Mullused lugemised

Tundus selline väga lugemisvaene aasta ja sedagi vähest ei jõudnud kõike kusagile üles tähendada. Tagantjärele lugemismuljeid ja raamatukogu laenutusajalugu sirvides selgus muidugi, et tegelikult sai loetud umbes raamat nädalas. Tagasivaates siis nõnda ... (ei kronoloogilises ega paremusjärjestuses ja täiesti hetke dikteeritult - kommentaari puudumine ei tähenda tingimata midagi)


Eesti kirjandusest

1. Indrek Koffi uitmõttepäevik „Võimalus jääb“, Härra tee & proua Kohvi, 2019.
Alati see meeldida püüdmine ja usku on vaja.

2. Kai Aareleid “Salaelud”. Varrak, 2018.
Nii paljuski üldse mitte minu teemad. Aga samas siiski jälle laitmatult kirjutatud, ei saanud igal leheküljel tõdemata jätta. Kuidas selle süütusega siis ikka on, jäi vast mõttesse kõige enam ... küsimusena.

13. Ketlin Priilinn „Liiseli võti“. Tänapäev, 2008.

3. Jan Kaus “Enne kui unisusest saab reegel”. Post Factum, 2018.
Raudteejaam täis möödanikku läinud elu jälgi oli üks neid kujutluspilte, mis alles üsna hiljuti silme ette kerkis, pidin otsima, enne kui selle allikas meenus. Ja tänu sellele otsingule on nüüd see raamat seotud tihedalt kujutluspildiga sellest samast raudteejaamast, mis on Aegviidu oma, nagu selgus, varasemal ajal ja ühest poisist, kes on Jan Kaus ja kes lebab raudteejaama teisel korrusel oma voodis, väljas on suvine öö koos kõige selles sisalduva võitmatusetunde ja hämara hakul jahile tõttava kiskja erutusega, ja selles samas öös, vaevu meetrit 4 silmad pärani magavast lapsest, õhukese laudseina taga, kord tähtede all, kord pilvede pimeduses, kord ühes või teises faasis kuu kahkjas kumas, tuksuvad suurte ja võimsate diiselrongide mootorid rööpaid, liipreid, seinu, klaase, õhku, voodeid, südameid ja trumminahku väriseva paneva hooga. Tuksuvad kohalt veereda, tuksuvad kõigisse Liidu suurtesse linnadesse, lõka-lõka mööda linnuteed kaugele, mõõdavad oma ratastega universumi mõõtmatuse mõttega haaratavaks kokku, võtavad kaasa ja jätavad maha ühekorraga...
Tegin sest raamatust ilusa pildi, valgete õitega.

9. Eeva Park „Lõks lõpmatuses“. Tänapäev, 2003.
Mäletan, et olin vägagi meeldivalt üllatunud selle loomulikkusest, tihtipeale on eestikeelsetel originaalidel sedakanti žanri puhul kuidagi kunstlik maik man, aga Eeva Parki kirjutatu mõjub orgaaniliselt ja teksti võlu ei seisne pelgas süžee kokkupanemises vaid omab eraldiseisvat isikupärast lumma, kuidagi nii.

8. Viivi Luik “Varjuteater”. Eesti Keele Sihtasutus, 2010.
Siit meenub praegu esmalt vast just see koht, kus räägitakse kirjutamisest ja piinlikkusest (või oli see häbi?). Igatahes sellest umbes, et kirjutades ei saa jääda seltskondlikult ontlikuks vaid tuleb välja öelda see, mis isiku tasemel võttes piinlik oleks, vms. Ah, juba unustasin, kuidas see täpselt oli.

16. Kerttu Rakke „Häbi“. Mitu Juttu, 2018.

19. Rein Põder „Savimäe“. Eesti Raamat, 2017.
Oli mis oli, aga see, et see järv põhimõtteliselt satelliitpildilt leitav on, on omamoodi boonus. Nõnda on Savimäe paratamatult imaginaarsele Eesti kaardile kantud.

20. Eevi Tael “Lapse silmadega vanast Narvast”. Varrak, 2005.
Üks neid ajarännuraamatuid. Vana Narva on jälle üks neid kummalisi asju, mis on olnud, kuid on täiesti kadunud ja pealtnäha ilma järgnevuseta, aga ometi on olnud... ma olen mälestusteraamatute võlust ja populaarsusest täiesti aru saama hakanud vist.

32. Mathura „Jääminek“. Allikaäärne, 2016.
See majake seal talvises eraldatuses ja külm ja rõske ja raske ja pime ning ometi suurte veemassiivide võim, inimesed, kes justkui kaldajärsakuna lagedaks uhutud, midagi on ja ei ole ka, aga ikka on nii vist, et kui ütled meri või mets või surm, siis juba need sõnad iseenesest jäävad meelde.

35. Agu Sisask „Kummalised seosed“. Tänapäev, 2009.
Peaks Käbi Lareteid lugema, muuhulgas.

36. Agu Sisask „Mõrv Jaapanis“. Perioodika, 1994.
37. Agu Sisask „Mägi ja lehvik“. Eesti Raamat, 1985.
38. Agu Sisask „Yumiko“, Pegasus, 2002.
43. Mairi Laurik „Mina olen Surm“. Tänapäev, 2016.
44. Erik Tohvri „Ühe katuse all“. Varrak, 2014.
45. Tõnu Õnnepalu „Pariis“. EKSA, 2019.

17. Jüri Kolk “Esimene malbe päev sel aastal”. SA Kultuurileht, 2018.
Mäletan seda, kuidas ma seda supi asja kohe üldse välja ei jaganud. Nomuidugi, tuleb välja, et supp ei ole üldse mehelik. Vatsiis.

25. Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”. Varrak, 2019.
26. Mudlum “Linnu silmad”. Eesti keele sihtasutus, 2016.

27. Tia Navi "Väike armastuse lugu". Päike ja pilv, 2018, illustr. Kadi Kurema.
Tundus tol hetkel, Selveri raamaturiiuli ees seistes, mil selle kiirelt läbi lugesin, kuidagi midagi olulist tabavalt liigutav. Iseenesest lihte lugu ja väikelastele, kindapaarist, aga tundus ... meisterlik.

28. Tõnu Õnnepalu „Aaker“. EKSA, 2019.
Esimene Õnnepalu siis lõpuks. Noh, pärast Piiririiki. Esimene mõtisklusõnnepalu. Saan aru, et väliseestlasena võib mõnevõrra karvad turri ajada. Aga ma ise mõtlen seda, et mõtisklusõnnepalu on kuidagi nii, et Õnnepalu mõtiskleb. Seega las olla mõtisklusvabadus ja seostevabadus. Loed ja noogutad, et ah nii see mõtisklusõnnepalu siis mõtleb. Nopid midagi kui tahad (tsitaate võiks iseenesest lõputult noppida, kui tahta), kui ei nõustu, siis jätad nõustumata jne. Kuigi unustada ei tohi siiski ka, et tegelikult on see ikkagi raamat, ülekäidud, stiili vormitud ja nii edasi. Isiklik ja umbisiklik ühekorraga.

29. Carolin Kuuskmäe „Ekraani taga“. Varrak, 2019.
Väga siiralt super superkangelane, selline fännikirjanduslik siirus, eksole.

16. Kerttu Rakke „Häbi“. Mitu Juttu, 2018.

30. Doris Kareva „Sa pole üksi“. Verb, 2011.
Huvitavalt destilleeritud, mõtlen tagantjärele, aga mis täpselt ei oska öelda.

47. Maarja Pärtna „Vivaarium“. Elusamus, 2019.
See, et miski jääb alati pildilt välja ja et jõgi, millesse tahtsin teist korda astuda on ära kuivanud.
Esimesega on, et nii on, jah. Võiks isegi öelda, et pildilt välja jääva otsimine on mul isiklik hobi vms, mitte et ma selles kuidagi eriti osav oleks – alati avastan hiljem, et märkamata jäi. Ja see jõe asi on lihtsalt nii mõnusalt mitmekihiline. Arutlegem pealegi siin ühe käe plaksu üle, aga kõik see kahvatab võimaluse kõrval, et käed sootuks otsast kukuvad.

48. Timo Maran „Metsloomatruudus“. Elusamus, 2019.
Mõnusalt metsane ja vahetu, vast.

51. Paul Raud „Kellata torn“. Tänapäev, 2019.
Oi, mulle meeldib aegade ja fantaasiate segadik ning võimalus ära tunda Tallinnat jms on puhtalt eestikirjanduslik nauding (isegi kui autor ise Tallinnale mitte ei mõelnudki, no see juba siis tema viga). Aga samas muidugi peab leppima ka sellega, et ikka kummitab teatav visandlikkus ja ikka ei tõmba päris nii endasse ja ei ole päris nii nüansirikas ja läbikoetatud kui oskaks unistada.

52. Piret Raud „Verihurmade aed“. Tänapäev, 2019.
Sama nagu eelmise kommentaari lõpp. Ühest küljest mõnusalt mitmetahuline ja tegelaskirju ja lahtine. Aga teisalt jäävad taimed pinnapealseks, ei ole ei poeetiliste ega populaarteaduslike tähendustega jõutud lugeja närvilõpmeid kirjandusliku terviklikkusega kõditama, paljalt vereurmarohul ja militarisel ikka päris ei mängi välja ning ka tegelaste ja olukorra komplekssus jääb siiski nüansivaesemaks kui loota tahaks, samas olles jälle kohati otsesõnuväljaütlevam kui vaja. Seega tahaks öelda visandlik, aga tegelt üldse ei taha, sestnoh, mis õigusega?


Väliskirjandus

46. Keigo Higashino „Andunud kahtlusalune“. Tänapäev (2017) tlk Margit Juurikas.

39. Robert Silverberg „Valitud teosed. 2, Öösse kaduv tee“, Fantaasia, 2016.
40. Robert Silverberg „Valitud teosed. 3, Märkmed eel-dünastilisest ajastust“, Fantaasia, 2018.
41. Robert Silverberg „Valitud teosed. 1, Tähehiiglaste orjad, Fantaasia, 2016.
Selline kronoloogilises järjestuses kirjaniku arenguloo-kogumik on nii mõneski mõttes erutav lugemine.

42. Michel Houellebecq „Elementaarosakesed“. Varrak (2008) tlk Indrek Koff.

58. Robin Hobb “Saatuse laev” (472+384 lk), Varrak 2013-2017.
18. Robin Hobb “Võlulaev” (352+464 lk), Varrak 2013-2017.
23. Robin Hobb “Hull laev” (416+428 lk), Varrak 2013-2017.

33. Erling Kagge „Vaikus müraajastul: rõõm end maailmast välja lülitada“. Post Factum 2018, 146 lk.
34. Sheila O'Flanagan „Kadunud naine“. Varrak 2017, 366 lk.

21. Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”. Tänapäev (2016, 192 lk), tlk Erle Nõmm.
22. “Usbeki Muinasjutte” Sarjast Saja Rahva Lood - „Rustam ja Valge Koletis“ Eesti Raamat (1977), 26 lk, tlk Haljand Udam, illus. Tiiu Allikvee
Saja rahva lood on alati kindla peale minek, nii palju peaaegu et olemuslikke mäluradu. Selles Rustami ja Valge Koletise loos mäletan ikka ja jälle kõige selgemini seda känd-vanameest, kes selga istus ja rõhus ja rõhus ja rõhus ...

24. Leïla Slimani “Hällilaul“. Tänapäev (2018, 168 lk), tlk Sirje Keevallik.

31. Emelie Schepp „Delta-väljakutse“. Hea Lugu 2018, 393 lk.

4. Han Kang "Human acts". Hogarth (2016), 226 lk, tlk Deborah Smith.
Lõuna-Korea sentimentaalsus ... Aga tegelikult mõtlen praegu, piinlik küll, rohkem sellele, mida Deborah Smithi tõlgete kohta lugesin ning sedagi peamiselt Taimetoitlasega seoses. Seda siis, kuidas ta algteksti on selguse mõttes täiendavalt peatükistanud, kuidas ta on võtnud otsuse lisada omadussõnu, mis teksti ingliskeelsele lugejale värvikamaks muudaksid jms. Aga tegelikult pole muidugi raamatu enda lugemise elamus ka kuhugi kadunud ja üsna kindel, et nii mõndagi ujub sealt tulevikus jälle mõttesse ... see laibalehk ei haju nii kergelt.

5. Kazuo Ishiguro “Maetud hiiglane”. Varrak (2017), 320 lk, tlk Krista Kaer.
Ishiguro The Unconsoled on siiani üks raamat, mis mulle tihti meenub ja millele palju tagasi mõtlen. Mõtlen Sophie ja ta vanaisa loole, mõtlen Borisele koos tema kujuteldavate võitluste ja mängijaga number üheksa, mis jäi vanasse korterisse maha, mõtlen Brodskyle ja tema haavale, mida ta ikka ja jälle lõputult hellitab... Aga Maetud hiiglasest pidin rääkima. Siingi on Ishiguro suutnud põimida magusvalusat, igatsuslikku, paratamatut nõnda, et see jääb mõttesse kinni. Unustuse head ja halvad küljed armastuse ja vihmaise kontekstis... ja kuidas selle lõpuga ikkagi oli. Arvan, et tahan seda mingi hetk uuesti lugeda, mulle meeldib, kui tekstid on säherdused, et jäävad kummitama, köidavad mõtet ja tunnet takkajärgigi nõnda, et lähedki jälgi pidi tagasi vaatama, mis märkamata jäi...

6. Margaret Atwood „Teenijanna lugu“. Eesti Raamat (1993), 272 lk, tlk Ann Alari.
7. Arkadi ja Boriss Strugatski „Marslaste teine sissetung“. Fantaasia (115), 102 lk, tlk Linda Rajand.
10. Merete Mazzarella “Vanaemadest ja lastelastest: täna õhtul mängime ...”. Varrak (2018, 216 lk), tlk Kadi-Riin Haasma.
12. Doris Lessing “Vanaemad”. Sihtasutus Kultuurileht, 2012 (55 lk), tlk Krista Kaer.

14. Dan Simmons “Heeliksi orvud”. Fantaasia (2017), 151 lk, tlk Külli Seppa ja Tatjana Peetersoo.
Mäletan, et see tekitas kuidagi sooje tundeid Shakespeare'i loomingu vastu, seline ulmeline kummardus klassikale.

15. Jenő Rejtő “Karantiin Grand Hotelis”. Eesti Raamat (1990, 127 lk), tlk Edvin Hiedel.
Hea situatsioonikoomika on hea.

49. J. M. Ilves „Nukumaja“. Post Factum 2017, 233 lk, tlk Tiina Maripuu.
50. J. M. Ilves „Lõppmäng“. Post Factum 2017, 271 lk, tlk Tiina Maripuu.


Suvepuhkus

11. Robert Jordan „The Eye of the World“ (Wheel of Time 1). Orbit 1990, 814 lk.
53. Robert Jordan „Lord of Chaos“ (Wheel of Time 6). Tor Fantasy 1995, 1011 lk.
54. Robert Jordan „The Fires of heaven“ (Wheel of Time 5). Tor Fantasy 1993, 703 lk.
55. Robert Jordan „The Dragon Reborn“ (Wheel of Time 3). Tor Fantasy 1991, 699 lk.
56. Robert Jordan „The Shadow Rising“ (Wheel of Time 4). Orbit 1992, 1031 lk.
57. Robert Jordan „The Great Hunt“ (Wheel of Time 2). Orbit 1990, 707 lk.

Tõdesin, et teisele ringile minnes on täiega tšill. Ja samas tundubki vist, et on päris hea lugeda nõnda, et esimesel ringil vaatad unenägudest ja pahalaste tegemistest pigem diagonaalis üle ning keskendud seiklusele, sest on ju ikka vaja teada, mis lõpuks saab ja mis lõppude lõpuks saab. Teisel ringil on siis mõnusalt palju avastada seda, kui paljut varakult ära vihjatud ja pildiliselt olemas on ning kuidas juba alguses tegelased oma tervikule truud on. Samuti on teisel ringil rahulikult aega kirjeldustes ringi vaadata ning Lugardi kõrtsilauliku salmikesi viisistada (A girl from Lugard came to town, to see to see to see ...). Sellel teisel ringil hakkad siis kahetsema, et Jordanil polnud rohkem aega viimistleda ja et lorilaulude salmikesed vähe poeetilisemalt kokku pole pandud ja üldse igasuguste kõrvallugude ja lugude sees lugude ja mikrotegelaste tarbeks pole jätkunud eraldiseisvad kirjanduslikku auru nii palju, kui võiks. Ent arusaadavalt muidugi ei oleks siis mingit WoTi tervikuna olemas, hea kui esimene osa oleks. Seega, kõigest hoolimata tunnustustväärt maht, haare, terviklikkus ja kirjutamiskiirus. Mitte, et kõikvõimalikes arvustustes ette heidetud kriitika enamuses täiesti tõsi ei oleks. Aga eks ka enamus kiidusõnu ole täiesti asjakohased. Ahjaa, kusjuures, nõnda rahulikult WoTi maailmas ringi loiderdades hakkavad ka peategelaste seikluskaared kuidagi paremini paika loksuma, mõõtkava loksub paika ja mis peamiselt häirima jääb ongi lihtsalt liigne hulk pidevaid kordusi, nii taustade meeldetuletamise kui väljendite korrutamise osas.
Ahjaa, WoTi aastaajalisus on midagi minule. Soojad lumeta talved, mis meil siin viimastel aastatel olnud, need meenutavad alati seda kevadet, mis ei tahtnud tulla; suvised kuumalained jälle seda suve, mis ei tahtnud lõppeda jne.


Ja viimaks mõnda neist, mis pooleli jäid, neid oli oluliselt rohkem kui kaks ... ajanappus.

A. N. Wilson „Viktoriaanid“. Varrak, 2018.
Mulle väga meeldib selle haare, jällegi. Muidugi tingib ka teatava skemaatilisuse, paratamatult, aga ilmselgelt jäi autorist Head Readil mulje, et ta võiks möödaminnes ka kümne köite jagu Viktoriaanidest jutustada. Nõndasiis on see teatava tervikliku või kõikehõlmava ülevaate katse ja sedasorti lai haare on minumeelest ka väärtus omaette, paigutuvad mingid tegelased ja asjad konteksti ning selle perioodi kirjanduse tähtsamaid teoseidki on sekka mainitud.

Elli Radinger „Huntide tarkus“, Tänapäev, 2018.
Jällegi, huvitav lugemine. Ning unustage see alfaisase teema hundikarja näitel ära.


Aplaus sellele, kes lõpuni jõudis!

2019. aasta parimad raamatud

Tegemist on vast esimese sellise lugemisaastaga, kus tonnaažilt lugesin enam ingliskeelseid tekste kui et siis mõnusalt maakeeles. Kuidagi on kukkunud välja nii, et lihtsam on tellida kui et raamatukogust laenutada. Ja noh, 2019. aastal ilmunud raamatute esikümnesse ei mahtunudki eesti autorite teoseid, kuigi vaagisin vägagi tõsiselt nii Vadi, Meresi kui Aleksejevi raamatuid (kordan üle, siinne postitus käib vaid 2019. aastal ilmunute raamatute kohta, muidu võiks kogu lugemise top 10 õige erinev olla – „Beyond Redemption“, „Deadhouse Gates“, „The Poppy War“, „Blackwing“ , "The Two of Swords" - aga ei viitsi seda koostada).

Igal juhul, sedapsi, minu top 10:
1 Marlon James – Black Leopard, Red Wolf
2 Joe Abercrombie – A Little Hatred

3 Ed McDonald – Ravencry

4 Katherine Arden – The Winter of the Witch
5 Etgar Keret – Kissingeri igatsedes
6 Ken Liu - Broken Stars: Contemporary Chinese Science Fiction in Translation
7 Yoon Ha Lee – Hexarchate Stories
8 Zakes Mda – Suremise viisid
9 Ann Leckie – The Raven Tower
10 Paolo Bacigalupi, Tobias S. Buckell – Takerdunud maa


Ja need siis ülejäänud raamatud, mis ilmusid 2019. aastal.
Tuuli Tolmov – Neetud taevakivi
Roger Zelazny – Varjude Jack
Mare Kandre – Kurat ja Jumal
Peter V. Brett – Maapõu. Teine raamat
Urmas Vadi – Ballettmeister
Maniakkide Tänav – Newtoni esimene seadus
David Foster Wallace - Teatavate piiride poorsusest
Arvi Nikkarev – Maagia. Vene ulme antoloogia
Robert A. Heinlein – Topeltstaar
Werner Bergengruen – Poplavkin ja teised jutud
Triinu Meres – Kuigi sa proovid olla hea
Tiit Aleksejev – Müürideta aed
Jorge Luis Borges – Kujuteldavate olendite raamat
Andrus Kasemaa – Vanapoiss
Margit Lõhmus – Sterne
Andrei Beljanin – Tsaar Gorohhi salajuurdlus
Jorgos Seferis - Müütiline jutustus. Logiraamat III
Täheaeg 18: Ortoni isevärki avantüür
Kelly Barnhill - Dreadful Young Ladies and Other Stories

Maria Dahvana Headley - Give Her Honey When You Hear Her Scream (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Juhtub sedapsi, et äkiste leiavad teineteise nõia ja võluri abikaasad. Leiavad end kohe nii armunult, et nõid kui võlur püüavad omapoolselt sellesse sekkuda.  Ja noh, tulemuseks pole kindlasti midagi sellist, mida teineteisesse tormakalt armunud ootaksid – mitte et nad varem poleks pidanud oma abikaasade kõrval kõiksugu veidrusi läbi elama.

Nagu Samatari puhul, pole see tekst samuti just lihtsakoeline loo jutustamine (või on küsimus minu inglise keele mõistmises) ja ega nõiast naine või võlurist mees pole just rutiinsed kurikaelad. Ja see kirg ja armumine ja omanditunne, eksole: puhas lähisuhtevägivald, aga fantasy võtmes.

Sofia Samatar - Honey Bear (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2013)

Melanhoolne lugu emaarmastusest ja tulevikuta ühiskonnast. Sest planeedi on endile allutanud olendid, kes söövad kõiksugu elajaid (noh, inimesi enam eriti mitte, neid on kasulik tagavaraks või mustatöölisteks hoida). Aga eks ökoloogiline kriis on saanud veelgi võimendust, kuivõrd noh … erinevaid liike pole enam suurt järel.

Aga siiski on vanemaid, kes armastavad oma lapsi – kuigi nad on … peale Võõraste ülemvõimu haaramist õige teistsuguse füsioloogiaga (ja sellest tulenevate isiksuse lähtestamisega). Aga laps on laps … kasvõi mõnda aegagi ja tiibadega. Nii viib abielupaar oma erilise lapse ookeani rannikule puhkama, ja see kogemus ei kuku välja just nii nagu ema või isa soovisid.

Kenasti masendav lugu aeglaselt avaneva geneetilise ja ökoloogilise õudusega – mida kõike on mõni inimene valmis tegema oma järglase heaolu nimel.

Pamela Parts – Vanameestele sõbrapäevaks (2008)

Tihti öeldakse, et üks või teine autor on ühe teosega kõik vajaliku öelnud ning edasine loome on selle kordus või lihtsalt hale vari. Ka Parts on oma avaluuletusega sisestanud panuse eesti luuleilma ning nüüd võiks oodata selle teksti kanoniseerimist – kuivõrd kaanoneid loovad teadagi kes.

Niisiis, kas on midagi võimalik öelda midagi olemuslikumat? Mina ei usu. Milline mõtteselgus, hümnilikkus, rauge elusügise propeller!

Vanameestele sõbrapäevaks

Armastus ei kysi,
kas noorem või
natukene hallim,
aga mida karvasem
ja vanem – seda kallim.

Paul McAuley – The Thought War (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 3, 2009)

Autor jutustab ühe järjekordse zombiloo, aga seekord pole zombid mingid ühel või teisel viisil surnust ärganud, ee, olendid, vaid … alternatiivsed eluvormid. Tekkinud ehk samamoodi juhuslikult nagu elu ja keerulisemad elusolendid ja inimesed. Või siis  on muidugi ka võimalus, et tegu on hoopis mõne kauge võõrtsivilisatsiooni nö sondidega, mis on saadetud Maa peale.

Zombid iseenesest inimestest suurt ei hooli – nad lihtsalt paljunead ja täiustuvad ja ajavad omi asju. Inimesed ja riigid on neist tegelastest muidugi tugevalt häiritud, mistõttu läheb enamus energiast hoopiski geopoliitiliseks arveteõiendamiseks. Misjärel on inimkond enamvähem maadligi pekstud ning vähesed ellujäänud vaatavad jõuetu imestusega, kuidas need zombid maailma üles ehitavad.

Eks selle loo võlu vast olegi selles elegantses nägemuses, mil viisil võis elu kujuneda – aga on ka võimalus, et inimestele eelnes … no näiteks see zombilik eluvorm. Lugu on jutustatud pea antiteesina Wyndhami õdukatastroofile „Kraken ärkab“ – algul valitseb pea sarnane väikekodanlik inglise eluolu, aga … viimaks jäävad inimesed alla iseendile, mitte Teistele.

Raul Cabeza de Vaca - Getting Real (Castle Fantastic, 1996)

Retroulmeline lugu tulevikust, kus osa inimesi elab virtuaalses reaalsuses … no senikaua kuni võimalik (kuni liialt reegleid rikuvad või ei jätku raha teenuse ostmiseks). Loo peategelane Arita elab maalilises kindluses looduskaunis kohas ja tema probleemiks on see, et ta ei saa oma naabritega kõige paremini läbi. Sest ta pole just meeldivate isikuomadustega inimene.

Arita otsustab enne kohtuistungit (mis peaks langetama otsuse ta väljaviskamiseks) ise end virtuaalist välja logida - et hiljem õige mehena naaseda (ja koht kätte näidata, eksole). Ainult et kui ta peale äkiliseks muutunud väljalogimist silmad avab, selgub, et reaalne maailm on peale kolmeaastast virtuaalkindluse nautimist õige muutunud. Arita … on ühtaegu ahastuses ja püha viha täis, kui ta peale steroidikuuri ülesvirgutatuna (ikkagi kolm aastat liikumatust!) tänavale saadetakse, kus vihisevad kuulid ja mürtsuvad pommid.

Et siis niisugune arvutimängutemaatika, omamoodi hoiatuslugu. Eks retromaik tuleb sellest virtuaalreaalsuse kujutelmast, mis on loomulikult naiivne ja kiiksutu. Aga noh, eks siis ikka kõiksugu hoiatused, mis võib küll kaasneda, kui lihtsalt maailma eest virtuaali põgeneda jne.

Chen Qiufan - The Year of the Rat (Invisible Planets, 2017)

Ega ma õieti ei oska öelda, mis võiks olla selle loo nö juhtivaks ideeks, aga senise hiina ulme lühiproosa lugemiskogemuse põhjal tundub tekst ehk olevat keskmisest tempokam – mitte et seeläbi kikitaks siin angloameerikalikke kõrvu.

Lugu on siis järgmine – Hiina võimud on saatnud noored töötud haritlased omamoodi militariseeritud töölaagritesse, kus nende ülesandeks on tappa loodusesse pääsenud mutantrotte, mida muidu kasvatatakse lemmikloomadeks (sõjavägi on kõrgendatud valmisolekus pingete tõttu läänemaailmaga; et tegemist on kogenematute noormeestega, siis tulirelvade asemel peavad nad rotte jahtima odade ja külmrelvadega). Noh, üks asi on see veidrate võimete ja käitumisega mutantide jahtimine kuskil Hiina pärapõrgus (loomade üleskasvatamine on nimelt määratud põllupidajatele), teine on siis kõrgharitud noorte meest kohanemine harjumatute oludega – töölaagrist on võimalik vabaneda peale nö plaani täitmist; boonuseks on seegi, et seejärel peaks saama riigilt töökoha. Aga noh, arvutimängude ja lõbutsemisega harjunud noored … neile pole sõjaväestatud argielu just lihtne.

Niisiis, pealtnäha võiks üles märkida mitmeid tulipunkte – ülerahvastatuse probleem (aga naisi on vähe), looduse modifitseerimine, kergelt võiks mõelda ka autoritaarse võimu jõuvõtetele. Loo lõpplahendus on omakorda üsna sürreaalne või psühhedeelne, kuidas võtta. Ja nagu öeldud, keskmisest ehk tempokam tekst, mida autor esitab ajas edasi-tagasi hüppamistega. Eks võib mõelda, kui iseloomulik on see noorte meeste kasutamine riigi hüvanguks erinevate suurvõimude poolt (kahtlemata oli tegu nö ühiskonda tasalülitamisega), või üldse välisvaenlase kuju kasutamine siseriiklike probleemide summutamiseks.

Cheng Jingbo - Grave of the Fireflies (Invisible Planets, 2017)

Kunstulme lugejatele, kellele meeldivad unenäolised ja fantastilised maailmad ja tegevused. Võlurid, printsessid, surevad planeedid ja tähelennud. Kõik on kammerlikult kaunis proosas kirja pandud ning kõigil võimalus nii paljut juurde kujutleda.

Nagu petlikust ja võrdlemisi sisutühi-ettevaatlikust esmakogemusest autori lühiproosaga näha, siis seekord jääb stiil & sisu minu jaoks liialt jahuks ja mulje parandamiseks pole mul tahet teksti teist korda lugeda (mis muidu on pea automaatselt muljeparandaja). Mitte et see minupoolne sõnavaht konkreetse teksti enda kohta midagi ütleks.

Hassan Blasim - Iraq + 100: Stories from a Century After the Invasion (2016)

Seda kogumikku võiks nimetada traumapõhiseks ulmeks – mis on muidugi igati arusaadav, arvestades Iraagi lähiminevikku ja olevikku ning neist tulenevaid tulevikuootusi. Kogumiku koostaja Blasimi algne eesmärk oli saada iraaklaste visioone paremast tulevikust; niisamuti tõuget anda kaasaegsele Iraagi ulmele. Eesmärgid … ei läinud just täiega täppi, tuleviku ainetel suuremat positiivsust küll ei leia, pigem näevad autorid okupatsiooni jätkumist ühel või teisel moel (et noh, miks mitte siis kasvõi Hiina alluvuses).

Ulme tase kui selline on nii ja naa – esiteks on tegu etteantud teemaga ja teiseks … trauma on trauma. Minu jaoks eredamad tekstid on Baderi ja Abdulrazzaki sulgedest. Bader keeras vindist põhjalikult üle ning Abdulrazzaki tekst on lihtsalt universiaalselt ulmeline ja oleks tarbitav pea igaühele, kel natukenegi Iraagist aimu. Eks see pakutav ulme pole rangelt Iraagi-põhine, kuna enamust autoreid võiks võtta välisiraaklastena; ning eks võiks küsida edasi ka adressaadi kohta – kümnest kolm lugu on kirjutatud ingliskeelsena, ülejäänud siis tõlgitud inglise keelde.

Traumast kui sellisest lugemine pole vast üheleegi normaalsele inimesele meelakkumine, eks nii kulus selle üsnagi normaalse paksusega antoloogia lugemiseks õige mitukümmend kuud. Kuid alati ei peagi püsima lugemismugavustsoonis.

• Kahramana • Anoud 5/10

• The Gardens of Babylon • Hassan Blasim 5/10

• The Corporal • Ali Bader 6/10

• The Worker • Diaa Jubaili 4/10

• The Day by Day Mosque • Mortada Gzar (ei suutnud midagi arvata)

• Baghdad Syndrome • Zhraa Alhaboby 4/10

• Operation Daniel • Khalid Kaki 4/10

• Kuszib • Hassan Abdulrazzak 6/10

• The Here and Now Prison • Jalal Hasan 4/10

• Najufa • Ibrahim Al-Marashi 5/10

Hao Jingfang – Folding Beijing (Invisible Planets, 2017)

Vaade tulevikku, kui Hiina võimud on ülerahvastatuse ja majandusliku heaolu küsimuse lahendanud omal moel – Peking on jagatud kolmeks nö tsooniks. Esimeses tsoonis elab 5 miljonit, teises 25 miljonit ja kolmandas 50 miljonit inimest. Ja need tsoonid … vahetuvad niimoodi, et linn on jagatud kolmeks osaks, mis kordamööda maapinnal asuvad, muul ajal on linnakeskkond ja inimesed nö kokku pakitud. Noh, võib ette kujutleda seda hiiglaslikku mehhanismi, mis hiigellinna struktuure niimoodi liigutab.

Ehk siis asi on selles, et massitootmises ja põllumajanduses pole enam inimesi kuigi palju vaja (arvatavasti piisaks esimese ja teise tsooni inimestest, et majandust ja riiki elujõulisena hoida), kuid üleliigseid inimesi (Pekingi näitel siis 5/8 elanikest) pole kuskile panna (üks tegelane toob näiteks Euroopa, kus seda lahendati osalise tööaja abil – mis on aga majandusele kurnav) – nii on välja mõeldud, et need üleliigsed inimesed võiks kasvõi käsitsi prügi sorteerida (kuigi masinad teeksid seda muidugi tõhusamalt). Ja noh, et alamklass liigselt oma elu üle ei nuriseks, tuleb tsoonide elanikkonnad üksteisest võimalikult eraldatuna hoida. Nii on kokkupakitud tsoonide elanikud uinutatud, kui on nende kord maa all olla.

Ma ei saa öelda, et oleks päris täpselt aru saanud sellest mehhanismist, kuidas Pekingi üks või teine tsoon „kokku pakitakse“, aga eks aimu saab ikka. Tekst ongi sellest, kuidas üks keskealine prügisorteerija satub omatahtsi sõnumivahendajaks tsoonide vahel ning seetõttu kolmandas esimesse ja tagasi kolmandasse läks, ning mida kõike ta nägi ja koges – kolmanda tsoon ülerahvastatus on ikka vägagi erinev väikelinnaliku luksusega esimesest tsoonist jne jne.

Ma Boyong – The City of Silence (Invisible Planets, 2017)

Lugu totalitaarsest režiimist, kes kasutab võimu teostamiseks tehnoloogia abi – milleks keelata seda või teist või kolmandat, kui asjale võib läheneda hoopis teisiti: näiteks hoopis lubada etteantud raamides sõnakasutust. Selleks on nimekiri, kus on lubatud sõnad … aga nende hulk väheneb iga päevaga (või siis sõltudes sotsiaalpoliitilisest olukorrast, kui üks hetk on keskküttega probleeme, kaovad kasutusest sellega seotud sõnad, mis hiljem küll kohitsetult naasevad). Eks sellele saab vastu hakata, aga mingist piirist (kui sõna- ja lausekasutus lähevad eriti primitiivseks) pole enam võimalik sõnade mitmetähenduslikkusele rõhuda. Ja järgi jääb vaikus ja võimule alluvad inimesed.

Eks lugu on omamoodi järelkaja Orwelli eatule „1984“ (millel on jutustuses oma oluline roll), aga läheb inimeste privaatsuse või individuaalsuse nullimisega veelgi ekstreemsemaks – seda enam ei jäägi järele. Ja noh, loo finaal on selline, kus järelejäänud inimesed ei saa enam …

See tekst võiks eesti keeleski ilmuda, kuigi jah … kindlasti on jõude, kellele selle eetiline olemus jääks vägagi võõraks. Loo esimene trükiversioon ilmus küll pea 15 aastat tagasi (sellest siis kõiksugu foorumite ihalus, mis nüüdisajaks ehk maha vaibunud; eessõnas on Liu kirjutanud veidi loo ajaloost Hiina kontekstis, samuti olevat siinilmunud tekst uuesti autori poolt töödeldud), aga see võimu repressiivsuse toimimine ja mõju indiviidile näivad minu jaoks üsna ajatud ning pakuks mõtlemisainet infoühiskonna huvilistelegi. Tekst on oma tonaalsuselt muidugi täiesti erinev hilisemas antoloogias ilmunud loost.

„This was Arvardan’s life. Today was a little worse than yesterday but should be a little better than tomorrow. But even this description was imprecise, because Arvardan himself was unclear what constituted „a little better“ and what constituted „a little worse“. Better and worse were variables, but his life was constant, the value of which was repression.“ (lk 160)

Indrek Koffi uitmõttepäevik „Võimalus jääb“, Härra tee & proua Kohvi 2019.

Igasuguste mõttepäevikutega on vast alati nii, et kõnetab kõige enam see, mille ära tunned. Nii ka siin raamatus. Pilkupüüdvaid või järele kaaluma panevaid või liigutavaid või humoorikaid mõttekäike leiab loomulikult ikka, aga samas on uitmõtetel voli olla sellised nagu nad parajasti on, pisut juhuslikud, pisut lahtised, sellele hetkele omased.

Tegemist on ka omamoodi 2018. aasta kroonikaga – pole päeva, mille kohta poleks sissekannet, isegi kui selleks sissekandeks on lakooniline, tabav ja lugejas elevust tekitav „tühi“. See aspekt lisab tervikust väljajoonistuva lisanüansi, mingit sorti inimeseks olemise tunnetuse varju. Teisalt annab igapäevaste sissekannete jada muidugi ka võimaluse ajuti taustal kumavat igapäevaelu püüda, et, ahhaa, Indrek Koff käis Portugalis jmt.

Aga see inimeseks olemise tunnetus, mille aastajagu mõtteid edasi annab on tegelikult päris lahe aspekt. Ühekorraga midagi väga lohutavalt äratuntavat ja üldinimlikku on ses (jah, küllap tõepoolest vägagi vajalikus) usus, et homme võiks saada parem, nii nagu on äratuntavad ka need praod ja konarused, mille tumeduse ohjamisega argireipuse pahupoolel igaühel endamisi vaeva tuleb näha. Paremaks, jah, aga samas, ega vist praegugi nii väga halvasti pole (või tahame uskuda, et pole?), võib muidugi üksikute sissekannete tasandile naastes tagasivaatavalt tõdeda.

Janoh, eks kui juba lugeda ja tahta, siis loomulikult leiab hulgi toredaid tsitaate. Piirdungi siinkohal südamerahus täiesti suvaliselt lahti löödud lehe esimese sissekandega. Näis, mis tuleb. Lugesin ju raamatu pea ühe jutiga läbi, enamus läks meelest (nagu ikka), Midagi ikka jäi ka, küllap siis just see, mis parajasti jääma pidi, aga mitte nõnda, et oskaks jagamiseks otsida.

(Ahjaa, illustratsioonid on väga nutikalt lahendatud. Mõtlesingi, et oli see vast kunstnikule väljakutse, aga too on kaval olnud ja jätnud punktid autori ühendada.)

13. juuni 

Sahtlid, taskud, riiulid, salved, mütsid, pead, kassetid, ämbrid, korvid, seifid, anumad ja mahutid on täis igasugust sodi. Seal kusagil on ka üht teist väärtuslikku. Hea õnne korral kerkib see kunagi pinnale. (lk 68)

Ibrahim Al-Marashi – Najufa (Iraq + 100, 2016)

Jätkub ulme läbi Iraagi trauma läbikirjutamine, seekord läbi ühe suguvõsa loo 20. sajandist 22. sajandisse – paatosega sellel, et tähtis pole usuküsimuste spetsiifika, vaid kultuuriline enesemääratlus (ehk siis milline võiks olla eestlane või iraaklane). Noh, igal juhul eksisteerib 22. sajandil muuhulgas Sushi usuliikumine ehk segu Iraagi kahest suuremast usuvoolust (jajah, autori poolt blasfeemia).

Eks lugu ongi omamoodi hüpoteetiline vaade, milline võiks olla poliitiline areng – aga läbi milliste vaevade ja vennatapusõdade, mis kestavad enamvähem 22. sajandini, kuni tehisintelligentsi mahitatud droonid (nagu ikka, sisejulgeolek peab kõike kontrollima) teevad suuremalt jaolt armutu lõpu kõiksugu terroristidele.

Aga jah, niisamuti siis suguvõsalugu, mis sajandite jooksul kulgenud Aafrikast Ameerikani ja tagasi Iraaki. Autori kirjeldatud tulevik pole mingil juhul miski utoopiline (julgeoleku kontrollitav) heaoluriik; juba kasvõi valimistega on mitmeid probleeme ehk kellel on võimalik neid kinni maksta jne.

Jalal Hasan - The Here and Now Prison (Iraq + 100, 2016)

Poeetilisevõitu tagasivaade tulevikust minevikku, ja noh, noored avastavad simulatsiooni kasutades, et oli tollal, 21. sajandi algul konfliktide tõttu päris kole ja ka arusaamatu – mitte et 22. sajandi alguse eluolu oleks kuidagi ideaalilähedane (jajah, loo pealkiri annab juba vihje).

Loo jutustajaks on üliõpilasneiu Helen, kes pole küll ehk tüüpiliselt Iraagi ala ajalooliste elanike järeltulija, aga tolles ajas ja ruumis tunneb end küll turvaliselt. Omal moel on tegemist lausa noorte armastuslooga, kuna Heleni tunnete objektiks on Samir, kes on kummalisel kombel huvitunud kodukoha ajaloost, selles on lausa naiivpatriootlikku trotsi.

Oleks mul oskuseid, uuriks seda teksti postkolonialistlikust ja feministlikust aspektist, autori vaatenurk tundub vahel … harjumatu.

Naomi Novik - Tema Majesteedi lohe (2010)

Kergeks üllatuseks osutus romaan noorte täiskasvanute kirjanduseks, aga eks vahel võib ka midagi sellist lugeda ja ausalt öeldes on tegu mõnusama meelelahutusega kui hiljuti loetud Eriksoni austav pila teleseriaalide asjus.

Sest mulle tundub, et Noviku romaani võiks pidada pastiššiks klassikalise seikluskirjanduse ainetel: noh, et on küll 19. sajandi algus ja üleeuroopalised konfliktid … aga lohede kaasabil. Ja lohed pole miski juhuslikult kasutusele võetud tehnika, vaid selle maailma ajalooline paratamatus. Okei, nii võttes kõlab nagu tavaline fantasy (mitte küll Peveli musketäride laadis). Aga siin Novik pastiššib – ta tegelased ei käitu nii nagu ootaks 21. sajandi autori puhul – ei, neil on see vanamoodne moraalikoodeks, tänapäevaste kiiksudeta. Eriti torkab see silma romaani ühe peategelase kapten Laurence’i puhul, kel on mitmeid nö kirjanduslikke tõekspidamisi, mille peale võiks tänapäeva autorid kas laias kaares sülitada või siis travestiana lahendada.

Ja selline veidrus on omal moel lahe (sest nagu Noviku teistest mulle kätte sattunud tekstidest teada, pole ta mingi vanamoodsa ulme kaasvõitleja, vaid ikka mõnusalt tänapäevane autor). Muidugi, kui tekst on lahendatud niimoodi vanamoodsalt, siis rikutud inimesena võiks jääda mõtlema, et kus on konks, kus on kiiks. Et Laurence’i ja Temeraire’i suhet võiks kuidagi … teistmoodi tõlgendada? Või Laurence ja kapten Roland, kas seegi pole ehk … kahepalgeliselt kergemeelne? Igal juhul, kus peitub süsteemis ebakõla? Ei julge vastata.

Eks võib ka mõelda, et tegu on lihtsalt sarjaga (kas nüüdseks on seda ilmunud juba 10 raamatut?), mis autorile nö võileivale vorsti annab. Igal juhul, päris mõnus meelelahutus.

ulmekirjanduse baas

Hassan Abdulrazzak – Kuszib (Iraq + 100, 2016)

Kui mälu ei peta (kuivõrd seda kogumikku olen üle kahe aasta lugenud), siis see tekst võiks vast olla üks ulmelisemaid näiteid välisiraagi teaduslikust fantastikast.

Algab kui tüüpiline selle antoloogia tekst – et saja aasta pärast on ikka justkui okupatsioon ja mõned kohalikud saavad võimaluse kogeda hüvesid, mis muidu tavakodanikule kättesaamatud. Nimelt on alanud turvatud alal üks festival, kuhu abielupaar saab pääsme ja seal saavad nad esmakordselt maitsta veini, mis on tehtud viinamarjadest – nagu see vanasti oli siinseks traditsiooniks. Maitsemeeltele igati hurmav kogemus, eriti kui võrdluseks tuuakse see tänapäevane vedelik, mida nad igapäevaselt veinina tunnevad. Mis on siis tehtud inimverest.

Ja edasi koorubki välja, et loo maailm on tegelikult õige võõrolendite maiguga ning Maale allesjäänud inimesed on nende jaoks midagi kari- või lihaloomade sarnast (tekstis on õige mitmeid näiteid inimliha erinevatest kasutusviisidest). Aga eks võõrolenditel ole Maa peal mõneti inimlikud probleemid – nimelt on neid saakloomi liialt agaralt kütitud ja paremad palad on enamvähem otsas.

Väga mõnusalt avanev õige õudne lugu inimkonna tulevikust, olevikust ja minevikust. Selle kogumiku tavapärase pessimistliku Iraagi tulevikunägemuse asemel saame hoopiski apokalüptilise inimkonna hävitamise.

Seanan McGuire – Phantoms of the Midway (The Mythic Dream, 2019)

Selline YA laadis rekonstruktsioon Hadese ja Persephone müüdist – peategelaseks on umbes 17-aastased neiud, kes tunnevad korraga teineteise vastu tõmmet … ja kes on surnud. Rändtsirkus, Ameerika keskosa avarused ja veidrad saladused, americana missugune.

Noh, kui niimoodi väga lühidalt kokku võtta, siis võiks arvata, et tekst mulle kohe üldse ei istunud – ei, seda nüüd täiesti mitte, lihtsalt et … kuidagi selline tänapäevane meelelahutuslik YA oma pisarakiskujate ning mitmete traditsiooniliste ja ebatraditsiooniliste kokku kirjutamisega. Veidi hakkab tekkima usk, et McGuire’i ühtki romaani vast küll vabatahtlikult öökapile ei võtaks. Noh, seniks kuni uudishimu teisiti ei ütle.

Kris Moor – Hüpe (2019)

Luuletus nullindatest. Mõni täitsa ootamatu kohtumine sekka sattunud.

adekvatoorium

ehlvest müüb haigust
kender müüb rikkust, seksi ja narkot
rakke müüb seksi ja narkot
henno müüb vaesust ja narkot
barker müüb patsiente ja haigust
espenberg müüb seksi
ja lauriito müüb seksi
murutar müüb seksi ja suhteid
soomets müüb ilu ja seksi
sadismi ja masohhismi
tode & nigov müüb omasooiharust
nagu ka sild...
heinsaar müüb absurdi
kivisildnik müüb ennast
kivirähk müüb eestlastele eestlasi
krull müüb ennast ja kõike mis kätte juhtub,
adamson müüb psühhoanalüüsi,
ma ei saa aru mida kaus müüb...
aga samarüütel müüb teksti,
luuk müüb ka kurat teba mida...
härra testet/pestet näiteks
või semiootilist masinat
jne...
jne...
jne...

kõik on juba ära ja maha müüdud
mitte midagi ei ole mulle jäetud!
täiesti kohutav

Margit Lõhmus – Sterne (2019)

See on transgressiivne kirjandus. Alati, kui niimoodi ütlen, eriti transgressiivse kirjanduse kohta, tunnen, et ahistavamalt ja piiravamalt pole võimalik selle kohta öelda. Kui niimoodi kirjutan raamatust, mis tekitas elamuse, avardumise, leidmise, ahhaa-momente kogu vormiga, tervikuna, sõnastuse ja valikutega, tunnen end küündimatuna. Nagu analüüsimise ja tõlgendamise akt ise oleks labane, sest terviku kõrval, mis teos on endana, kahvatub kommentaar igal juhul.

Lõhmuse raamatut on kergendus lugeda. See on vabastav, värskendav, avardav. Tunne, et ahhaa, nii võib ka, ma ei peagi nende tabude küljes rippuma, võin niipidi ka mõelda. Tabud on üks koorem. On kuidagi iseenesestmõistetav, et nad on – ja on suur kergendus neid teadvustada ja  mitte liiga tõsiselt võtta. Vabamalt võtta. „Sterne“ kuidagi näitab neid kohti, piiranguid. Võimalik, et mulle mind ennast.

Aga kergendus pole ainult see, mis avaldub teemades. Kergendus, vabanemine peitub ka keeles, vormis. See on kiskunud lahti reeglitest, ühtlustamiste kohustustest, nõuetest. Ma ei tea, kuidas ta teeb seda. Et see ei mõjub. Ma ei tea ka, kas ma ise oskaksin toimetajana seda hinnata ja lasta sel olla. Aga kui see nüüd on olemas ja teos on vormi saanud, siis see toimib.

See on naljakas raamat. Hakkasin lugedes naerma, mitu korda. Niimoodi valju häälega. Ma ei hakka sageli naerma raamatute peale valju häälega.

„Tule ikka Eestisse. Tead ma ei saa tulla, seoses selle akendesse vaatamisega, oli hetk, kus mul tõesti keris ära, natuke. Läksin kuidagi nii hoogu, et lõikasin sama soengu omale mis seal taxi driver filmis. Mis filmis, mis soengu? Taxi Driver (1976) Rober De Niro mängib seal, tal on lõpuks selline soeng, hari peas, aga see näeb hullult võlts välja, arvan, et oligi lihtsalt juuste riba pähe kleebitud. See tema soeng andis sellele filmile ikka nii palju juurde, mega hea film ikka. Ma pole näinud. Oot, ma saadan pildi sulle, ma näen väga-väga friik välja muidugi, siin mul on veel need karvadega kõrvaklapid peas, liiga külm ilm sellise soengu jaoks, ei mõelnud selle peale. Ja palun ära seda kellelegi edasi saada. Issssand Jumal küll, issannd, ei ole võimalik! Ma tean, see on kohutav pilt ja kohutav soeng, kuidas ma tulen sellise nudipeaga koju? Appi!! :D noh näed välja nagu meesvang. Jaa kohutav, ma tegelt kahetsen seda juuste lõikamist, see oli liig. Täiesti debiil ma olen ikka, kujutasin ette, et näengi välja nagu Robert De Niro. See tegelt toimib, kui peegeldusi väldin.“ (lk 109-110)

Rebecca Roanhorse – A Brief Lesson in Native American Astronomy (The Mythic Dream, 2019)

Õuduslugu lähitulevikust, mil on leiutatud viis nö destilleerida inimesest jäljend, mida saab siis inimsarnaseks projitseerida. Ainult et inimene, kes selle vedeliku endasse süstib, no tal tekivad lahkunud inimese „elluäratamisel“ õige võikad kaasnähud.

Lugu siis järjekordsest meediakuulsusest, kelle kallim on äkitselt surnud. Leinameeleolu on muidugi kõikehõlmav ja halvav, kuni viimaks meediakuulsuse omanik pakub talle ampulli, kus on olemas mälestus tema kallimast (kuivõrd neiu oli samuti lepingukohuslasest kuulsus) – meelelahutuses kasutatakse neid elluäratatud mälestusi selleks, et enneaegse lahkumise korral oleks võimalik lõpetada mõnd filmi või muud projekti. Stuudioboss soovitab seda ampulli endasse mitte süstida.

Noor leinaja muidugi teeb seda ning kui viimaks ajutegevus taastub, avastab, et ta armsam on avatarina tagasi. Ja kohe üldse ei kao kuhugi – ainult et peagi avastab noormees, et see avatar roiskub või laguneb, nagu see on surnukehadele omane. Meest tabab paanika.

Mingis mõttes üdini traagiline, samas ka horrorlikult jabur konflikt – mis on muidugi hoiatuseks ühiskonna võimalikele arengutele jne jne. Tekst on töötlus indiaani müüdist, millest mul pole aimugi aga eks aimata võib, milline see välja võiks näha – noor jahimees kaotab armsama, ent saab veel viimase võimaluse varalahkunuga koos olla, aga midagi läheb valest ning seejärel on jama kaelas.

Naomi Novik – Buried Deep (The Mythic Dream, 2019)

Novik rekonstrueerib Ariadne ja Minotaurose müüdi, ja noh, tulemuseks on õige südantlõhestav versioon ühe perekonna umbteest. Ariadne näeb, kuidas ta härjapäine poolvend on isale pinnuks silmas, kuni viimaks see laseb ehitada labürindi, kuhu sulgeb selle väikevenna.

Aga et tegemist on sedavõrd salapärase uue maatähisega, siis kohalikud preestrid kuulutavad selle pühaks kohaks, ning peale pikka vägikaikavedu isa ja preestritega võib jääda Ariadne sinna (kuivõrd see on niisamuti koht, kus pagendusse saadetud Ariadne ema koos tütre ja pojaga elavad), et viia almuseid maa-aluse labürindi keskkoha kohal asuvale nö kuldsele altarile (ehk siis niimoodi on võimalik oma poolvenda toita). Kuid lisaks kogutud või toodud almustele kaovad sinna labürinti ka mitmed noormehed ning Ariadne isa Minos haistab võimalust, kuidas vabaneda tülikast tütrest, kes teab, mis selle labürindis tegelikult tegutseb (ja noh, kuidas see olend Minosega seotud on).

Nagu öeldud, igati kunstipärane, poeetiline ja sünge lugu; müüdi rekonstruktsioon, mis alusteksti teadmata jääks õige hägusaks. Olen Novikult paremaid ja mängulisemaid tekste lugenud, käesoleva antoloogia teemavaliku puhul paistab ta eelistanuvat pühalikumat lähenemist.

Steven Erikson - Willful Child (2014)

Erikson laseb auru välja ehk mürab ülemeelikult kõiksugu vanaaegsete teleseriaalide kallal, kus on nii palju vapraid mehi ja naisi ning võimalus erinevaid maailmu ja võõrolendeid kohata. Eks olen minagi lapsepõlves vaadanud soome kanalilt Star Treki, mitte et see oleks jätnud hilisemasse elusse sügavamat jälge.

Ei saa öelda, et see kergemeelne pila kõiksugu klišeede asjus just sügavamat muljet avaldaks, noh, näiteks Scalzi „Redshirts“ oli ses suhtes suurem elamus. Erikson laseb tegevusel rahumeeli üle võlli kerida, nii on kapten Sawbacki seiklused võõrolendite ja naistega õige jaburad – võõrolendeid sööb ta hommikuks ja õhtusöögiks, aga laeva naistega ei saa ta üldiselt jutust kaugemale, pigem on ta genitaalidel kokkupuudet samasooliste võõrolenditega.

Sisu on kokku võetav paari lausega – igati andekas kuid ebakonventsionaalne noormees saab akadeemia lõpetamise järel oma käsutusse esimese laeva, ning keelust hoolimata kihutab sellega laia ilma seiklema, olles valmis ükskõik kellega rinda pistma. Jaburatest õnnetustest hoolimata tulevad kosmoselaevnikud igast õnnetusest eluga välja, ning viimaks avastavad saladuse, miks nad õieti sellele teekonnale sattusid.

Romaan on märgitud sarja avaosaks, aga veidi raske on ette kujutada, et autoril oleks enam suurt midagi öelda – muidugi, kui ta nüüd hakkaks korraga vähe tõsisemat sisu kirjutama, siis saaks ju jätkata … aga milleks.

Niisiis, romaan neie, kellele hingelähedased kõiksugu veidi lapsikud teleseriaalid.

„„Logic? Who cares about logic? What I’m describing is the venal pragmatism of a voracious, appallingly shortsighted sentient species. Namely, us.  Logic is simply the language of convenient rationalization in a pseudo-science-loving civilization. Tammy!““ (lk 130)

„„Brilliant!“ said Hadrian. „Discover new, strange, and utterly disgusting life-forms! What’s wrong with a civilization of tall, statuesque women who’ve never experienced the attentions of a real man? Dressed like, I don’t know, hotel maids, but with skimpy short skirts and high-heeled boots, and those hairdos where it’s all piled up like a melting wedding cake? I want too much eye shadow and cake powder, false eyelashes and soft focus! But no! What do I get? Why, I get to shake hands with a piece of shit!““ (lk 281)

Alyssa Wong - Live Stream (The Mythic Dream, 2019)

Lugu ahistamisest eraelus ja sotsiaalmeedia kaudu. Peol kohtuvad neiu ja noormees, saavad tuttavamaks, mõtlevad veelgi enam läheneda, aga ühel hetkel keeldub neiu edasi minemast – mille peale teeb noormees temast telefoniga sündsusetus poosis pilte ja lekitab need peagi sotsiaalmeediasse.

Mis sellele järgneb … pole neiule mingil moel tore. Sellega ahistamine ei lõpe, kuni viimaks peab neiu tegema valiku, kas alistuda ahistaja nõudmistele või kuidagi ebaõiglusele vastu hakata.

Wong sai inspiratsiooni kreeka mütoloogiast, kus palja Artemise pesemist piilus üks lihtsurelik ja millise karistuse mees selle eest sai. Huvitav oleks näha, kas tulevikus ilmub see tekst mõnes teises temaatilises antoloogias, tegemist on õige terava sõnavõtuga ahistamiskultuuri asjus.

JY Yang - Bridge of Crows (The Mythic Dream, 2019)

Esimene lugemine tekitas meeleheidet (no küllap sellest, et väsimusest tukkusin enamuse loole lugemiseks kulunud ajast), teine lugemine avas päris mõnusalt poeetilise teksti, kus lugu avaneb sibula kihtidena ja ometi jääb mitmeti tõlgendatavaks.

Loo aluseks on (idamaine?) müüt Linnuteest – et kuidas elavad tähed voogavad taevalaotuses ning nende vahel on lõbusad ja üleannetud inglid, kes kiusavad Linnuteel peatuvaid kosmoselaevu. Kuniks üks kosmonaut röövitakse ja nii satub see inglite linna ühe röövijast ingli salaarmukeseks – kuniks see avalikuks saab ja mõlemale olendile määratakse ränk karistus. Aga see on jutustuse raamiks, tegelik lugu on see, kuidas noor neiu suundub otsima nõida kõrbemäelt, et saaks abi armsama vabastamiseks – kuid nõudmised sinna nõiani jõudmiseks röövivad nooruki paljaks, jääb vaid lugu, mida nõiale jutustada.

Kui niimoodi spoilerivabalt kokku võtta, näib ikka parajalt tobe maailm – mis kuradi tähtede vahel lõbutsevad inglid ja paradiislik inglilinn jms? Aga eks ole oluline, kuidas teksti esitatakse ja nii kukub välja õige müütiline quest, ja nii vast parim tekst, mida sellelt autorilt lugenud olen. Ehk aitab kaasa seegi, et loo aluseks olev müüt on mulle täiesti tundmatu.

Octavia Cade - The Temporary Suicides of Goldfish (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)

Lugu jääb mulle kohati arusaamatuks, aga midagi selles maailmas siiski on. On see nüüd F või SF, küllap selles määratluses pole suuremat tähtsust.

Jutt siis taskuvargast neiust, kes vahele võetuna laseb end karistuseks kuldkalaks muuta, et siis aasta või saja pärast tagasi maailma naasta. Tekst räägibki sellest, kuidas neiu kirjeldab enne karistusoperatsioonile minekut oma armastuse lugu, kuidas see nüüd õnnetumalt otsa saab ja mis tulevik tuua võiks (seda siis teiste kuldkalaliste näitel). Loo lõpuks avastab ta aga midagi õige ootamatut, miks ta õieti vahele võeti.

Lugesin selle teksti kaks korda järjest läbi ja viimaks hakkasid ka mingid seosed tekkima. Maailm kui selline on õige lähiminevikupärane, aga jah, see kuldkalaks muutmise karistus, see on ikka fantastilise hingusega selgroog niisugusele maailmale. Ja kas mitte mõnes muinasjutus ei saa kuldkalalt kolme soovi küsida?

Emily Dickinson – Kiri Maailmale (1988)

Võin olla sinutagi – nii

sind armastan – kuipalju siis?

Kas nagu Jeesus?

Kahtlen kas

ta samavõrra –

armastas –

(lk 48)

On Jumal ikka kiivas küll –

ei või ta taluda

kui omavahel mängime

ja mitte temaga.

(lk 52)

„Aeg ravib haavad“ öeldakse –

ei see ei ole nii

Aeg kannatust vaid suurendab

justnagu Jõudugi –

Aeg on küll Ahastuse Mõõt –

kuid mitte Ravikuur –

ta tervendab vaid hädast mis

ei olnud Kuigi Suur –

(lk 59)

Michael R. Fletcher - Beyond Redemption (2015)

Peale sellise romaani lugemist võiks endalt küsida, et mida õieti uut võiks sünkmorn veel pakkuda (seda eelkõige nö keskmises plaanis maailmade mõõtmes – nagu Abercrombie ja McDonaldi puhul; hiiglaslikumad maailmad nagu Eriksoni ja Martini epopöad on vast lihtsalt teistsugune ooper). Maailm kui selline on muidu üsna tüüpiline grimdarkile – kenasti brutaalselt jõhker ja küüniline ja küllastatud kõiksugu egoistlike intriigidega. Ainult et … selle maailma juhtivateks jõududeks on erinevad meelepetted („delusion“) ja nende rakendamine rahvamasside võimendamise abil (kes üksikisikutena on samuti õige segased). Kas seda võiks nimetada psühhopatoloogiliseks sünkmorniks, noh, mul pole selleks mingit psühhiaatrilist diagnoosivõimet, aga kiusatus on öelda küll.

Ja noh, kuivõrd on tegu psühhopatoloogilise maailmaga, siis selle maailma suuremate ja vähemate jõudude käitumismotiivid pole tavamõistusele (muidugi, mis see õieti on? Midagi, mis on minu ja ainult minu jaoks tavamõistuslik?) just kõige loogilisemad. Kui tavaliselt romaanides on erinevate psüühiliste probleemidega üks kuni mitu tähtsamat tegelast, siis siin on põhimõtteliselt kõik mingi eripäraga – välja arvatud üks peategelane (kelle kohta muidugi arvatakse, et tegelikult on tema kõige enam segi). Sõltuvalt rikutusest võib iga lugeja valida endale kõige vastumeelsema meelepette võimendaja – minu jaoks osutub selleks ehk Orjastaja oma rändava (ja söödava) „austajaskonnaga“. Mis kõik viib muidugi selleni, et ühegi tegelase saatus pole püha.

Raamatu lõppu on lisatud erinevate patoloogiliste meelepetete sõnastik, mis siis peaks andma üldise pildi erinevate tegelaste, ee, diagnoosidest ja motiividest ja sundmõtetest. See kõik võimendub ingliskeelsele lugejale sellega, et enamasti nimed ja nimetused on õige saksapärased, mis loob kenasti raskepärase psühhedeelse õhustiku (Doppelgangist! Gefahrgeist! Geisteskranken!).

Romaani sisu on siis selline, et ühe väikeriigi endale allutanud maniakk Furimmer Konig tahab luua jumalat, mis oleks tema kontrollile allutatud (rahvale on see muidugi maha müüdud ideega, et see on kogu rahva jumal, kes neid teenima hakkab). Katsejänestest kümnest lapsest jõuab elusana finišisirgele üks poiss Morgen, aga noh, enne rituaalse hukkamise sooritamist (sest jumalaks saadakse teispoolsus – „ascendancy“, jajah, ka Eriksoni viimases romaanis on see vaat et peateema) ta röövitakse, sest röövlite kamp arvab, et kui poiss sellele maniakile tagasi müüa, teeniks nad korralikku raha. Plaan läheb muidugi nihu ning erinevad maniakkliidrid püüavad nüüd Morgenit oma võimusse saada, et seejärel saada hukkamise järel enda valdusse jumalast käpaalune. No sellega läheb nagu läheb ja tulevärki on enam kui küllalt.

„„If Furimmer only suffered delusions of grandeur, he’d just be another Gefahrgeist. His delusions surpass such pettiness. His faith creates gods.“
„Delusion, you mean,“ said Stehlen.
„What’s the difference?““ (lk 31)

Eks romaani puhul võlubki, kuivõrd süüdimatult igasugu jõledusi tehakse: omakasu (kas seda ongi õige niimoodi nimetada) nimel on kõik vahendid ja teod lubatud, eksole. Ei saa öelda, et see just reaaleluliselt midagi uut oleks, küll aga on see romaanis äärmustesse viidud … ja selles meelepetete maailma reaaliates vaid püsitaksegi. Eks tegelastega samastumisvõimalus on nagu on; sõltuvalt igaühe rikutusest või, noh, kupli all toimuvast. Ja omal moel on see muidugi värskendav lugemiskogemus.

Et siis … selline hämmastavalt haiglaselt toimiv maailm – muidugi, on see niivõrd üllatav, kui mõelda kaasajale ja meie rõõmudele? (Või minevikule ja enneminevikule ja täisminevikule ja nii edasi.) Igal juhul, tänan loterii üht autorit, kes sellele romaanile tähelepanu juhtis (kuigi ma ei leia enam postitust, kus sellest juttu oli).

Charles de Lint - Held Safe by Moonlight and Vines (Castle Fantastic, 1996)

Esmapilgul see mahajäetud surnuaial teineteise leidmise lugu ei meeldinud, või noh, mõjus kuidagi totakas-poseerivalt. Aga samas … järelmaitsena on see niisugune ilus lugu nagu kohtab seda de Linti eestindatud romaanidest: kohtuvad kaks üksikut hinge, leiavad viimaks arusaamise ja see läheduseteke on mingil moel puudutav, sest noh, kes ei tahaks midagi ilusat, tõelist lähedust. Või noh, mis see ilus lähedus õieti ongi, kas peale esimeste kuude armumist järgneb ikka midagi nii elusat. Eksole.

De Linti inimkangelased vist suurt ei koge seda kooselu argipäeva. Aga nagu öeldud, veidi juustuselt ja klišeelikult ta oma kangelasi kokku juhatab … kuid ometi on selles midagi südantsoojendavat.

Vahur Laiapea, Jaan Toomik - Kodutud seosed (2019)

"Kodutud seosed" oli tänavuse Betti Alveri kirjandusauhinna üks nominente. Käisin üritusel, auhinna sai Øyvind Rangøy raamatuga "Sisikond" (muide, Øyvindil oli suurepärane tänukõne, sagedase kirjandusürituste külastajana võin kinnitada, et nii sisukat, haaravat ja ilusat kõnet kuuleb nendel üritustel harva -- kirjanikud on parimad enamasti siiski kirjutamises). Kui üritus läbi sai, läksin ruumi teise otsa sirvima ülejäänud nominentide teoseid. Huvi tekitas Vahur Laiapea ja Jaan Toomiku kogu.

Huvi tekitas ta kiiresti sirvides kolmel põhjusel: a) selles on maalide reprod, b) tekstid on üliterviklikud, viimistletud, c) formaat on väga mõnus ja mugav.

Paar päeva hiljem laenutasingi raamatu. Selgus et tõesti, Laiapea tekstid on väga terviklikud, seotud, vorm ja sõnastus on viimistletud. Mingeid lahtisi otsi, poolelijäämisi ei ole. Kõik on tervik, kooskõlaline, selge. Seepärast on neid tekste väga mugav lugeda.

Toomiku maalide reprod lisavad kogule oma tooni, võib-olla rõhutavad seda. Igatahes sobivad komplekti. Need on omajagu sünged, natuke sürrealistlikud. Huvitav oleks teada, kuidas nende koostöö alguse sai. Kumb tegi kummale ettepaneku koos raamat teha, kumb tundis kumma loomingus enda osised ära?

Raamat on jaotatud teemade järgi neljaks osaks. Kõige kõnekam mu jaoks oli teine osa pealkirjaga "Teised seosed".

"Kuradi õhukesed on mu vanaisa õlad,
kuradi kõhnad on mu vanaema rinnad
nendel kolmel pildil, mis mul on.

Ikkagi nende nägudes keeldun nägema ennast.
Matsid sellised. Paljukest nad kooligi jõudsid?
Ikkagi sallin neid. Tihti hoolin nende nägudest vaevatuist."
(lk 27)


"Kääbas ema kohal on tardunud.
Ei vaju oma vajumist.
Nagu kord, nagu kohus.

Tean muidugi, miks.
Ema põtkib vastu.
Käed juba kolmat aastat kramplikult kaane vastu surutud.
Rind liivast hingamist hingab, peakene koputab kive.

Tean muidugi, miks.
Emal elu elamata. Siis ka surm suremata."
(lk 34)

Meelis Oidsalu - Jumala kihvt luulekogu (2006), Koertepõud (2008), Looming 10/2019

Laenutasin kaks Oidsalu luuleraamatut, sest tänavusest oktoobrikuisest Loomingust avastasin tema luuletused. Ohoh, ma ei teadnudki, et Oidsalu kirjutab luuletusi, mõtlesin. Need tekstid meeldisid mulle.
Loomingus oli selline:

"kui
ma kogu selle aja mis
ma naistes olen käinud rahaks vahetaks
ma oleks rikas
mu suvekodu poleks igavesti remondine urgas
talv taandub
suvekodu laguneb
hiljem olen mõelnud et
hirmu kaotamise hirmust ostsin selle talu
vanaema-vanaisa maamaja asemele
mille magamistoa ukse
paksu värvikihi all on
kirvejälg
kõik traumad olid selles talus lahti
nagu kanad nagu õlu nagu piim
nagu kassid nagu rotid
keda kassid püüda ei jaksanud
küll aga meie lapsed meie küll koristasime
suvel lauda rottidest
ämbritäis rotte oli tavaline mõõt
enamik neist lehmasõime
põhjalaua alt leitud karvutud pesakonnad
jälgilt külm on kas on ikka veel talv või
püüan sind unustada
sulen peo tuletan meelde
roosa rotipoja soojuse
koer oli alati näljane
koer oli tänulik
koer oli garaaži kõrval ketis
langes masendusse tüütas ära
poodi üles toodi uus"

Mulle meeldib selle teksti unenäolisus, minevik, mis on muutunud hägusaks, natuke segaseks, seotsub praegusega, tänasega. Ja omakorda viib tänane, praegune siuhti otse tagasi sellesse, mis oli kakskümmend-kolmkümmend, ma ei tea kui mitu aastat tagasi. On nii otse, vahetult seotud, ikkagi siin samas. Üks tuleb teisest. See tekst on nagu ootamatu kohtumine mäluga, olnuga, kus kõik traumad olid lahti. Mis on läinud, mis kummitab. Seda saab vaadata, näha, kirja panna, jälgida nüüd, hiljem, kui trauma on muutunud traumaks ega ole enam normaalsus, igapäev, tavaline, nii-peabki-olema. Kui imestad, et kas tõesti, kuidas see minevik, see olnu selline on. Ja näed, kui paljud sammud, praegused teod viivad sinna tagasi. Sest sealt võtsin ma selle normaalsuse, mida nüüd vaatan kõrvalt, et kuidas siis nii.

Midagi sellist, sarnast tooni ootasin tema luulekogudest.

Päris seda sama ma ei leidnud -- aga eks need on kirjutatud ka juba jupp aega tagasi. Inimene muutub. Mis on olnud selle pika vahe sees, mis on saanud luulest, ma ei tea. Loodan, et tuleb tagasi.

"Koertepõud" on kahest kogust tunduvalt ühtlasem, Oidsalu kirjutab eessõnas, et see on "tükike Eestit, mille eest ma tunnen end vastutavana". Selles on pildikesed, hetked vanast maaelust, kohati ühendatud praeguse ajaga. Selles mõttes ehk isegi sarnane Loomingus ilmunud tekstiga -- olnu, mis mõjutab praegust. Nt üks tekst:

"TUTVUMISÕHTU

bioloogiaõpetaja viib salaja surnukuuri
julgemad meist või need kellel teadmistenälg
tol õhtul on seal üks
talunik
umbes viiekümneaastane
ilusate juuste tugeva lõuapäraga
suur jõuline eesti mees
kaelal nöörijälg
alasti laual laste ees
patoloog avab
kere
kõri
surub näpu neelu
ja nagu võluväel
sikutab kurgust keele
mis otsib
pidamist arsti ligedal käel
see siis ongi eesti keel
neelatan ja
ütlen tahtmata
tere" (lk 39)

"Jumala kihvt luulekogu" on kaks aastat varasem ja märksa eklektilisem, mis debüütluulekogu puhul pole midagi haruldast. Hüplikkus on teksti toonides, teemades, vormis. Mõned luuletused kõnetavad rohkem, teised vähem. Need on justkui poolenisti hobikorras sündinud. pisut ebateadlikult, katsetamisi. Kõige toredamad tekstid on need, mis on ausalt siirad, samas on nad kummaliselt naiivsed. Võib-olla on see siirus autorit ennast ka ehmatanud, nagu ta häbeneks seda, sest palju rohkem on selliseid naljatavaid, natuke nagu ebakindlust peitvaid tekste, ikka järgneb tundlevamale, siiramale tekstile mitu, mis keeravad asja, olemise, enda tajumise naljaks. Noh, eks iga täiskasvanut natuke ehmatab romantik, mis hinges peitub. Omakorda tüütavad mind mõned tekstid, mis on justkui suurustlevad, üle võlli. Aga hea tekst on nt see, just selles samas kerges naivismis:

"SIND SALAJA ARMASTADA

kelle mõte üldse oli
me armastus
kes leiutas andis elu
avalale õnnetule monstrumile
kes pole kunagi võimeline enesest
teadlikuks saama
muul moel kui
me valju vaikimise läbi" (lk 59)

Mulle väga meeldib Oidsalu tekstide rütm, sujuv ja voolav keel, sõnastus, teemad. Ootan huviga järgmist kogu. Sellist teadlikku, ühtlast, siirast, enesekindlat, vahetut. Ausat. Nagu see oktoobrikuine luuletus Loomingus.

Loterii on Oidsalust ennegi rääkinud, siin.