Paša Matšinov – Gogoli disko (2015)

Romaani võiks jagada tinglikult kaheks – üks on sorokinlik slaavi-Viljandi eluolu ja mentaliteet, teine see... Gogoli müsteeriumiga seonduv nö metafüüsilisem maailm. Esimene on omal moel huvitav, teine ei tekita suuremat kaasaelamist.

Lugu paikneb siis lähitulevikku, kui peale NATO ja Venemaa sõda on Eesti vallutatud. Kohalik elanikkond on kas maha tapetud või küüditatud, veidi on alles vanemaealist põlisrahvast. Viljandi on nüüd vene linn, omamoodi segu 20. sajandi alguse ja 21. sajandi eluolust. On kõiksugu Venemaalt sisserännanud mahhinaatorid, kriminaalid ja võimuesindajad; blatnoikultuur koos vähese 21. sajandi tehnikaga (ühes kohas juttu nutitelefonidest) – kuigi tõepoolest, eluolu meenutab pigem romantilist arusaama sajanditagusest ajast. Viljandi, kus tegutseb täiesti võõras kultuur, säilinud on küll sõjajärgne (aguli)arhitektuur ja ammused kohanimed, aga täidetud on see võõra sisuga (muuseas ka uusehitised). Ning siin on läbi linna kulgev trammiliin, mille ideest on Matsin hiljuti kirjutanud.

Tegelasteks on taskuvaras, mitmekülgne raamatu- ja pudipadikaupmees, tänavamuusik, kõrtsimuusik, biitlitefänn, kõrtsipidaja ja, ee, helioperaator, kes kulgevad üsna harmoonilises teineteisemõistmises selles üsna... kroonulikus maailmas. On seadused ja kirjutamata seadused, ühtesid ei saa murda ja teisi saab painutada. Elu on omal moel lill, oleks vaid enam mõistvaid naisi.

Ja korraga on sellesse sipelgapessa ilmunud... Gogol ning tulemuseks on kerge hullumaja ja roim. Arvatavasti peaksin olema tuttav Gogoli loome ja mütoloogiaga, sest suuremat ei mõistnud, miks see nüüd nii tähenduslik on. Et jah, oli mõneti kummaline 19. sajandi autor ja muidu kuulus klassik jne... aga mis siis edasi?

Nagu öeldud, on ühelt poolt tegu üsna sorokinliku maailmaga (ka Sorokini romaanid pole tegevustikult just eriti põnevad, rohkem on rõhk tulevikumaailma kirjeldustel ja seisunditel). Kui Gogol kõrvale jätta, on tegu Matsini justkui kõige realistlikuma teosega – on olemas tegevus, mida on võimalik enamvähem jälgida ja kaasa elada. Eks venestunud Viljandi on muidugi teema, millel Matsin mõnuga liugu laseb. Kui autor on nüüdseks käsitlenud läti ja vene teemasid, kas siis järgmiseks oleks oodata soome müstikakultuuri kodustamist?

nihilist
sirp

Scott Lynch – In The Stacks (Swords & Dark Magic, 2010)

Üpris tore lugu maagilisest raamatukogust, mis pole kasutajate vastu üleüldse sõbralik. Tegemist siis maagide ülikooliga, mille raamatukogusse on kokku toodud kõiksugu maagide käsikirjad ja temaatilised raamatud jne, mis üheskoos... käituvad omamoodi mõistatuslikult. Ja et raamatukogu ise on selline õhus hõljuv hiiglaslik kuup, kus ei kehti just normaalsed aja ja ruumi seadused, siis selle hoone kasutamine on võrdlemisi ohtlik või tappev ülesanne.

Ja et teoste kasutajad (ehk üliõpilased) mõistaksid, kui ohtlikud need raamatud tegelikult võivad olla (sest arhiiviriiulitelt tooduna on need üksikeksemplaridena vaid tühipaljad raamatud), on üliõpilastele üheks eksamiülesandeks selle hoone külastamine ning neile määratud kasutatud trükise tagasiviimine selle õigele kohale raamatukogus. Igati erakordne ülesanne, sest ei varem ega hiljem nad sinna raamatukoguhoonesse ei satu. Niisiis asuvad neli raskelt relvastatud võluriõpilast kahe juhendaja saatel ohtlikule retkele, et iga üliõpilane saaks talle määratud trükise riiulisse õigesse kohta tagasi panna. Ja selle käigus puutuvad nad kokku mitmete jõledate (raamatu)koledustega. Aga mitte ainult, nimelt üks üliõpilane...

Ühesõnaga, tore lugu ja hea meelelahutus. Rahulikum kui “Fearsome Journeys” antoloogias ilmunud tekst, ent samas selline ühele (või õigemini kahele) sündmusele keskendumine hoiab kenasti pinget üleval ja pea 50 lk teksti jookseb ludinal.

ulmekirjanduse baas

Michael Moorcock – Red Pearls: An Elric Story (Swords & Dark Magic, 2010)

Olen seni lugenud üht Elricu romaani, mis muljet just ei avaldanud. Käesolev lugu paikneb tegevustikuga jumal teab kui kaugel sellest esimesest romaanist, ja noh, ikka on selline... pateetiline fantasy (nojah, mis on lubatud Tolkienile... siis teistel puhkudel pigem ärritab – nostalgia jne). Milleks kirjutada fantasyt moorcocklikult, kui seda on võimalik teha Kiernani või Abercrombie või Eriksoni laadis? Aga eks maitsed on erinevad ja paljugi sõltub lugemishetke tujust.

Tuleb välja, et maailm, kus Elric tegutseb, on munakujuline. Ja muna tipus on meri, mis siis lahutab kahte maailmapoolt – laevaga on võimalik sõita üle selle... munamaailmatipu. Teisel pool on siis samuti inimesed ja linnad ja... Elricu sugulased Phoornid, kes on õige loheverelised ja kelle perekond ei toimi omavahel just kõige väärikamalt. Et ühe Phoornil on Valge Mõõk, mida Elric hädasti vajab, on mees nõus aitama lahendada seda perekondlikku inetut seisu. Mis muidugi tähendab suurt tapaorgiat.

Moorcock kirjutab justkui vanamoeliselt – mehed on vägevad mehed ja naised on kaunitarid (kuigi ka head relvakäsitlejad). Tegelased on tüübid, mitte karakterid – kuigi jah, võibolla on eelmistes raamatutes-juttudes neid karakteriloomisi kõriauguni arendatud, seepärast puudub siin nende elusalt esitamine. Ja no muidugi see loo lõpplahendus, mis lihtsalt korraga saabub ning Elricu ja sõbrad hukust päästab (jällegi, pole tuttav Elricu maailmaga, ehk seal ongi kombeks, et jumalad sekkuvad hoogsalt tegevusse). Nagu autor tekstis mitmel korral mõista annab, eks see Elric ole üks antikangelane, aga kas sellest piisab, et olla fantasykirjanduse üheks lipulaevaks... see paneb veidi kukalt kratsima.

ulmekirjanduse baas

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Marslaste teine sissetung (2015)

Huvitaval kombel on see päris loetav lühiromaan, just nagu järelsõnas rõhutati. Eks vähe häiri see mütoloogiliste nimede kasutamine, aga küllap oli seda autoritele vaja suuremaks üldistusjõuks.

Lugu siis sellest, kuidas ühes (nõukogulikus) väikelinnas kogetakse marslaste invasiooni. Ühel öösel on justkui maavärin ja kauguses ilmatu tulelõõm, aga ajalehed kirjutavad seejärel, et 200 km kaugusel katsetati pidustuste tarvis ilutulestikku jms (tavaline dilemma, et ajaleht valetab otse näkku). Keegi linnaelanikele toimuvast õieti midagi ei räägi, on vaid segased kuulujutud ja kroonulik tühitähi. Järgmistel päevadel hakkab meedias üldse arusaamatu jutt maomahlast ja selle kogumisest – linlased on kerges segaduses, midagi peaks selle oletatava marslaste ohu vastu tegema, aga samas on palju muudki teha, näiteks klatšida ja kõrtsis aega veeta.

“Sel hetkel oli mulle lõplikult kõik selge. Toimuvad suured sõjaväemanöövrid – võib-olla isegi tuumarelva kasutamisega. Tasus ära see aiamaa tarastamine.” (lk 11)

Rõõmustav on see, et lühiromaani tegelasteks on peamiselt vanemad, auväärsed mehed – need eatud kangelased, kes nooruses kõiksugu raskusi üle elanud, mistõttu nüüdki kõvasti teotahet täis (no kui jääb aega üle klatšimisest ja erinevate asutuste külastamisest). Eks on ka noori tulipäid, kes kaovad kuhugi lähikonda marslastega võitlema... aga nagu peagi selgub, on see üsna totter ettevõtmine, mõttetu idealism – sest ega need marslased nii hullud polegi.

Üsna vahvalt on kujutatud, kuidas väikelinna meelsus muutub – milleks on vaja asjatuid segadusi, kui rutiin saab vanamoodi jätkuda, kui see rutiin saab koguni mõneti parema kvaliteedi (sinine leib!); mis siis vahet on, kes või mis sind valitseb või tarvitab? Ei oskagi öelda, kas tegu satiirilise hoiatusromaani või kirjandusliku uuringuga inimeseks olemisest. Ühelt poolt justkui kolkaliku mentaliteedi kriitika, teiselt poolt... mida sa kritiseerid põhiolemust, mida pole võimalik muuta? Ehk siis kokku moodustub päris huvitav jutustus inimeseks olemisest – ideaalides võime kõik olla vahvad ja omapärased ja iseseisvad, aga loomulik olek on siiski... no peamine, et saaks mõnusalt olla ja suurt miski ei torgiks.

ulmekirjanduse baas
trakyllmaprokrastineerinj2lle

China Miéville – Perdido tänava jaam I (2015)

Et kirjastusele ei meeldi liialt pakse romaane avaldada, on originaalteos eestikeelses tõlkes jagatud kolmeks osaks. Nii on juhtunud, et raamatukaanereklaam räägib osaliselt asjadest, mida selles raamatus küll ei juhtu, aga loodetavasti teises või kolmandas osas jõutakse nende revolutsiooniliste sündmusteni. Igal juhul on tegemist huvitava sissejuhatusega sellesse päris kummalisse Mieville'i voolitud maailma.

Lugu on umbes selline. New Crobuzoni nimelisse linna saabub kõrbest pärit lindmees, kes otsib üles teadlase, kellelt ta siis palub endale uuesti lendamiseks tiivad teha. Nimelt on lindmehe tiivad maha saetud – karistus millegi eest, mida ta teadlasele ei avalda. Teadlane Isaac võtab töö vastu, sest selle eest on rikkalik tasu ja väljakutse ise... väga huvitav. Isaac on pooleldi vabakutseline eksperimenteerijast teadlane, kes teeb asju, mis võivad õige valgustkartvad olla.

Et tegemist on linnaga, kus elavad koos väga erinevad intelligentsed eluvormid, on Isaaci armastatuks putuknaine, kunstnik Lin. Nende suhe on enamvähem avalik saladus – kunstiringkondades aktsepteeritud, teadusringkondades mitte. Samaaegselt Isaaci kummalisele tööpakkumisele saab Lin tellimuse linna kuritegeliku maailma ühelt juhilt – see olend soovib, et Lin teeks temast elutruu skulptuuri. Aga et tegemist on... eripärase olendiga, on Lin ühtaegu hurmatud ja hirmunud, eks kahtlusi ka selles, kas putuknaine üldse ellu jääb.

Isaac uurib võimalusi, kuidas lindmehele tiivad taastada või ehitada – et lindmees saaks loomulikult lennata, mitte et korraks karlssonlikult põristada vms. Peale kõiksugu lendavate olendite uurimist jõuab teadlane järeldusele, et probleemi saab lahendada vaid... peale uue energia määramist ja kasutusele võtmist. Probleem siis selles, et selle nö kriisienergia kasutamine muudaks ühtlasi selle maailma toimimisvõtteid. Lisaks on teadlase kätte sattunud nende loomkatsete käigus üks imelik vagel / röövik, mis...

See on nüüd väga lihtsustatud ülevaade. New Crobuzoni maailm on täis erinevaid olendeid, nii on näiteks kergelt eemaltõukav kujutleda Isaaci ja Lini paaritumist. Või teisi olendeid, kes inimestega üheskoos elavad. Või muudetud inimesed. Jne, jne. Tuleb olla rahul, et saab tõlget lugeda – originaalis oleks üsna keeruline mõista kõiki selle maailma eripärasid, imesid ja veidrusi. Eks sellist teksti kutsutakse “new weird'iks”, kuid niisamuti võiks seda nimetada auru-, diisel- ja tuumapungi eeskujul fantasypungiks (milleks selline määratlus hea või loogiline oleks, ei oska öelda). Näis siis, kuidas romaan edasi areneb.

Juha Vuorinen – Doku-mentaal (2015)

Tegemist olevat “Joomahullu päevaraamatu” viienda osaga (võiks arvata, et olen eelnevaid lugenud, aga suurt ei mäleta) ning ühtlasi võiks olla tegu selle sarja lõpuosaga – peategelane Juha Berg otsustab viimaks joomise lõpetada ning seeasemel abielluda oma laste emaga. Ja kõik head või kummalised sõbrad on mehe sellisest otsusest enam kui vaimustunud, raamatu lõpp läheb üsna hipifiilinguga armastusefestivaliks.

Aga raamatuga lõpuni jõudmine pole kuigivõrd lihtne ülesanne – nimelt puutub Juha Berg ja ta pere kokku lähedase surmaga. Ehk kui keskealise lapse vanem sureb, saab sellest lapsest paratamatult viimaks täiskasvanu – kas siis sellele reageerida enese ribadeks joomisega või... pühendumisega oma kõige kallimatele? Peale järjekordset ränka joomasööstu teeb Berg otsuse oma elus kannapöördeks.

Et siis – ühelt poolt selline tavaline Vuorineni huumorikarneval (see on omamoodi hämmastav, kuidas kõik tegelased Bergi rohkem või vähem tahtmatutele naljade peale ennastunustavalt naeru pugistama hakkavad); teiselt poolt omamoodi pisarakiskuja lugu sellet, kuidas olla lähedase inimese – Bergi ema – suremise ja sellega seonduva juures. Mida tähendab vanema lahkumine, mida see sinu elus muudab. Eks Vuorinen heidab siingi oma jämekoomikat, aga omal moel on see teema... üsna täiskasvanulikult kirjutatud. On raske ette kujutada, mis võiks kuuendas raamatus tulla, nüüd paistab küll joomahullu teema ammendatud olevat.

Caitlin R. Kiernan – The Sea Troll's Daughter (Swords & Dark Magic, 2010)

Kogumiku üks paremaid jutte. Autor on fantasylugude stampe pisinatuke muutnud – mehest mõõgakangelase asemel on naisest mõõgakangelane, kes aga käitub nö stereotüüpselt – on ilgelt kõva kutt ja ärpleja, joob meeletult ning kepib naisi. Tegemist ehk iiri mütoloogiale toetuva looga (kuigi millegipärast kerkivad mulle silme ette Norra olud).

Merest väljub haavatud sõdalasnaine, kes väidab külaelanikele, et on tapnud neid kiusanud meretrolli. Uskumatu, aga tõsi. Külaelanikud nõuavad tõendust laiba kujul, muidu nad lubatud vaevatasu ei maksa. Mõne päeva pärast uhubki meri rannale trollikorjuse, ning see taritakse külaväljakule. Küla tähtsamad ninad tahavad nüüd veenduda, et kas just see mõõganaine on põhjustanud trolli koletu surma jne. Mõõgakangelanna kerkib külaelanike silmis VIPiks, kõrtsis tehakse jooke välja ning naine kainet hetke enam ei näe. Ent siis... saabub kõrtsi vana nõid ja see on vägagi pahane, et troll on maha löödud ning mõõganaine sellega nüüd uhkeldab – nimelt kaitses troll küla teiste, hulga hullemate ohtude eest, mis merel tegutsevad (asi siis selles, et meretroll vahel söögiks inimesi või kariloomi röövis). Nõid hoiatab veel trolli segaverelise tütre eest, kes elab mägedes ja võib nüüd kättemaksu sepistada. Ja see trollikorjus, see laguneb nüüd külaväljakul õige kummalisel ja ohtlikul kombel...

Kui nüüd pateetiliseks minna, siis päris vinge lugu. On kolm jõudu, mis kokku põrkuvad – iidsed jõud oma seletamatute motiividega, kurikavalad ja ihned külaelanikud ning seiklev mõõgakangelanna, kes siis raha ja kuulsuse nimel suurt midagi enda ümber ei näe (kolme jõu vahel on omakorda nö üleminekud – nõid, kõrtsipreili, trollitütar). Loos pole suuremat dark magicut, eelkõige on väiklased inimesed ja nende häda üleloomulike jõududega – ehk kui vanast maarahvast hakkab midagi väikekodanlikku sirguma. Loo peamised tegelased on kõik naissoost – mõõgakangelanna, nõid, kõrtsipreili ja trollitütar – ning nad pole vaid üheplaanilised tegelased. Hea tekst, hiljuti taastrükitud ühes queerile pühendatud ajakirjanumbris.

ulmekirjanduse baas

Alf Henrikson – Saatuse sõrmed (2015)

Alternatiivajalugusid teemal, et kui midagi ajaloos muuta, kas siis tulemus võinuks olla (euroopalikule) kultuurile parem? Henrikson mängitab seda mõtet mitmel viisil ja leiab, et iga sellise muutusega oleksime praegu vägagi erinevas olukorras – iga sitt olukord on olnud omamoodi sõnnikuks sellele, et läbi häda ja vaeva on sellest tõuke saanud midagi meeldivatki. Poleks närukaeltest paavste, poleks renessansi. Poleks Lutherit, poleks Ameerika hegemooniat jne jne. Vast humoorikamad visioonid on Põhjala ja Rootsi impeeriumide võimalikest õitsengutest, mis siiski oleks üsna pea ammendunud – üle oma varju pole võimalik hüpata.

Henrikson on kirjutanud selle ajaloofantaasia üsna vallatus ja vanamoelises vormis, mis esmapilgul mõjub ehk harjumatult – no tõepoolest, öökapiraamatuna tekitasid paar esimest lehekülge kergelt wtf-tunde – aga seejärel hakkab tekst enamvähem tööle.

“Professor Albert Einstein, kes oli juhtumisi mujal olnud, kui aatomipomm Los Alamoses plahvatas, saabus sügavas leinas Washingtoni ja suutis teatud pingutusega veenda president Harry Trumani ja tema nõuandjat John Forster Dullest aatomipommi poliitilises ohtlikkuses, sest kui sakslastel õnnestuks hävitada New York, Chicago, Oklahoma City ja San Francisco, oleks täiesti võimalik, et demokraatlik partei võib järgmised valimised kaotada.” (“Nemesis”, lk 18)

laiapea

Tanith Lee – Two Lions, a Witch, and the War-Robe (Swords & Dark Magic, 2010)

Selline kahe teraga lugu, algab üsna vaimukalt ja siis viimane kolmandik läheb üsna umbfantasyks.

Kaks seiklejat ärkavad vangikongis – eelmisel õhtul oli kumbki eraldi sattunud sellesse linna, konfliktide käigus maha löönud kohaliku valitseja ihukaitseväelasi, ning nüüd koos vangikongis virgudes leiavad nad üllatunult, et sarnanevad teineteisega (nagu kaks tilka vett, eks!) ja linna nurjatu valitseja, Vale-Prints, tahab nad eelmise öö vägitegude eest hukata. Mehed taritakse Vale-Printsi ette, kes osutub kohutavalt moondunud 15-aastaseks noormeheks, kes pakub meestele mõttetut tehingut – toogu nad talle tagasi isalt röövitud võlumantel (War-Robe) ja eks jääksid sel juhul ellu... Kuigi jah, erinevad supersõdalased on seda küll ja küll (Vale-Printsi sundusel) proovinud seda tagasi saada ning naasnud mitte ühes tükis. Humoorikad kangelased siirduvadki oma sunnitööle, ja peagi satuvad nõialossi, misjärel algab selle jutu umbfantasy osa – unenäod, lõviks moondumine, mantli nimel võitlemine jne.

Tõepoolest, lugu algab kui comic fantasy, mis siis ühel hetkel pöördub üsna psühhedeelseks tulevärgiks. Ainult et... see dark magic osa ei läinud mulle kuidagi korda, läks korraga lahti puine unenäoline rabistamine ja ühel hetkel oligi korraga ülesanne täidetud (vabandust, see oli nüüd spoiler). Võibolla on tegu mingi jäljendusega klassikalisest YA fantasyst, kuid selle teemaga pole ma kahjuks tuttav.

ulmekirjanduse baas

Tim Lebbon – The Deification of Dal Bamore (Swords & Dark Magic, 2010)

Lugu, mille puhul peaks lugeja endalt mitu korda küsima, et milline osapool võiks enam sümpatiseerida – kas piinajate või piinatava? Kas see, kui tehakse niivõrd õudustäratavaid piinamisvõtteid ühe mehe peal, on kuidagi... õigustatud? Või kas piinatav, äkki ta ongi kannatav kangelane, suisa ülikangelane, ehk tema võitlebki ebaõigluse vastu? Aga autor pakub loo lahendusena hoopis kolmanda võimaluse, mis tekitab segadust neis, kes selles tapatalgus ellu jäävad, või ka hiljem lahinguväljale saabunutele. Igatahes on tegu üpris brutaalse tekstiga, kus soolikaid ja kolpasid ripneb mitmel moel.

Lugu siis sellest, et vanglast hakatakse konvoeerima kohtuprotsessile mässajate liidrit Dal Bamore'i. Kohalike jõustruktuuride esindajad on püüdnud vanglakongis meest niivõrd segi piinata, et see tunnistaks võimulolijate jumala ainuõigsust, aga ka kõige rängemad piinamised pole meest murdnud. Loo peategelane, kogenud preestrinna, kes juhib seda uurimist, avastab õudusega, et piinamise tagajärjel... on Dal Bamore hoopiski tugevnemas, ta haavad paranevad lausa silmanähtavalt. Seega – tegemist on musta maagiaga! Keelatud maagiaga! Preestrinna on kuulnud vaid ühest sarnasest juhusest, mis olevat juhtunud rohkem kui 400 aastat tagasi. Ta otsustab õnne proovida mehe jõu vaigistamisega, enne kui hilja – enne kui nähakse, et mees on märtriks või jumalavääriline, et mässajatel on põhjust vastupanu jätkata.

Aga jah, niisiis konvoeerimine... Pealtvaatajad loobivad konvoid igasugu saastaga (nagu oodatud), kuni hakkavad lendama hoopis ammunooled (see kah oodatud, et Dal Bamore'i kaasmässajad midagi üritavad). Konvoid kaitsev eliitüksus saab sellega justkui enamvähem hakkama... kuni hakkavad toimuma õige kummalised lood. Hoolimata kaotustest mässajate raev ei lahtu, neid tuleb üha juurde, juba notitakse eliitsõdureid... mis veel hullem, tapatalgus hirmsaid vigastusi kogenud ründajad tõusevad taas üles, ning jätkavad atakeerimist. Preestrinna leiab, et Dal Bamore on nendega midagi teinud, midagi hirmsat, musta maagiat! Ja tema või sõdurite eludest hoolimata tuleb Dal Bamore toimetada sihtpunkti, et see seal kiiresti risti löödaks – enne kui preestrinna salaja vangikongis manustatud jook mõju kaotab ja Dal Bamore oma musta maagiat on taas võimeline kasutama. Ent... asjad pole niivõrd must-valged.

ulmekirjanduse baas

Pajtim Statovci – Minu kass Jugoslaavia (2015)

Raamat inimestele, keda huvitab kasside käitumine, Balkani lähiminevik, pagulaste siseelu ja samasooliste suhteküsimused. Seda siis läbi ühe Kosovost pärit pere loo, kes põgenevad 1993. aastal sõjaohu eest Soome – et olukorra rahunedes tagasi sünnimaale naasta. Ent tagasi jõuab vaid perepea.

Lugu on jutustatud läbi ema ja poja (üks pere viiest lapsest) silmade. Ema loost saab teada, kuidas see perekond alguse sai (tüütult pikk lugu abiellumiseni jõudmisest, hilisemad – ja traagilisemad – sündmused on vägagi ülevaatlikult kokku võetud), kuidas nad Soome jõudsid ja millised kohanemisraskused ees ootasid. Kui viis last püüdsid sulanduda kohalikku ühiskonda (niivõrd kui neid vastu võeti), siis isa kui nö traditsiooniline albaanlasest perepea püüdis jääda vanasse rolli, mille tulemuseks oli lõpuks õige traagiline pere lagunemine, isegi ema (see koduteenijast põrandakalts) jätab viimaks aastate pärast mehe maha – ja avastab, üksikuna elamine polegi nii hull ega häbiväärne.

Poja lugu on samamoodi keeruline, kuid natuke teises võtmes. Koos õdede ja vennaga pidi ta lapsepõlves taluma isa, ee, traditsioonilist türanniseerimist. Pagulasetaustaga üleskasvamine pole mingi meelakkumine (erinevaid on ikka hea kiusata), kõigele lisaks on ta veel homoseksuaalne – kokku moodustub üsna vigase hingeeluga noormees, kes püüab oma lapsepõlvetraumadest kuidagi... jagu saada. Võita hirmusid, leida oma koht ühiskonnas, leida oma identiteet.

Raamat pole just realistlikus hala-laadis kirjutatud ja jutustajaid ei saa vist täielikult usaldada (no minu jaoks jäi parajalt segaseks poja ja isa suhe ning mis draama mis etapis õieti juhtus). Jutustajad ühelt poolt püüdlevad nö kõrgustesse, samas lasevad end jalge alla tallata. Eriti poja puhul tekib küsimus, et kui palju on mõjutanud ta vaimset tervist lapsepõlvetraumad, kas ja kuivõrd normaalne ta tavamõistes on. Seda võiks pidada autoripoolseks kurikavalaks lõksuks – sisserännanu, homoseksuaal ja hingeliselt tasakaalust väljas. Iga ksenofoobi lemmikpeksukott.

Balkani olukorrast saab siin küllaltki poeetilise ülevaate ning üheksakümnendate erinevatest konfliktidest libisetakse üpris kiirelt üle – kuigi sünnimaa saatuse selgusetus haamerdab kõigi tegelaste kuklas. Romaan ei anna tegelastele õiget happy endi, lugejal püsib teatud häiritus läbi terve raamatu. Aga eks see võikski olla hea kirjanduse üheks tunnuseks.

Robert Silverberg – Dark Times at the Midnight Market (Swords & Dark Magic, 2010)

Vahelduseks üks lugu, kus kedagi maha ei lööda, juttu on hoopis... armastusest. Tõsi küll, õigemini armujookidest ja nende mõjust. Lugu paigutub Silverbergi loodud Majipoori maailma, millega on mul esmakordne kokkupuude.

Ühesõnaga, võlurite teenuste vajadus on nii devalveerunud, et neid suurt ei vajatagi. Turul on omaette nurgake, kus asuvad võlupoed, mis virelevad üha suurema meeleheite embuses. Ent ükskord astub öösel poodi ülikupoeg, kes nõuab armujooki, et nii üht printsessi enda omaks saada – noormees on üks tähtsusetu võsuke, aga printsess... tema kuulub trooninõudlejate lähimasse ringi. Rahapuuduses võlur nõuab küll pea viiekordset tasu selle tinktuuri eest, aga noormehele pole sellest probleemi. Võluri partner esitab omapoolsed vastuväite – et kui selgub, et nemad on asjaosalised printsessi võrgutamises, pole midagi head oodata. Aga raha on raha ja nagu kokkulepitud, nädal hiljem saab ülikuvõsa tellitud tinktuuri.

Peagi on raevunud ülikupoeg tagasi – ta sai printsessi üheks (jumalikuks) ööks voodisse, kuid peale seda ei taha neiu teda enam aegade lõpuni kohata. Talle püütakse küll seletada, et selline mõju tinktuuril ongi, aga mõõgaga vehkiv ülikupoeg nõuab kahjutasuks sellist armujooki, mis panekski printsessi teda püsivalt armastama. Võlupoodnikel ei jää muud üle, lubavad kaheksa päeva pärast selle valmiks saada. Ent kokkulepitud ajal ülikupoega ei tule, ega ka järgmistel päevadel... kuni ühel õhtul murtakse võlupoe uks pilbasteks ja musklimeeste saatel tuleb poodi eriliselt vihane printsessi lähisugulane, kes on vägagi teadlik tinktuuri päritolust, ja nähes laual ootamas uut pudelikest...

Üpris lõbus lugu. Kui antoloogiast seni loetud lood on nö inimpõhised (no kui jumalad ja muud sellised üleloomulikud jõud on lisaks), siis nüüd tegemist sci-fantasyga, ehk tegevuses on üsna mitmesugused intelligentsed eluvormid. Nii on peategelaseks minimõõdus humanoid, tema partneriks on kahepealine... ee, humanoid, koristajaks neljakäeline humanoid; mainimata igasugu muid olendeid, kellele peategelane viitab. Tõsi küll, need ülikud tundusid olevat inimesed. Eks oleks huvitav teada, mis selles Majipoori maailmas muidu toimub.

ulmekirjanduse baas

Vladimir Voinovitš – Ümberasustatud isik. Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused III (2015)

Romaan jaguneb kolmeks osaks – esimeses Njura ja ta küla sõjaaegne elu, teises osas sõja lõpule järgnenud Tšonkini juhtumised Saksamaal (lisaks jant Beria ja Staliniga), kolmandas osas Tšonkini elu Ameerikamaal ja tagasitulek Nõukogude Liitu. Viimane osa sellest romaanist võinuks ära jääda või noh, see mõjub nii 20-25 aastat aegununa. Jajah, kaheksakümnendate nõukogude eluolu oli kole ja läänlastel oli raske tollaste standarditega kohaneda jne. Et nagu... Voinivitš ei ütle midagi uut – jah, lõpus saavad kokku paar tegevusliini ning mõnegi tegelase saatused on huvitavad, ent mu arvates ei anna see romaanile suurt midagi juurde, on lihtsalt pikk ja veniv outro (ja et see on algselt ilmunud 2007, mitte 1990... paneb natuke õlgu kehitama).

Esimene osa “Polkovniku lesk” meenutab ehk enam esimest romaani – tegevustik seal Venemaa pärapõrgus, Njura igatseb oma Ivani järele ning tekitab külas Tšonkinist omamoodi mütoloogia, millest siis külanaistega arutleda jne (hiljem maksab see naisele kätte). Suurt elurõõmu siin pole, Njurat ja küla tabavad mitmed traagilised sündmused ja ka taasleidmised, kuid eks ole ka kokkuhoidmist (või noh...).

Teine osa “Moondumised” on vast paralleeliks teise romaaniga, Tšonkin ja ta järjekordsed keerdkäigud, kuhu mees rohkem või vähem tahtmatult satub. Samuti Beria mahhinatsioonid Staliniga, mis viivad... Ja üleüldse osutub Stalin olevat... Voinovitšile paistab väga istuvat selline poliitiline satiir. Tšonkin on sõja lõppedes Saksamaal ja satub seal poolvägisi... ameeriklastelt poliitilist varjupaika küsima. Millegipärast tahab aga Stalin Tšonkinit kätte saada jne, ning ühel ja teisel moel hakkab päid lendama. Kolmandast osast sai esimeses lõigus kirjutatud.

Voinovitš kirjutab igas Tšonkini-romaanis justkui võrdlemisi kergemeelsel toonil ränkadest teemadest – nõukogude režiimi värdjalikkus, sõjaõudused ja saatused, inimlikkuse moondumine või kaotamine, hirmud. Võiks öelda, et on inimlikkuse laostumine, kuid samas – nõukogude aeg kasvataski lapsest peale selliseid hälvetega inimlaadseid olendeid. Autor käsitleb sellist teemat justkui humoristlikult, kuid selle värdjalikkuse tajumine ei eelda just erilist ridade vahelt lugemise võimet.

Mõneti jääb veider maitse suhu – see, mis romaanides seondub Ivani ja Njuraga, on omal moel huvitav ja kaasakiskuv (no mis nendega veel seal juhtuda saab, mida nad veel kannatama peavad), kuid see Stalini-Beria poliitiline jant ei hakka nagu õieti tööle. Jajah, türannide üle tuleb naerda (ja nende tegusid mitte unustada ega ilustada), aga see on kuidagi puine, aegunud satiir. Igati kiiduväärt, et kirjastus selle triloogia nii kiirelt välja andis.


trakyllmaprokrastineerinj2lle

Greg Keyes – The Undefiled (Swords & Dark Magic, 2010)

Fool Wolf ja Inah on vangis. Naine provotseerib meest, et see laseks oma sisemise deemoni valla – Fool Wolf vastab, et see sunniks teda naist võtma ja tapma, või vastupidi. FW viiakse peagi vangistajate ette, kes pakuvad talle tehingut – mine too naisjumala preestrinna valdusest vangistajaid valitseva meesjumala mõõk ära (mehed kutsuvad end Rüvetamatuteks). Kui FW toob mõõga, saab kaaslanna vangist vabaks. FW nõustub, kuigi selge see, et ees ootab midagi vastikut ja ootamatut – aga noh, kuna ta on deemoniga seestunud (või kurjast vaimust vaevatud), on tal ehk võimalusi seda olukorda mingil moel lahendada.

Ta uurib omapäi, mis see meesjumal on. See on kole. Siis jõuab ta preestrinna juurde, kes seletab omapoolselt nende mees- ja naisjumala vahekorda, miks meesjumal seda mõõka tagasi tahab ja mis otstarve neitsitel Rüvetamatute jaoks. Tekkinud tüli käigus haarab FW mõõga ja tapab preestrinna, oma deemonist piitsutatuna suundub mees sinna naisjumala neitsite varjupaika. Deemon rõõmustab, ees ootab midagi lahedat ja võigast (kui vaid see meesjumala mõõk omakorda ei püüaks FW oma mõju alla saada).

Tegemist siis üpris tumeda looga, kus peategelane pole just rüütelliku minevikuga, ta on deemoni juhtimisel õige jõhkraid tegusid sooritanud. FW soov on seestumisest vabaneda, aga pole aastate jooksul võimalust leidnud – pealegi on deemon teda kõigi võitluste ajal elus hoidnud. Tõsi küll, selle hinnaks õige moraalitud teod. Ja siis veel see naine Inah, kes on samuti... kahtlase verega ning kellest mees on kahjuks sisse võetud. Ühesõnaga, üks paras sword & sorcery lugu, õelad jumalad ja tumedad teod.

ulmekirjanduse baas

Pikad varjud (2015)

Kuna ma pole õuduskirjanduse huviline, siis ma ei tunne, et oleks midagi asjalikku öelda või mõelda eesti etnoõuduse kui sellise kohta – no kui palju on linnainimesel kokkupuudet maaoludega, nagu sellesse kogumikku valitud tekstides tavaks on (erandiks ehk Merese Haapsalu-aineline lugu, mis on üldse... üpris teravalt erinev). Mitte et siis ikkagi vait oleks.

Nii ei pane suurt kulmu kergitama 4 esimest lugu (Orlau, Loper, Polberg), mis on nö literatuurne etnoõudus – autorid kirjutavad asjadest, millest nad on lugenud ja selle pealt siis fantaseerivad midagi kunstmuinasjutulaadset. Tegelastel on probleeme kire ja sugutungiga ning seetõttu saavad kas kahjustada või karistada.

Tänav-Taeli “Manajad” jätkab esmapilgul justkui 4 eelneva loo rida (oo, ammune külaelu, oo, folkloorsed olendid, oo, iidne paine), kuid ühel hetkel keerab sellele veidra vindi peale – korraga tuleb juttu kratiga paaritumisest ning selles on omamoodi kivirähklikku fiilingut. Häiriv, haige ja pisut kergemeelne.

Heinsaare “Tiigi sünd” demonstreerib üsna veenvalt, et kogenud autor ei pea end kammitsema küla-atmosfääri loomisega ning see tiik-vanamees on minu jaoks selle kogumiku üks kahest õnnestunult üleloomuliku kujutamisest (teine on avaloo Orlau näkk, kes jõepõhjas magades veekeeriseid tekitab).

Sanderi “Pikad varjud” paneb natuke kukalt kratsima – kuidagi melodramaatiline, traagikale rõhuv tekst; kas nüüd see endise sõjaväelase posttraumaatiline stress ikka kannab loo lõpuni välja.

Merese “Võtja” on huvitav lugemisväljakutse – kas tekst on lõplikult viimistlemata (nt lk 175) või ongi õnnestunud näide viirastuslikust stiilist. Loo aines on üllatav ehk kuidas I maailmasõja ajal takistavad eesti sõjaväelased Haapsalu vaksali õhkimist. See on ainus lugu, mida kaks korda läbi lugesin, aga ikka ei suutnud Merese võttestikust läbi närida – jah, on viirastuslaadsed olendid, kes pendeldavad tänapäevas ja minevikus ning vahetavad kehasid jne. See kõik jääb segaseks... või uusveidraks või uusimelikuks (“new weird”?).

Kivirüüti “Metsavana maja” on pigem noorsoojutt ning eelneva nelja loo järel jääb kahvatuks või õigemini ühekülgseks – aga nagu öeldud, pole ma mingi õuduskirjanduse hindaja või austaja.

Kui kogumikust midagi esile tõsta, siis ehk need vähe kiiksuga lood, mille on kirjutanud Tänav-Tael ja Heinsaar. Need pole vaid õuduse kangutamised (küla)traditsioonilises võtmes. Kogumikku võiks uurida feministlikust vaatenurgast, nii mõnegi loo puhul on naiste kujutlus selline... mõttekoht (Orlau, Loper, Palberg, Tänav-Tael, Sander). Ja Merese lugu... see paneb kukalt kratsima – kas see on uus kvaliteet või ühe otsingu tulemus? Kas autor jõudis teda rahuldava või intrigeeriva tulemuseni?

Kokkuvõttes – ootamatu, et korraga selline kogumik koostati, aga tõepoolest, miks mitte. Citius, altius, fortius. Kunagi püüan Laipaiku lugeda.

ulmekirjanduse baas
reaktor

2015

Sai loetud mitmeid 2015. aastal ilmunuid raamatuid ning nende seast sai valitud viis parimat. Kui nii mõnelgi varasemal aastal on olnud valikut raske teha (nüüd võinuks valida ka kümme, aga noh, ei viitsinud), siis nüüd oli juba veebruaris selge, et Witkiewiczi näidendid on midagi sellist, millest on raske üle hüpata – kuigi see emotsioon lähtub eelkõige kogumikust endast, mitte et kõik näidendid oleks ühtviisi puhas kuld. Suurem aur läks möödunud aastal pigem ingliskeelsete ulmeantoloogiate lugemisele, millest mõnusaim oli ehk Strahani koostatud aasta parimate kogumik.

1. Stanislaw Ignacy Witkiewicz “Hullumeelne ja nunn”
2. Jonathan Strahan “The Best Science Fiction & Fantasy of the Year. Volume Nine”
3. “Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood”
4. “Maailma nukraim orkester. Valimik ungari novelle”
5. Jim Ashilevi “Kehade mets”

Muidugi, eestikeelsetest raamatutest on mõndagi veel lugemata (nt Mieville, Scalzi, Voinovitš). Nö vanemast kirjandusest oli huvitav avastada Atwoodi kaks romaani.... ehk ka Mo Yan ja Mitchell ja Anderson ja Dawkins.

Alljärgnevat nimekirja oli päris huvitav näha, nii mõnegi raamatu puhul on mälus valge ja mõtlik laik.

Jaan Kaplinski – Neljakuningapäev

Lois McMaster Bujold – Peeglitants

Henn Leetna – Tapke Lotomängija!

Stanislaw Ignacy Witkiewicz – Hullumeelne ja nunn

Juan Gabriel Vásquez – Asjade kukkumise hääl

Benjamin Prado – Lumes on tühjus

Andrus Nilk – Salumets. Muutumised

M. Agejev – Romaan kokaiiniga

Theodor Kallifatides – Uus maa minu akna taga

Orson Scott Card – Surnute Eest Kõneleja

Tuumahiid 2: Toorium

Ray Bradbury – Põrmust tõusnud

Terry Pratchett, Stephen Baxter – Pikkmarss

Jim Ring – Tormijooks Kotkapesale. Hitleri sõda Alpides

Grady Hendrix – Horrorstör

Mann Loper – Algus pärast lõppu

M.C. Beaton – Prügivedaja surm

Tiit Tarlap – Äraneetute pärijad

Michel Houellebecq – Saare võimalikkus

Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood

Täheaeg 14: Teise päikese lapsed

Šolem Aš – Oru laul

George R.R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham – Põgenemine

Witold Szablowski – Mõrtsukas aprikooside linnast

Henning Mankell – Tantsuõpetaja tagasitulek

Lydia Davis – Arved klaariks

Rick Yancey – Ääretu meri

Mikk Pärnits – Kaotaja

Mart Juur – Kallis peaminister tegutseb jälle

Maailma nukraim orkester. Valimik ungari novelle

Margus Ots – Veeaeg

James Wesley, Rawles – Patrioodid 1

Martin Oja – Sõnumeid sisikonnast

Ben Elton – Tagasi minevikku

Tšapajev, Petka ja Anka

John Joseph Adams – Operation Arcana

Philip K. Dick – Vilistaja metsas

Jüri Kolk – Suur võidujooks

Ann Leckie – Abistav õiglus

Mia Couto – Iga inimene on omaette rass

Jaak Rosenbaum – Näljas, alasti ja rahata. Kirjad Vene kodusõjast

Brandon Sanderson – Terassüda

Oleg Divov – Väljapraakimine

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Esmaspäev algab laupäeval

Isaac Asimov – Jumalad ise

Edmond Hamilton – Tähekuningad

Joe Haldeman – Hemingway võltsing

Philip Parker – Põhjalaste raev. Viikingite maailma lugu

Hugh Howey – Silmapete. Esimene osa

Jonathan Strahan – The Best Science Fiction & Fantasy of the Year. Volume Nine

Vladimir Voinovitš – Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused II

James Wesley, Rawles – Patrioodid 2

Will Self – Hullumeelsuse hulgateooria

Jonas Frykman, Orvar Löfgren – Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng

Jonas Karlsson – Arve

Patrick Rothfuss – Vaikivate asjade aeglane settimine

Claire North – Harry Augusti esimesed viisteist elu

Hugh Howey – Silmapete. Teine osa

Andy Weir – Marslane

Donald Tomberg – Veelkord Kazimirist, Vladimirist ja teistest

Anneli Metsaoja – Mõttepalad

Janine M. Benyus – Loomade salakeel. Kuidas mõista loomade käitumist

Joe Abercrombie – Pool kuningat

Dave Hutchinson – Euroopa sügis

Jim Ashilevi – Kehade mets

Jon Ronson – Psühhopaadi test. Teekond läbi hullumeelsuse tööstuse

Armin Kõomägi – Lui Vutoon

Juhan Voolaid – Supergripp Anton

Ursula K. Le Guin – Meremaa triloogia

Robin Hobb – Hull laev 2

Maria Jotuni – Armastus

Graeme Simsion – Abielu Rosiega

Nick Hornby – Naljakas tüdruk

Witold Gombrowicz – Neitsilikkus ja teisi jutte

Looming #11

Javier Cercas – Salamise sõdurid

Mari Järve – Klaasmeri

Andy Mulligan – Ribblestrop

Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana – Kettmõõgaga mõõdetud Maa. Saladuslik tsaar 3

Ueda Akinari – Vihma ja kuupaiste lood

Rich Horton – TheYear's Best Science Fiction & Fantasy

Robert A. Heinlein – Taeva orvud

Roberto Bolaño – Liuväli

Mart Juur – Meie küla superstaar

Garth Nix – A Suitable Present for a Sorcerous Puppet (Swords & Dark Magic, 2010)

Tegemist siis looga Hereward & Fitzi maailmast, millega ma pole loomulikult kuidagi tuttav. Sir Hereward on rüütel ja mr Fitz on puunukk, midagi Buratino ja nukuteatri kanti. Fitz pole Herewardi kõhurääkimisetoode, tema tegutseb omapäi, puunukul on maagilised võimed ja ta on vajadusel vägagi letaalne. Nagu ikka kombeks, on sellisel paaril omavaheline eluterve konkurents, kus üksteist püütakse alatult või kavalalt üle trumbata.

Selles loos siis nii, et Hereward on ühes kloostrilaadses tornis ravipuhkusel, kuna ta jalal on kaks luud murdunud. Kloostris kummardatakse üht tähtsuse kaotanud jumalat, seega koht ei pulbitse just melust. Palatielu on mõnus ja igav, nii loeb ta igavuse peletamiseks üht vana köidet, mis pärit iidsest ajast; see kirjeldab segaselt mitmeid asju, vahel harva leiab Hereward midagi endalegi huvitavat. Üks asi viib teiseni ja siis puhkevad ootamatud sündmused, kui köite vahendusel-õhutusel püüavad maailma tungida ammused mustade jõudude esindajad... ainult et nende jõudude sepitsejad on parajad kobakäpad olnud. Rüütlil on ka võimalus romantiliseks randevuuks kauni noviitsiga, aga Fitz on selle võimaluse juba eelnevalt elimineerinud. Ja nüüd on vaja Herewardil omapoolselt Fitzile koht kätte näidata.

Selline suhteliselt lühike ja lööv lugu, ehk need Hereward & Fitzi lood ongi sellised ühe seikluse lood. Peategelased on kergelt humoorikad ja riuklikud, kuidas siis muidu. Ja no muidugi see kaunis noviits, kes oleks valmis Herewardi embusse sööstma, kui vaid mehel poleks seda vannet... nagu Fitz on naist hoiatanud. Nojah, selline maailm, mida ehk võimalusel loeks teine kordki.

ulmekirjanduse baas

Mart Juur – Meie küla superstaar (2015)

Eks Juur võiks selliseid raamatuid igal aastaajal valmis treida, küsimus pigem selles, kas illustreerija peaks sellisele tempole vastu. Kahtlemata on raamatu plussiks Allan Hmelnitski kongeniaalsed pildid, mis tihti täiendavad Juure humoorikaid hüüdlauseid.

Kogumik jaguneb kolmeks osaks – pikrilikud lööklaused, mõned lühikesed proosapalad ja pikad luuletused. Ehk raamatu igavaim osa on luuleosa (või on need laulude paroodiad? Kupleed?), mis ei särtsu just humoorikast pingest – omamoodi märk seegi, et siin osas pea puuduvad Hmelnitski illustratsioonid. Aga jah, raamatu löövamas osas on pöörast sõnamängu ja pila tuntud inimeste aadressil (viimast ei hakka siin tsiteerima, olgem siivsad).

“Läbimurre ufo-uuringutes: kui jumala naine vihastab, hakkavad taldrikud lendama.” (lk 11) 

“Helilooja naise märkmed: avamäng on liiga pikk.” (lk 11) 

“Valgus sai. Pimedus leib.” (lk 60) 

“Grillimishooaeg lõppes vöökoha kaotamisega.” (lk 65) 

“ - Mind reedeti.
- Aga mind laupäeviti.” (lk 75)

Roberto Bolaño – Liuväli (2015)

Bolano jutustab pika ja veniva loo kirest ja mõrvast. Kolm meest puutuvad kokku anonüümses Hispaania rannikulinnas ja satuvad erinevaid teid pidi kire küüsi. Üks mees töötab kämpingus öövalvurina (siin kerge kokkupuude “Salamise sõduritega”, kus ühel hetkel on tegevusse kaasatud Bolano, kuna ta töötas Barcelona lähistel kämpinguvalvurina ja oli osa saladuse lahendamisest), teine mees on mitmekülgne ettevõtja, kolmas linnavalitsuse tähtis ametnik. Kolme mehe teed põimuvad viimaks tugevalt kokku ja nii saab teada mõrva saladuse – kuigi jah, seda raamatut oleks vast patt kriminaalromaaniks lugeda.

Nagu öeldud, on romaan lühidusest hoolimata pikk ja veniv – no eks saaks nautida olukordade kirjeldamist ja siseelu kujutamist, kuid see on lihtsalt võrdlemisi igav. Küllap võiks ka rääkida tekstiloomise osavusest ja taidurlikkusest, aga hetkel ma polnud sellise sõnakunsti nautimise lainel või olen lihtsalt pikkade juhtmetega. See on Bolano kolmas eestikeelne tõlge, ehk seni on muljet avaldanud “Metsikud detektiivid” massiivse ulguromaanina; teised kaks lühiromaani on küll külmaks jätnud. Tuleb tähelepanelikumalt ja andumusega lugeda!

“Hispaania Uisuliidu poliitika oli reformida või surra, mis on meie maal tavaline ja millel üldiselt ei ole eriti kaugeleulatuvaid tulemusi. Oleme kõik harjunud aeg-ajalt ja nii vähehaaval surema, et tegelikult oleme iga päevaga aina rohkem elus. Puruvanad ja puruelusad.” (Enric Rosquelles, lk 20)

“Armatsedes oli ta vait, ent tipule lähenedes hakkas rääkima. Häda polnud mitte Nuria rääkimises vahekorra ajal, vaid selles, et ta viis jutu alati samadele asjadele: mõrvale ja uisutamisele. Nagu oleks ta lämbumas. Võib-olla polnud kõige hullem mitte see, et ta ühest samast asjast rääkis, vaid et mulle hakkas see külge jääma ja ei läinudki palju aega, kuni me mõlemad päästsime orgasmieelsetel hetkedel valla rea õudseid ülestunnistusi ja monolooge tulvil oigeid ja jäiseid tasandikke ja jääl paljunenud vanamutte, ja suutsime selle alles tippu jõudes katkestada.” (Remo Moran, lk 123-124)

Siit võiks välja lugeda prohvetivaadet “Jää ja tule laulu” tulevikule (jajah, tegelt viide Morani romaanile):

“Ma ärkasin, kui jää minu jalge all hakkas ebatavalise kiirusega sulama. See unenägu meenutas mulle raamatut, mida olin noorukina lugenud. Raamatu autor (olen tema nime unustanud) kirjutab, et on olemas legend või midagi taolist hea ja kurja võitlusest. Kurjus ja selle järgijad kehtestavad maal tule jõu. Nad levivad, päästavad valla lahinguid, on võitmatud; oma viimases, kõige tähtsamas lahingus, päästab headus kurjuse vägede peale valla jää ja peatab nad. Tasahaaval tuli kustub maamunalt. See ei ole enam ohtlik. Lõplik võit on headuse järgijate päralt. Kummatigi hoiatab legend, et võitlus puhkeb peagi uuesti, sest põrgu on ammendamatu.” (Enric Rosquelles, lk 72)

trakyllmaprokrastineernj2lle

K.J. Parker – A Rich Full Week (Swords & Dark Magic, 2010)

Võib juba väiksele kogemustepagasile toetudes sedastada, et tegemist tüüpilise Parkeri tekstiga ehk variatsioon kelmilugude ainetel. Nõrk sugulus hiljuti ilmunud “Heaven Thunders the Truth” looga, mõlemas on peategelaseks võlur, kes omandab rohkem või vähem edukalt kogemusi. Aga rohkem suurt sarnasusi ehk pole.

Lugu siis sellest, kuidas litsenseeritud ja koolitatud võlur-õpetlane saadetakse maale välitöödele. Mees pole eriti andekas, võlurieksami sooritas ta hädavaevu ning seetõttu siis antakse talle närusemaid tööotsi, mille tulemused pole niivõrd olulised, kui ta käkki teeb, pole tegu just maailmalõpuga. Niisiis on tema komandeeringu esimeseks ülesandeks tegelda hauast üles tõusjaga, kellel-millel on halb ja tüütu komme inimesi ja loomi puruks käristada. Kohale jõudes otsustab võlur järgmisel hommikul asi korda ajada ning järgmisele ülesandele suunduda, ainult et... öösel istub see zombi ta muldonni katusel ning pakub, et jätku võlur see töö tegemata (ehk hommikul zombi välja kaevamine hauast ning siis ta pea otsast raiumine), vastutasuks pakub zombi võlurile ellujäämist. Võlur, kes pole oma töödes mitte just osav ning tunnetab zombi üleolekut, vaagib seda ettepanekut... kui korraga ta kohalik võõrustaja on salaja roninud muldonni katusele ning virutab zombile kirvega pähe. Töö tehtud ja aeg edasi siirduda... ainult et järgmises sihtkohas töötades avastab võlur, et see zombi (kes-mis on kunagi samuti maagia saladusi õppinud) on siirdunud võluri peakolusse, eesmärgiga ta keha enda valdusse võtta. Võluri jaoks on see natuke jama situatsioon.

Nagu ikka, on Parkeri peategelane üsna humoorika sisemonoloogiga, käib selline lõtv killuviskamine, mis meenutab vana head inglise huumorit (nagu autoritutvustusest ilmneb, on Parker ameeriklane, kes elab Inglismaal). Senistest Parkeri lugudest on see vast kõige kammerlikum, osa tegevusest leiab üldse aset... peas, kuhu võlur maagiliste toimingute tõttu siirdub. Natuke teeb mõtlikuks asjaolu, et kui esmatutvus Parkeri loomega oli väga positiivne, siis hilisemad kokkupuuted on vähe lahjemad olnud (võibolla peaks autori jutukogu muretsema). Eks see on hämmastav, kui palju Parker / Holt romaane avaldab.

“There's no such thing as magic. Instead, there's the science we don't properly understand, not yet. There are effects that work, and we have no idea why.” (lk 173)

ulmekirjanduse baas