib-olla ei ole meie Loojate väljasuremise tegeliku lugu seotud mingi masendava seguga demograafilisest vajakajäämisest, dekadentsist, seksuaalse ülestimuleerimise põhjustatud meeltesegadusest ja lisaks pahatahtlikkusest. Äkki nad lihtsalt otsustasid, et võivad sama hästi teha väikese uinaku, kuni see tüütu galaktika vallutamine nende eest ära tehakse - teades kindlalt, et robotid äratavad nad õigel ajal ellu ettevõtmise vilju maitsma.” (lk 269)

ulmekirjanduse baas

Vajra Chandrasekera – Documentary (Lightspeed 58, 2015)

Lugu sellest, kuidas vändatakse dokumentaali libahelikopterist. Tõepoolest, täiskuu ajal muutub üks naine militaarkopteriks, muulgi ajal juurdleb ta kopterimõtete kallal. Võiks öelda, et ta abikaasa on selle asjaolu tõttu üsna õnnetu (muuhulgas on ta kaotanud kolm sõrme, kui esimese libamoondumise korral ta naine kuju muutis), närvilisemaks teeb ka mõte, et mida küll teised inimesed peaks sellisest naisest arvama. Ainult et... naabreid enam pole, sõda on need minema pühkinud. Arvatavalt just sõja tõttu on toimunud naise kopteristumine, küllap ta sai sel ajal mõnelt libakopterilt „pureda“.

Mees süüdistab ühtlasi dokumentaliste, kuna nende pidev eraellu sekkumine ei lase abielupaaril normaalse elu poole pöörduda – küllap privaatsema elujärje taastumisel võiks nainegi jagu saada sellest libakopterluse pisikust (mehe arvates võiks üheks tervenemise viisiks olla see, kui naine end libaksolemise ajal end... vabaks laseks, avaks pardarelvadest tule, kasvõi selle võttegrupi suunas – noh, see oleks umbes nagu taldrikute lõhkumine pingete vabastamiseks).

Üpris omapärane lugu, võibolla kajastub siin midagi Sri Lanka kauaaegsest kodusõjast. Taasloetav veebist.

Terry Bisson – The Cockroach Hat (Tor.com, 26.05.2010)

 Lugu, mis on... vale, haige, mitmeti mööda. Aga mis teha, kui Kafka „Metamorfoos“ saab uue elu – mis teha, kui inimene muutukski reaalselt prussakaks. Mitte et see peategelane oleks seda lugu lugenud, küll aga on tal sõber, kes on loengu jaoks lugenud ning kes on lubanud peategelasele, et kui midagi sellist tõesti juhtub (ehk prussakaks muutumine, sest olgem ausad, Kafka kirjutatu on ju fiktsioon), siis sõber päästaks peategelase. Ainult et... kui peategelane muutubki prussakaks, on sõber surnud. Ja sõbra naine – kes on nüüd peategelase naine – tahab meest (ehk prussakat) maha lüüa. Kuid mehel õnnestub kodunt põgeneda ja saab viimaks abi iidvanalt juudi kabalistilt. Peategelane jõuab tagasi koju ja seal on naine armukesega rõõme jagamas (sest naine ütleb, et peategelane peaks ju prussakas olema). Armuke lahkub, aga siis nad avastavad, et laps on prussakaks muutunud. Peategelane ja ta naine otsustavad oma suhtele uue alguse anda ning otsustavad selle prussaka laiaks litsuda. Aga siis helistab...

Ja nii edasi. Absurdihuumor rõhub rängalt õlgadele ja omal veidral moel on see vaimukas tekst. Kõik muutub, on nihkes, on valesti, see on iluvalekirjandus. Kafka ja Harms... võibolla ehk tõesti ameerikapärane harmslik tekst Kafka ainetel. Ja see on tore. Taasloetav veebist.

Jitshak Šami - Isade kättemaks (2020)

Peale Schweblini ja Hrabalit on see raamat kirjanduslikus mõttes õige tasane ja vaikne – kuigi kirjeldatud sündmused päris tormilised, kuivõrd Lähis-Idas möllavad usulised kired pole vast kunagi keemispunktist madalamad. Ja noh, keeruline on leida Kalle Kasemaalt sellist tõlget, mis poleks mingist otsast huvitav.

Lugu siis sellest, kuidas kahe „maakonna“ kogukondade usulised rongkäigud põrkuvad kokku Jeruusalemma kandis, sest kumbki neist tahab olla templis esimene, kanda oma lippu kõige austusväärsemas seltskonnas. Üha kuumenev konflikt lõppebki sellega, et peategelasest kogukonnaliider tapab pea kogemata konkureeriva kogukonnaliidri, mistõttu peab ta elupäästmiseks põgenema, suundudes Egiptusse. Pattu oleks ehk võimalik heastada tapetu suguvõsale hüvitust tasudes, kuid need pole just koostööaltid. Millele järgneb siis paguluses peategelase igati moraalne allakäik. Kuniks …

Eks see lühiromaan kergelt selline kultuurilooline külastuskäik ole sajanditagusesse Lähis-Ida (siin siis Palestiina, Iisrael ja Egiptus) oludesse; autor ei anna hinnanguid, vaid kirjeldab ja jutustab (noh, niivõrd kui on võimalik ilukirjandust hinnata mentaliteediajalooliselt). Draamat kui sellist muidugi ülepea, ja eks need ühiskondlikud olud kipuvad olema sellised … tavapärasest harjumatud, kuigi eks kindlasti on praeguselgi ajal teatud protsent valijaid, kes midagi sellist ihaldavad.

Ei oska ette kujutada, kui oluliseks võis autor pidada seal kirjeldatud perekonnaelu ja selle osalisi – muidugi, mida roosilist on oodata niivõrd meeste- ja usukesksest ühiskonnast. Kui järele mõelda, siis selline monotoonne meesteühiskond vast tekitaski minus endas lugemise ajal raamatu vastu teatud vastumeelsust ja ängistust. Mitte et romaan kui selline, vaid selle ainese taust. Ei suuda seda hetkel lahti seletada, sest mu aju on väsinud.

Andy Duncan - A Diorama of the Infernal Regions, or The Devil's Ninth Question (Wizards, 2007)

Sissejuhatus sellesse Pearleen Sunday tsüklisse - kuidas siis ühest vanemate poolt hüljatud tüdrukust sai võimas võlur, kes päästis Kuradi vangistusest ja sai jagu Kuradi väimehe esitatud kaheksast mõistatusest.

Lugu on iseenesest veidi veider, kuidagi palju on kokku kuhjatud, igal juhul eelnevalt loetud kolmas lugu oli kuidagi kompaktsem (nojah, samas võib mõista, et siin olevast lõngakuhilast hakkavadki eri niidid hargnema). Kui kolmas lugu näis olevat folklooripärase põhjaga, siis see on pigem tavalisem fantaasiakirjandus, kõik need võlurid ja tsirkused ja teised dimensioonid.

Ja mis mind kõige rohkem üllatas - tegelikult see tsükkel algabki kuskil 19.-20. sajandi vahetusel, niiet kolmandas loos mainitud 1929. aasta auto võibki paigutada selle toimumisaega; tolle lugemise ajal millegipärast arvasin, et tegu on Kuradile kuuluva stiilse uunikumiga … Ohjah, tuleb ikka terasemalt lugeda! Aga jah, eks siitki on koorumas Kuradi ja tema väimehe konflikt, mis siis hiljem … kipub veelgi süvenema.

Bohumil Hrabal – Liiga vali üksindus (2020)

Eks tuleb liituda kiidukooriga, mis on saatnud Hrabali eestikeelse tõlke ilmumist– teos on tõesti vägev kirjanduslik jõuproov, hinges ja üksinduses ja mõttemaailmas ja ühiskonna muutumises. Sest eks raamatute hävitamine on emotsionaalselt võttes valus teema, aga puhtpraktiliselt paratamatu (võib muidugi enam kui kindel olla, et kohalikes vanapaberikonteinerites võib leida igasuguseid pärle – ja milline osa neist üldse tagasi müügile või erakogudesse jõuab?) – kuigi selle raamatu puhul on raamatute hävitamise praktilised põhjused midagi muud kui on kombeks normaalses kapitalistlikus ühiskonnas.

Hrabali hull tegelaskuju on juba selline jändrik, et hoia ja keela, kogemata harituks saav mustatööline koostab esteetilisi paberimassipakke … koos kokkusurutud hiirtega. Iseseenesest kirjeldab autor seda mudelit, mis mõneski kirjandusteoses toidab lugejate nostalgiaunelmaid: vanasti oli muru rohelisem. Nii on tegelase jaoks vanasti rohi rohelisem (kuidas küll noor Kant vms maailma(tunnetust) kirjeldab, eksole), nii on vast meie jaoks ka selle lühiromaani maailm hulga rohelisema muruga – olenemata sellest, et kirjeldatud ajajärk on õige repressiivse ühiskonnakorraldusega. Aga millised sisemised vabadused, eksole (kuniks – aga sellest kohe järgmises lõigus). Selles vast ongi niisuguse realistliku kirjanduse hukutav mõju, et paneb igatsema aegu, mida ei ole ega ka tule sellises vormis; jajah, vastukaaluks võiks muidugi lugeda Kundera tolle ajastu romaane. Aga võibolla ajan udu, millel pole mingit pistmist teiste lugemiskogemusega.

Muidugi, tegelase teekond lõppeb siiski tragöödiaga, allajäämisega ühiskonnale; lõputult ei saa palgal pidada mõttetut Sisyphost, kes pigem takistab oma tuiamisega ühiskondlikku ja tehnoloogilist arengut – niisiis, eelmises lõigus kirjeldatud rohelisem muru on siiski allakäigu kirjeldus. Aga milline kirjeldus, eksole.

„Tajusin, et on tulnud ots väikestele rõõmudele, mis saabuvad väiksesse kogumispunkti leidudena, eksikombel vanapaberi hulka visatud raamatute ja brošüüridena, et see, mida ma näen, on ka hoopis teistmoodi mõtlemine, ja võib-olla võtabki iga tööline ühe raamatu igast trükist omale meeneks koju kaasa ja loeb selle isegi läbi, aga see on ikkagi mu semude pakkijate lõpp, see on ka minu lõpp, sest kõik me vanad pakkijad olime vastu omaenda tahtmist haritud, vastu omaenda tahtmist oli meil kõigil kodus korralik kollektsioon raamatutest, mille me kogumispunktist olime leidnu, ja kõik me lugesime neid raamatuid õndsas lootuses, et ükskord loeme neist midagi, mis meid kvalitatiivselt muudab. Aga kõige rängema hoobi andis mulle see, kui ma nägin, kuidas need noored töölised täiesti häbitult joovad piima ja limonaadi, jalad harkis, üks käsi puusas, joovad himuga otse pudelist, ja siis oli mulle selge, et vanadel aegadel on ots peal, et on lõppenud ajajärk, kui tööline põlvili, sõrmede ja pihkudega tunnetas oma makulatuuri, nagu maadleks sellega kui mees mehega ja paneks selle selili, nii oli iga vana tüüpi tööline tööst tapetud ja muserdatud, sest pidi laskma tööl omale naha vahele pugeda. Aga siin oli alanud uus aeg uute tööliste ja uute töövõtetega, uus epohh, kui töö ajal juuakse piika, kuigi igaüks teab, et isegi lehm pigem kõngeb janusse, kui et joob piima.“ (lk 51-52)

Andy Duncan - The Devil's Whatever (The Book of Magic, 2018)

Ameerikapärane lugu kuradist ja tema tegemistest maa peal - ehk siis kuidas tekkisid erinevad kuradiga seotud kohanimed ja -pärimus. Loo üheks peategelaseks on Kuradi üks väimees (aga neid on tal palju), kelle on Kurat määranud temaga seotud kohti läbi, üha uuesti ja uuesti ning kordama neid Kuradi legendiväärilise tegusid - ainult et kuivõrd Kurat on siin loos õige vanapaganlik olevus, siis peamiselt on Kuradiks arvatav väimees see, kes tihti inimestelt petta saab (või siis sooritab jäledaid kuritöösid). Aastatega on see väimees üsna vaevatud neist korduvatest seiklustest ning kui ta viimaks mõistab, et milleks ta määratud on, kutsub ta endale appi noore nõia Pearleen Sunday (kes omal ajal Kuradi vangistusest päästis), kellelt ta palub kohtuda oma äiapapaga ning nii aidata vabaneda sellest kohustusest.

Viimaks naine nõustub palutuga, ta otsib sobiva risttee ja kutsub Kuradi välja. Tulebki eriskummaline auto eriskummaliste sõitjatega ning peale põrgulikku teekonda viiakse naine Kuradi ette. Kes on siis õige folkloorse olemisega vanamees ja edasi ..

Nagu öeldud, Ameerikakeskne lugu - üks hetk tunnistab Kuratki, et ta saab vaid Põhja-Ameerikas tegutseda, kuna vaid seal usutakse teda. Olemata mingitki moodi ekspert folkloori alal tundub see olevat paras segu valgete, mustade ja punaste folkloorist (no millestki peab folkloor koosnema ja laenama) - on nii triksterit, onu Remust kui kristliku rahvausundi põhja; ikka siis sellest, kuidas mõnd iidsemat jõudu ninapidi tõmmata. Ei saa öelda, et maagial oleks just kandvat rolli (kuigi üks peategelane on nõid), pigem siis (kas olen juba maininud?) folklooripärane jutuloogika - kuskil nimetatigi seda “Southern tall tale”.

Eks vast oluline seegi, et tegu kolmanda jutuga Pearleen Sunday sarjast, üllataval kombel on esimene tekst sellest sarjast mullegi kättesaadav ühest antoloogiast, mille lugemisest vist muidu olen loobunud. Näis!

George R. R. Martin - A Night at the Tarn House (The Book of Magic, 2018)

Ainus tekst antoloogias, mis on tegelikult ilmunud ühes teises temaatilises antoloogias, aga et tegu on ikkagi sellise superstaarautoriga, siis on kõlblik seda uuesti avaldada. Minu mäletamist mööda pole ma lugenud ühtki teksti Jack Vance’i “Sureva Maa” tsüklist, aga kui lähtuda Martini austusavaldusest, võiks see maailm küll loetav olla.

Niisiis, öisesse kõrtsi satub kokku kõiksugu rändajaid ja seklejaid, kel on üsna erinevaid põhjuseid just seal peatumiseks. Aga et planeet on suremas (nagu selgub, võlurite tõttu), siis valitseb kogunenutel üsna valdav minnalaskmismeeleolu ning seetõttu on võimalik muidu vaenulike jõudude vahel üsna lähedane kokkupuude. Mille tagajärjeks on siis, et sõbralikult naha üle kõrvade tõmbamisest sünnib verine arveteõiendamine, millest eluga väljub see, kel on kõige suurem elutahe selles väljasurevas maailmas.

Nagu öeldud, pole ma tuttav Vance’i loomega, ja seetõttu ei oska suurt hinnata kõigi nende kummaliste olendite omavahelisi jõuvälja, igal juhul moodustub neist üsna verine maagiakarneval. Omal moel on see justkui must komöödia, kõik need egoistlikud ja blaseerunud võis siis hoopis pühast vihast toituvad tegelased, kes kõik on nüüd ninapidi kokku surutud. Puänt on selline, et jällegi - ehk on see Vance’le iseloomulik, ehk on see Martini ninanips.


ulmekirjanduse baas

Maria Turtschaninoff - Undine (Giants at the End of the World, 2017)

Poeetiline lugu näkkidest, kes elutsevad kaugel merest, pagulastena kuskil suures mägitalus. Miks nad seal on, miks nad püüavad igal juhul võimalikult inimestena välja näha, miks nad ookeanist võimalikult kaugel on, jääb minu meelest otse välja ütlemata; eks iga lugeja võib selle põhjuse ise enda jaoks välja mõelda (näiteks - merede ülemajandamise tõttu?).

Aga näkid muidugi igatsevad elavat merd - kuigi nad ei tohi seda teistele välja näidata. Kõige hullemini mõjub see nende hulgast noorimale, kes tahtmatult rikub kõiksugu kirjutamata reegleid, mida teised näkid on enesevangistusele kehtestanud. Ja see reeglite rikkumine … on omal moel valuskaunis, aga ka häiriv.

Lühike poeetiline lugu kaotusest ja enesesalgamisest; autor on kirjutanud päris mitu head kujundit kaotusvalust ja igatsustest.

Karen Orlau - Sealtmaalt (Sealtmaalt, 2002)

Etnoõudus kiindumuse koletust jõust. Või noh, olgem ausad, tegu on õige maniakaalse peategelasega, kelle otsused tekitavad päris jäleda okserefleksi.

Ehk siis maapoiss kaotab lapsepõlvesõbrast tüdruku, kuna see upub. Tegemist on noortega, kes pole veel murdeikka jõudnud, seega polnud nad sellised “sõbrad”, aga noh, igal juhul on meeletu kaotusvalu. Peale matust mõtleb poiss proovida, et äkki saab sõbranna äratada nagu Okasroosikese.

Mõeldud-tehtud, öösiti ongi nüüd Okasroosike olemas (maagia!). Ainult et … aastad mööduvad, poisist saab noormees, öine külaline jääb ikka plikatirtsuks. Ja kui viimaks noormees ülikoolis tõelise neiuga tutvub ja temasse kiindub, siis … no imelik on sellist Okasroosikest endaga kaasas kanda. Kuid vaimul on omad tahtmised.

Et siis jah, üsna jõletu ja jälk maailmapilt, mis sellel poisist noormeheks sirgunul avaneb. Mingil moel võiks seda teksti pidada splätteriks, kuivõrd … noh, jälk on. Omal moel hea näide sellest, miks ei huvitu suurt õuduskirjandusest … ja päev peale lugemist selgus, et olen sellest tekstist juba 2013. aastal kirjutanud (eelmine postitus on tegelt paremgi!).

ulmekirjanduse baas

Samanta Schweblin - Nähtamatu niit (2020)

Näide öko- või õigemini glüfosaadihorrorist ehk siis hoiatuslugu taimemürkide mõjust inimeludele (sest noh, mis toimub nö rohujuuretasandil, kes seda oskaks ette kujutada?).

Naine lapsega on sõitnud siseturismi tegema ning maakoht, kus nad peatuma jäävad, on kena agraarmaa … kus maalastel on õige kummalisi haigestumisi. Nagu oodata on, ei pääse ka ema ega tütar sellest õudusest.

See on ülinapp kokkuvõte jutustusest, sest ei taha paljutki paljastada ja paljust ei saanud ammugi aru. Sest noh, see jutustamisviis on kaunis huvitavalt esitatud - esialgu tekitab parajat segadust, aga loo traagika arenedes muutub lugeja jaoks üha orgaanilisemaks loo enda esitamise viisiks (jajah, ikkagi ökohorror). Ja see laste ja vanemate teema on ikka päris meelt halvavalt esitatud. Ja kadumine ja reaalsusest lahti libisemine. Vinge ja õudne.

laiapea
sehkendamine
kirjakoi

Neil Gaiman - Other People (Fragile Things, 2010)

Mis on põrgu? Oma tegemiste tagajärgede kogemine – mida teised kogesid, kui tegid või jätsid midagi tegemata. Dramaatiline värk.

Lugu ongi sellest, kuidas mees ärkab ja avastab end põrgust, veel hullem – ta on piinamiskambris, kus deemon alustab tema kallal tööd. Ja see on … aastasadu kestev põhjalik piinamine, mille käigus peab mees kõik üles tunnistama, mille tulemuseks on …

Mille tulemuseks on põrgu olemuse päris elegantne seletus. Ja mis olevused on deemonid. Kuigi tekst on eelkõige südamelähedane kristlusega seotud inimestele, tasub teistelgi patustel ja pühakutel väriseda.

ulmekirjanduse baas

Juri Poguljai – Ökokeskus (Raevu päevad, 2019)

Poeetiline lugu armastajatest, kel õnnestub radioaktiivsusest pakatavas maailmas taas kohtuda … aga nende kohtumisel on oma hind - kahe punkritäie inimeste hukk.

Ehk siin on see küsimus, et kas oluline on indiviidi või liigi saatus - kui näiteks 400 inimest hukkub seeepärast, et 300 saaks elada, kas see on vastuvõetav? Ja noh, kellel on õigust otsustada sellise hulga inimeste eest?

Noh, armastajad teevad oma valiku, aga tuleb välja, et kumbki mõistab erinevalt, mida peale kohtumist edasi teha.

Ja tekst on siis esitatud sellises ilukõnelises proosas, ikka madala ja üleva kokkupõrge, ning mõttetu häving; tõeline tragöödia. Või kuidas teie käituksite.

ulmekirjanduse baas

Julia Ostapenko – Kuninglik jaht (Raevu päevad, 2019)

Ostapenko jutt võiks olla järjeks Gansovski tekstile - kui Gansovski jutus on laborikatsetused mõnda aega laborist väljas ja maailmaga kohanemas, siis siin tekstis on tuumasõjajärgne olukord, mil alles ongi jäänud kõiksugu katsetused, keda kunagi loodi laborites kosmose vallutamise tarbeks - ning kes nüüd tuumasõjajärgses radioaktiivses olustikus suudavad elada. Nagu ka mõned allesjäänud inimesed.

Keda siis nüüdse maailma valitsejad oma lõbuks jahivad, ja nii juba 120 aastat. Radioaktiivsuse tõttu ei suuda inimesed kaua maapeal olla ning elavad punkrites, ning neid jahitakse ja leitaksegi - mida rohkem jahisaaki. seda vahvam. Selle loo jahiseltskond sattuski ühe niisuguse inimgrupi peale ning kõmmutas enamuse maha, aga üks ellujääja põgenes … ja põgeneb veel paar päeva hiljemgi, mis on täiesti uskumatu niisugustes tingimustes. Jahtijad järgnevad talle, lootes, et põgenik juhib neid järgmise inimeste punkrini.

Kui selle kogumiku puhul on rõhutatud, et kui masendavad nägemused, siis see tekst … kohe oskab inimkonda hävitada.

ulmekirjanduse baas

Aleksandr Butškov – Ja nad püüdsid loomi seal (Raevu päevad, 2019)

1986. aastaga dateeritud tekst oleks justkui näide nõukogude ulmest, kus progressiivne inimsugu kihutab tähtedevahelises ruumis ringi ja sooritavad seal mitmesuguseid kangelastegusid. Aga äkitselt põrkutakse kokku arvatavalt mittehumanoidse võõrrassiga, kes hakkab valikuliselt inimesi röövima. Asja saadetakse uurima tuleviku Bond, Astrofloti Pääseteenistuse eriosakonna “Dingo” töötaja.

Ta sõidutatakse piirkonda, kus toimuvad inimröövid, ning pea satubki tulnukate kätte … ja kelle inimröövide motiiviks paistab olevat puhas sadism. Aga meie eriosakonna töötaja pole nüri pliiats, pealegi on ta varustatud bondilike relvadega ja ega see lugu tammuma jää. Pealegi selgub tulnukate tegelik selline käitumise põhjus.

Teksti puänt võiks viidata kõrgematele väärtustele, aga ei pruugi. Võibolla on autor selle teksti kirjutanud hoopiski nõukoguliku ulme paroodiana, sest noh, see peategelase mentaliteet kipub kuhugi 1960. aastate kosmosevallutamisunelmate kanti jääma. Või on selle jutu puhul tegu campiga? Nagu näha, erinevaid tõlgendusvõimalusi võiks justkui endale ette kujutada - aga kui õigustatud see õieti on.

ulmekirjanduse baas

Täheaeg 19: Pilvede sultan (2020)

Millegipärast arvasin, et see Veenuse teine kogumik on kuidagi asisem (kõvaulme!) kui esimene kogumik, aga võta näpust, ainus nö asine tekst on Loperilt ja kogumiku parim tekst on hoopis fantastilises maailmas aset leidev kelmilugu. Ja kui midagi kõrva taha podisema panna, siis ehk hoopiski Sargenti lugu loomuliku ja artefakti vastuolust. Aga üldiselt on see kogumik kui näide traditsioonilise ulme kirjutamisest: kangelane põrkub kokku takistusega ning ta peab elu päästmiseks selgitama selle takistuse põhjuse, seda kõike saadavad erinevad dramaatilised seiklused. Siin pole kohta identiteedi või sotsiaalsetele küsimustel, tegelasi ei vaeva helgemad või tumedamad kired.

Kogumiku tõlketekstid on ehk mõne kraadi võrra paremad kui eesti autorite originaallooming – kuigi samas minu jaoks nö reaalseima (veenvaima) teksti kirjutas Loper. Kuid peamine on see, et ükski tekst pole ärritav või õlgukehitavamapanevalt igav; eks koostaja tõlkevalikud ja eesti autorite loome väärib selle eest kiitust. Nüüdseks on Veenuse-projekt valmis saanud, nagu selgub koostaja Raul Sulbi ühest kommentaarist.

Geoffrey A. Landis – Pilvede sultan 6/10

Miikael Jekimov – Õhupuudus 5/10

Pamela Sargent – Unistus Veenusest 5/10

Heinrich Weinberg – Igal pool on parem kui kusagil mujal 5/10

Reidar Andreson – Meduusi kroonikad: Veenus 5/10

Mann Loper – Mina olengi Veenuse amatsoon 6/10

Ian McDonald – „Botanica Veneris“: Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget 6/10

ulmekirjanduse baas

Aleksandr Batšilo – Mittevajalikud (Raevu päevad, 2019)

Sobiv tekst ehk hiljuti ilmunud Beljanini huumori austajaile, aga seda küll teadusliku fantastika raames. Ehk siis lugu sellest, kuidas Venemaale on ilmunud tulnukad ja tulemuseks on paras hävitussõda, kus inimelul pole suuremat tähtsust - ehk siis eelkõige on oluline tulnukaid hävitada, ja kes omadest ette jääb, see ka teelt pühitakse.

Ja nii on siis metsades, kus võib arvatavalt neid tulnukaid kohata, nö lindpriid, kes püüavad ellu jääda - vähemalt senikaua kuni sõjavägi neid sodiks ei pommita. Loo peategelane ongi üks selline mittevajalik, üleliigne inimene, kes naisega metsas varjudes koperdavad endise sõjaväepunkrisüsteemi otsa, kus ootavad ees erinevad üllatused …

Tekst on lahendatud paraja loba võtmes, kus peategelane püüab ühtaegu elu eest võidelda kui ka siunab oma metsast kohatud kaaslannat, kel on komme meest ohtlikesse olukordadesse lükata. Ehk siis tekstis avaldub see vene hinge ja mehe ülevus, ühtaegu tehakse kangelastegusid kui ollakse lollakad. Selles mõttes võiks loo paralleeliks olla Benediktovi ohudraama “Koletis”, kus siis tulnukate asemel jäädakse alla lääne ideoloogiale - siin tekstis midagi nii võigast ei juhtu.

Ann Leckie: Abistav õiglus", "Abistav mõõk", Abistav halastus"

Võtan kõik sarja kolm raamatut korraga käsitlemisele, sest miks ka mitte - ning kuna neelasin nad alla kiiresti, peaaegu ühekorraga, moodustavad nad mu teadvuses pigem "detailierinevustega terviku" kui kolm erinevat romaani.

Erinevusi muidugi on.
Alustades sellest, et esimene osa pendeldab enamiku tekstist mineviku ja tuleviku vahel, teised kaks on aga lineaarsed.
Igal romaanil tundub olevat oma moraalne põhiteema. Esimesel on selleks soovitatav sünnipära määramise hulk inimese (kusjuures enamasti ON juttu inimestest, mis ei ole selle raamatusarja sees iseenesestmõistetav) eluteel.
Teisel rahvusküsimus, kuidas privilegeeritud rahvuste esindajatel on raske kaasa elada mitteprivilegeeritutele ja kuidas erinevad rahvused koos toimida saavad.
Kolmandas tehisintellektide enesemääramisõigus ning selle tahud.
Kolmandas on kõvasti enam huumorit kui teises, teises jälle enam kui esimeses.
Iga romaani lugu on iseseisvana loetav, nad on kirjutatud loetavana nii eelnevaga tuttavale kui mittetuttavale.

Sarnasusi muidugi on samuti.
Alustades kõigi kolme romaani peategelasest - ütleme, Breq, kuigi võimalikke nimesid on muidugi veel - kes on 3000 aastat tehisintellekt olnud, ent viimased ümmarguselt 20 on temast alles jäänud vaid üks inimkeha oma kohutavate piirangute ja hädadega. Tema raskused sedavõrd nõrga kehaga toimetulekul on samuti vaikne kõrvalteema läbi kõigi kolme teose.
Breq laulab kogu aeg, tema muusikalembus jookseb pidevalt läbi lugude. Võitlust erinevatel viisidel ning mitmete tegelaste vahelist pinget on kõigis kolmes raamatus ohtralt. Ning et selles oi-kui-kõrgtehnoloogilises lugematutele planeetidele laiali paisatud inimmaailmas on olulisel kohal ka religioon, vaimulikkond ning templi- ning palverituaalid, on meeldivalt järjepidev.
Hästi mõeldud samuti: tõepoolest, inimkond ei ole erinevate uskuteta toime tulnud siiamaani, miks ta siis edaspidi peaks?
Kui juba suuremate ühiskondlike tendentside peale vaadata, teeb mulle vaid rõõmu Radchi  suhtumine, mis ei pea sugusid üldse tähtsaks ning nii mehed kui naised kui kõikvõimalikud teised on vabad valima soenguid, riideid, seksuaalpartnereid, ameteid ja eluviise oma suva järgi.
Isik on isik, pole oluline, millised genitaalid kehal on.

Kõik kolm on olemuselt seikluslood, kolm erinevat (kuigi üksteisega seotud) seikluslugu, lihtsalt ... muude väärtustega pikitud.

Minu vaate kohaselt ei tasu raamat lugemist, kui neid "muid väärtusi" pole.
Ent kui pole muud peale heade tegelaste ning nutika maailmanägemise, ma ei neela neid teosesid, mekin tasakesi.
Neid kolme neelasin. Päris pagana põnevad!

Mis veel?
Mulle VÄGA meeldis Seivardeni ja Breqi suhete areng (ei, Amaati pärast, see ei ole armulugu!) persgeri tõlgid, kogu selle liigi arvatav mõtlemisviis, Anaander Mianaai idee ja konflikt (kuigi mul tekkis pisut probleeme tõsiasjaga, et phmt sama isik on tuhandeid aastaid elanud, ent ometi mitte rohkem tarkust kogunud) ning raamatute sotsiaalne tundlikkus.
Nendes on juttu Päris Asjadest, mis siis, et seiklusjutu vormis.

Muide, Õiglus, Mõõk ja Halastus on laevade klassid =)

Loteriis varem Õiglusest
Loteriis varem Mõõgast
Loteriis varem Halastusest 

Netis on muidugi veel palju kirjutatud, ent kuna enamasti ühest raamatust korraga, ei hakanud neid välja otsima.

Andrei Livadnõi – Teine kolonisatsioon (Raevu päevad, 2019)

Kuigi kogumikust napilt üle poole loetud, on hakanud peas käiama mõte, et tegemist on üsna meestekeskse ulmega, kus naissoost tegelased on heal juhul olulised kõrvaltegelased, või siis, noh, kohustuslikud lisandid meestemaailma. Muidugi, selline hinnang tekib angloameerika värskema ulme lugemise põhjal, selge, et siinsed tekstid on pigem sajandivahetuse paiku ilmunud (aga ei … kolm loetud juttu on dateeritud ajavahemikus 2008-2012). Siinne tekst on omamoodi Aadama ja Eeva lugu sõjajärgses maailmas ja noh, Eevaks osutub … järjekordne esemestatud naine, keda päästab tubli mees.

Lugu esitatakse mitmes etapis, erinevate tegelaste kaudu jõutakse viimaks peategelase vaatepunktini, mis on siis vangistatud sõjaväelase oma - kes kuuleb koos kaaslastega alles vanglas krüounest äratatuna, et sõda on juba mõni aeg tagasi lõppenud ning sõjavangi staatusest võib vabaneda sellega, kui mingi planeedile jäänud vastupanukolle vangide abil maha surutakse ning see planeet radiatsioonist ja sõjakolast puhastatakse. Noh, mis vangidel üle jääb, mingigi lootus vabanemisele.

Tekst pole teab mis tippteos, aga samas huviga loetav, ning see loo alguse vaatepunktide vaheldus on hea viis maailma sissejuhatuseks. Ja no Aadam ja Eeva, kah … idealistlik lähenemine.

Andrei Tepljakov – Naabrid (Raevu päevad, 2019)

Loo hinnet tõstab teksti finaal, mis oma sõnumi lihtsuses on õige lööv.

Jutt siis sellest, kuidas illegaalsete sahkerdamistega tegelev laevameeskond palgatakse tundlikule tööle - minna nö demilitariseeritud tsooni, et seal hävitada üks kaubalaev. Tsoon on siis sellepärast, et ära hoida konflikte teistsuguste eluvormidega, kelle-mille käitumisest pole mingit arusaama.

Sahkerdajad jõuavad kohale ja avastavad vinge tehnikaga laeva, mis lihtsalt triivib. Seeasemel, et laev kohe hävitada (nagu tellija soovis) lähevad nad seda lähemalt uurima, et sealt head-paremat tehnikat kõrvale panna ja hiljem rahaks teha. Tuleb välja, et pidanuks laeva siiski eemalt ja kohe hävitama, nagu nõutud …

Nagu öeldud, siis lõpu tarkusetera annab loole kõvasti särtsu juurde, muidu oleks selline pettumus nagu kogumiku kolm eelmist juttu.

George R. R. Martin – Valguse hääbumine (2020)

Ootamatult hea lugemiselamus, eks Martini kõik eesti keelde tõlgitud romaanid ja lühem proosa on tugeva horrori kiiksuga, seekord hakkas see ahistav õhkkond minu jaoks tööle kuidagi sobivalt soolaselt ja kõhedalt.

Mees saab kutse oma endiselt armastatult, et ta tuleks planeedile, kus endine armastatu töötab ökoloogina. Tegemist on maailmaruumis triiviva planeediga, mis on ühest päikesesüsteemist tasahilju minema triivimas – eelnevalt kasutati seda planeeti nö festivaliplaneedina, kus kõiksugu eri planeetide erinevad inimühiskonnad tegid nö näidise oma elukeskkonnast, mida sai siis külastada (noh, umbes nagu maailmanätus, aga et tegemist ikka planeetidega, siis hulga grandioossemas skaalas - milleks paviljon, kui võib parem linna või elukeskkonna teha). Aga pidu on läbi ning kogu planeet on enamvähem inimtühi, kohalik ökosüsteem on lagastatud sissetoodud liikidest ja ka planeedikujundamisest. Ning planeet on triivimas tühja galaktikaruumi, jättes selja taha päikesed (talve asemel on niisiis pimedus tulekul, romaani algul kasutati paaril korral seda pimeduse-lauset, mis tekitab muidugi huvi, et kuidas see õieti originaalis kõlas; ja eks tekitas kerge muige seda hüüdlauset tekstis kohates).

Naine ongi tühjal kosmodroomil vastas, aga kuidagi … tõrjuv – nagu peagi selgub, on ta seal planeedil koos abikaasa ja selle meeskaaslasega, ning elavad meeste päritoluplaneedile kohast pereelu (ning tema pole meest kutsunudki). Hoiatustest hoolimata püüab peategelane naist uuesti võluda ning mingi hetk õnnestub koguni meelitada põgenema, aga kõigi nende aktsioonide käigus tekivad muuhulgas mitmed rängad konfliktid sinna planeedile jäänud nende abikaasade ühiskonna teiste grupeeringutega (osa neist harrastab muuhulgas nö ebainimeste jahti (kõik, kes pole meie planeedilt, on ebainimesed), naise abikaasad on progressiivsemad ja püüavad takistada inimjahti - mille ilmsikstulek võiks põhjustada konflikti teiste selle süsteemi planeetidega) ning puhkeb õige verine ellujäämis- ja kättemaksumadin.

Kõlab nagu üsna tavapärane ulmekas, aga teksti teeb veetlevaks selle kultuuriline mitmekesisus, eelkõige kokkupõrge selle naise abikaasade ühiskonnakorraldusega, mis juba loomult on õige agressiivne ja ksenofoobne (aga jah, millisest vaatepunktist?). Ja muidugi selle eemale triiviva planeedi loodus kõigi oma sissetoodud liikidega ja need nö näitusepaviljonidest linna- või elukeskkonnad, mis nüüdseks inimtühjad ja toimivad omasoodu edasi. Kuni päikesesüsteemist kadumine kõik selle välja suretab. Ja see ajaskaala, kus kunagi Maalt pärit inimesed on asustanud ja kaotanud ja taasasustanud kõiksugu planeete - kuni on jõutud suure tühjuse servale, kus enam polegi tähti ega planeete.

Martin ei idealiseeri ühtki peamist tegelast, eks oma osa selles on peategelase üha deliirsemaks muutuv maailmataju selle hammasrataste vahele jäämise käigus. Peategelase ja ta armastatu suhte jälgimisel on huvitav jälgida, millal nimetab peategelane teda Gweniks või Jennyks, see on näide omamoodi sisemisest lagunemisest. Aga eks kõik siinsed võõrplaneetlased on teatud probleemidega ja samas oma ühiskonnamudeliga sinapeal. Jällegi, huvitav karakteriloome.

Ühesõnaga, mingit rõõmsat pulli siin pole, küll aga õige tinast noiri; huvi poolest võiks selle maailma teisigi tekste lugeda (nagu aru saan, on tuntuimad neist Haviland Tufi reisid).

“Ta pöördus Dirki poole ja võttis mehe käe oma pihkude vahele. “Jah, ma olen sinust mõelnud. Olen mõelnud, et asjad olid paremini siis, kui me koos Avalonil elasime, ja olen mõelnud, et võib-olla olid see ikkagi sina, keda ma armastasin, ja mitte Jaan, ja olen mõelnud, et meie sinuga võiksime tuua maagia tagasi, anda kõigele jälle mõtte. Aga kas sa siis ei näe? See ei ole nii, Dirk, ja kogu su pealekäimine ei muuda asja. Kuula seda linna, kuula Kryne Lamiyat. See on sinu tõde. Sa mõtled minust ja mina mõnikord sinust ainult sellepärast, et meie suhe on surnud. See on ainus põhjus, miks ta paremana näib. Õnn oli eile ja õnn tuleb homme, aga mitte kunagi ei tule seda täna, Dirk. Seda ei saagi olla, sest lõppkokkuvõttes on see ainult illusioon, ja illusioonid paistavad tõesed üksnes kaugelt. Meie suhe on läbi, mu unistav kadunud armastus, läbi, ja nii ongi kõige parem, sest see on ainus asi, mis selle heaks muudab.”” (lk 100)

ulmekirjanduse baas

Kirill Benediktov – Koletis (Raevu päevad, 2019)

Anekdootlik lugu maailmast, kus poliitkorrektsus on elunormiks – see on tänapäeva inimesele muidugi kujuteldamatult õudne, et sugu on enamvähem tähtsuse kaotanud (mõelda vaid, peategelase vanemateks oli kaks isa!), et teistsuguseid tuleb nimetada võimalikult neutraalsete nimedega ja seksism on vaat et vangilaagriga karistatav.

Mõskvas aetakse taga jubedat koletist, kes korraga ilmub välja peategelase korteris – seal hakkab koletis tutvustama endisaegse eluolu mõnusid. Peategelane sulab („no tõesti, ma olen tegelikult …“) aga teatud piirini.

Tõeline hihihii ja hahahaa neile lugejatele, kes hindavad vanamoodsat elu ning kellele nüüdse lääneilmse elu mõned suundumused tunduvad viivat kogu ühiskonda kuhugi sodoomia sohu. Tekst on muidugi räigelt ülevõlli, aga teadagi, kui juba praegu jalgu mulda ei suru, siis pole sellest pääsu ega midagi.

ulmekirjanduse baas

Tim Skorenko – Revanš (Raevu päevad, 2019)

Veider machofantasy laadis lugu surematute ühiskonnast, kus teravamate elamustega on kriis, aga samas hingehädadki vaevavad. Sa võid ju lõputult tappa ja kõiksugu naisi jõhkralt keppida, aga eks mingi aja pärast puudub sellest erutavus; või noh, kuivõrd tapmine ja vägistamine võib kellegi jaoks üldse erutavaks osutuda.

Aga siis pakutakse loo peategelasele – sealse ühiskonna ühele võimsamale machole – üht kihlvedu, mille võiduks on siis … No eks omamoodi humoorikas seegi, et kihlvedu lahendatakse piljardipartiidega (ja eks kiidega saab ka uhkelt rahvale esineda).

Tekst on kuidagi lamedalt või üheülbaliselt teostatud (muidugi, tegu ongi lühijutuga). Hea küll, kõike seda mõttetut vägivalda ja piinamist võib pidada surematuse pohmeluseks, aga kuidagi … lapsik või nii, või siis poosetamine. Ja viis, kuidas peategelane võtab naisi ja rahuldab ennast, nooojah. Eks teksti on ka freudistlikke hõllandusi sisse pandud – kasvõi see madonna ja hoora teema, aga no ikkagi … vähe totter tekst, pole just michaelrfletcherlikku nihilismi.

ulmekirjanduse baas

Sergei Lukjanenko – Rong Soojale Maale (Raevu päevad, 2019)

Peale Gansovskit mõjub see tekst vähe lahjana. Muidugi on siin hingeminevalt valusaid valikuid ja see peategelase rännak võõraste lastega ja loo finaal Sooja Maa väraval, aga … Võibolla jääb tekst liialt skemaatiliseks, ehk oleksin pidanud endale selgeks mõtlema, mille eest põgeneti.

Kui tekst on dateeritud 1993. aastaga, siis võiks edasi mõelda, et mingil moel see illustreerib Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud ühiskondlikke ja poliitilisi probleeme ja konflikte, mulle millegipärast assotsieerus kõik need sõjalised konfliktid, mis puhkhesid lõunapoolsetes endistes liiduvabariikides. Kuid vast on see liialt lihtsustatud lähenemine. Või noh, või siis omamoodi ulmeline jäljendus Remarque’st.

ulmekirjanduse baas

Sever Gansovski – Raevu päev (Raevu päevad, 2019)

See tekst on valitud muuhulgas VanderMeeride teadusliku fantastika suurde antoloogiasse kui näide kuuekümnendate aastate ulmest; seda huvitavam on nüüd juttu siit kogumikust avastada (ka siinses valikus on see kõige varasem tekst), dateeritud 1964. aastaga). Ja tuleb tunnistada, et päris hea lugu.

Ajakirjanik sõidab nö tsooni, kuhu on valla pääsenud laborieksperimendid – olendid, kes pole ei loomad ega inimesed. Intellektuaalsete võimete poolest vaat et inimestest võimekamadki, aga … pole inimesed. Ajakirjaniku eesmärgiks oleks omapoolselt uurida, et mis olendid need on ja mida nendega peale hakata – kas lasta hävitada või tunnustada inimestega võrdväärseteks. Aga noh, nagu ta on kuulnud ja nagu ta nüüd kogeb, need olendid on … teistsugused.

Eks siis loost võibki mõelda, mis õieti inimeseks teeb – kas selleks on piisav intellektuaalne võimekus ja teatav humanoidsus või kui oluline on selle juures empaatia. Muidugi, kuidas seda veel mõõta ja kas sellise mõõdupuu kasutamine ei viiks edasi järgmiste ohtlike kitsendusteni. Või millised komplekssed mõõdupuud on üldse kasutatavad. Ehk mis on siis Teine.


ulmekirjanduse baas

August Kitzberg – Maimu (1960)

Seda võiks nimetada rahvusliku traumakirjanduse üheks näiteks – kunagi oli kuldne aeg, mil eestlased olid vabad, aga siis tulid võõrad ja võtsid meie iseolemise. Et tegevus toimub 14. sajandi teises pooles, siis olid veel maarahval iseseisvusest mingid mälestused alles, ka peale Jüriöö ülestõusu hoitakse salajas selgi sirged … aga need kõikvõimsad ja ahistavad ristirüütlid ja preestrid. (Ja eks eestlase mõiste tekkis alles 19. sajandil jne jne jne.)

Tekst on ühtlasi katse anda tausta Karksi kandi kohapärimusele ja rahvakultuurile – et millised kohad millega seostuvad ja mis põhjusel on rahvariided sellised jne. Kas see on nüüd noore Kitzbergi enda kogutud pärimus või on ta sellegi kuskilt raamatust endasse ahminud, ei oskagi öelda.

Kuid trauma ja traditsioonide kõrval on see ka muidugi traagiline armastuslugu, kus kahe naisega, ema Lehte ja tütar Maimuga, tehakse vägagi koletuid tegusid. Mõlemad naised ohverdatakse nende armastatud meeste tegude tõttu ja võõrvallutajate heaks. Feministlikust lähenemisest oleks vast naeruväärne rääkida, Kitzbergi paatos on üsna traditsiooniline; mehed muudavad maailma, naised annavad sellele värvi. Muidugi, autor oli noor ja roheline, hiljem tuleb teadagi … „Libahunt“.

Noorusest on ehk Kitzberg kirjutanud teksti mitmeid jaburusi, vast veidraim on loo alguses, kuidas Lehte läheb lossi pidulikule nurgakivi panemisele ja laseb end sealse tseremoonia käigus end lossiseina müürida – mis küll jõuab talle kohale üsna hilja. Ning õhtul, kui ta põgenikust mees ilmub, selgub, et naine on vahepeal Maimu sünnitanud. Eks jah, sellised asjad käivadki nii möödaminnes – kuigi samas on see vast võimas kujund, rase naine on nõus end ohverdama (või milleni on rase naine viidud). Võiks muidugi seetõttu mõelda Lehte ja neitsi Maarja kui sümbolite peale: et kuidas siis Eestist sai Maarjamaa lurr.

Tekst on täismahus netis üleval.

Neil Gaiman – Mouse (Smoke and Mirrors, 2005)

Vahest üks masendavamaid lühilugusid, mida olen Gaimanilt lugenud. Raamatupidajast inglane on läinud elama Ameerika lõunaosariikidesse koos ameeriklannast armukesega, kellega pole just imeline läbisaamine, pealegi läheb naine aborti tegema. Lisaks on nende elukohas probleem närilistega, kohalikust loomapoest õnnestub mehel viimaks saada hiirte püüdmiseks selline puur, mis ei peaks loomakesi tapma – kinnipüütud hiire võib alati kuskil nurgal lahti lasta. Kuigi selle puuri puhul pole just kindel, mida see õieti lõksujäänud hiirega teeb. Igal juhul, mees ostab neid kaks tükki ja paneb need majja üles.

Naine läheb siis aborti tegema ning mees jääb palgatööd tegema (kaugtöö!). Ta kuulab poole kõrvaga kohalikku raadiot, kus on intervjuu mingi poolhullu vandenõuteoreetikuga, kes räägib sellest, mida liberaalid ja homod õieti taotlevad, kui abordid on lubatud – nimelt võetakse need elualged ja süstitakse need siis laborihiirtele, et nii leida ravi AIDSile, mis homosid ja liberaale vaevab. Õhtul tuleb naine tagasi, mingi aeg jääb esimene hiir lõksu kinni.

Et siis … õige süsimust tekst. Pole just Gaimani säravamate tekstide hulgast, küll aga õige vastiku järelmaitsega õuduslugu või nii. Muidugi, kui paljud enam mäletavad, milline surmaotsus oli aastakümneid tagasi HIV positiivse diagnoos, ajad ikka muutuvad … õnneks või kahjuks jäävad küll igasugu hullud alles.

ulmekirjanduse baas