Jonathan Strahan - The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 1-12 (2007-2018)

Mingis mõttes on Jonathan Strahan mulle ingliskeelse nüüdisulme suunanäitaja – kuigi mu esimene kokkupuude niisuguse ulmega oli Gardner Dozois SF aasta parimate lugude antoloogiatega (naljakas, mida võib leida linnaraamatukogust!), siis südamelähedasemad on ikka Strahani SFF kogumikud (tervenisti läbi kahlanud 2015. ja 2017. aasta antoloogiatest; selle jälgedes olen ka Rich Hortoni  SFF antoloogiaid ostnud (neist otsast otsani läbinud 2015. aasta kogumiku), aga need pole veel päris klikanud – ning ma pole senini aru saanud, kas Hortoni 2017. aasta antoloogia on ilmunud või mitte, igal juhul on juba ülal nimekiri ka 2018. aasta valikust).

Niisiis, kuna nüüdseks on tosin antoloogiat ilmunud, tekkis juba mõni aeg tagasi huvi, et millised autorid on need, mis Strahani arvates on aktuaalsemad, kas ja milliseid anomaaliaid võib esineda teiste sama perioodi (2007-2018) antoloogiate koostajatega – Horton (SFF), Dozois (SF), ka David G. Hartwelli ja Kathryn Crameri ilmumise lõpetanud antoloogiad (2013. ilmus viimane SF, 2009. lõpetas F). Viimastel aastatel on Night Shade Books (kus ilmus Strahani 7 esimest antoloogiat, järgmised 5 on Solarise hingekirjas) ilmutanud Neil Clarke’i kolm SF antoloogiat; lühema SFF proosa kogumikke on John Joseph Adamsi kureerimisel ilmunud samuti kolm tükki. Servapidi puutuks kokku ka Paula Gurani dark fantasy & horrori aasta parimate antoloogiad – mõnigi Strahani valitud tekst on ühtlasi ilmunud Gurani valikus (Hortoni ja Gurani antoloogiad ilmuvad (ilmusid?) Prime Booksi kirjastuse poolt ühtse kujundusega, vist peale mõne harva erandi nad ei avaldanud samu lugusid). Selline on siis üldine mõõtkava; natuke olen vaadanud Hortoni ja Dozoisi koostamisi, natuke olen puudutanud teiste siin mainitud koostajate valikuid.

Strahani puhul on teiste aasta parimate antoloogiate võrdluses huvitav mitmete naisautorite suhteline populaarsus võrreldes teiste koostajate valikutega – Kelly Link, Caitlin R. Kiernan (keda teised koostajad pole üldse valinud; kas Strahan kui enamjaolt SF-antoloogiate koostaja pole fantasy asjus niivõrd laialdase lugemusega?), Ellen Klages; miks mitte Theodora Goss, Kij Johnson (samas on „alaesindatud“ Aliette de Bodard või Nancy Kress, Rich Hortoni lemmik C.S.E. Cooney jõudis alles 2018. aasta valikusse; üldse puudub Carrie Vaughn või Kage Baker või Vandana Singh või Mary Rosenblum või Naomi Kritzer).

Minu lemmik Joe Abercrombie on ainult Strahani valikutes; uutest autoritest on Strahan ainsana valinud paar korda Usman T. Maliku ja Kai Ashante Wilsoni proosat. Fantasy kirjutajatena on nt Margo Lanagan, E. Lily Yu, K. J. Parker esindatud lisaks vaid Hortoni valikutes. Teistega võrreldes on populaarsem Neil Gaimani ja ehk ka Peter S. Beagle’i lühijutud.

Kõigi koostajate lemmikud on eelkõige Robert Reed ja ehk ka Elizabeth Bear, teistest suurematest lemmikutest on Strahan vähem esile tõstnud Alastair Reynoldsi lühemat loomet (peaks võrdluseks vaatama Infinity-sarja autorite koostist, seal on Reynolds üsna tavaline külaline; sel suvel ilmubki viimane selle sarja antoloogia). Puudub Paul Cornell, Gregory Benford, John Barnes, Sean McMullen, Chaz Brenchley (ja eks vähemesindatud autoreid võiks veelgi nimetada – aga mitmedki neist  (ja eelpool nimetatutest) on esindatud Infinity seerias (nt "Reach for Infinity" ja "Infinity Wars") ja muudes antoloogiates; ühesõnaga mõneti meeldiv, et Strahan oma antoloogiatest tekste suurt ei taaskasuta); noh, mõnigi McMulleni lugu on minu meelest loetav olnud.

Muidugi, mingil moel tuleb arvestada, et antoloogiates ei saa kõiki lugusid avaldada seoses erinevate autoriõigustega; ääriveeri olen ka mõistnud, et mõnegi autori puhul arvestatakse sedagi, mis on ilmunud teiste koostajate antoloogiates – ses suhtes üks veidramaid näiteid on viimaste aastate meteoor Rich Larson, kel 2017. aastal ilmus 4 aasta parimate antoloogias (Strahan, Horton, Dozois, Clarke; vaid Adamsi kureeritavasse valikusse ei mahtunud) 5 lugu kokku 7 juhul.

Aga alljärgnevalt siis kaks autorite koondnimekirja; esmalt üldine populaarsuse edetabel (mitu lugu on autorilt kaheteistkümne aasta jooksul valitud), seejärel autorite ja nende lugude register (ja kui siin blogis on neist mõni lause kirjutatud, siis olen püüdnud selle lingi ka loo juurde panna). Kui ühel lool on kaks autorit, siis on nad kumbki sama looga eraldi esindatud.

8

Kelly Link, Robert Reed

7

Neil Gaiman, Caitlín R. Kiernan

6

Peter S. Beagle, Theodora Goss, Kij Johnson, Ellen Klages, Margo Lanagan, Ian McDonald, Geoff Ryman 

5

Paolo Bacigalupi, Elizabeth Bear, Holly Black, Greg Egan, Jeffrey Ford, K. J. Parker, Michael Swanwick, Catherynne M. Valente, Genevieve Valentine

4

Joe Abercrombie, Stephen Baxter, James Patrick Kelly, Ken Liu, Paul McAuley, Maureen F. McHugh, M. Rickert, Bruce Sterling, Rachel Swirsky, Peter Watts

3

Eleanor Arnason, Ted Chiang, Cory Doctorow, Elizabeth Hand, Nalo Hopkinson, Alex Irvine, John Kessel, Ted Kosmatka, Yoon Ha Lee, Sam J. Miller, Hannu Rajaniemi, Lavie Tidhar, Kai Ashante Wilson, E. Lily Yu

2

Daniel Abraham, Amal El-Mohtar, Charlie Jane Anders, Aliette de Bodard, Damien Broderick, Pat Cadigan, Andy Duncan, Karen Joy Fowler, Sara Genge, Daryl Gregory, Nicola Griffith, Gwyneth Jones, Alice Sola Kim, Ellen Kushner, Rich Larson, Ian R. MacLeod, Usman T. Malik, Meghan McCarron, Linda Nagata, Garth Nix, An Owomoyela, Alastair Reynolds, Benjamin Rosenbaum, Christopher Rowe, Karl Schroeder, Robert Shearman, Karin Tidbeck, Robert Charles Wilson, Alyssa Wong

1

Joan Aiken, Nina Allan, Madeline Ashby, Kelly Barnhill, Christopher Barzak, Greg Bear, R. S. Benedict, M. Bennardo, Lauren Beukes, Richard Bowes, Libba Bray, Sarah Rees Brennan, Tobias S. Buckell, C. S. E. Cooney, Tony Daniel, Indrapramit Das, Samuel R. Delany, Paul Di Filippo, Peter Dickinson, Seth Dickinson, Carolyn Ives Gilman, Max Gladstone, Molly Gloss, Eileen Gunn, Frances Hardinge, M. John Harrison, Thomas Olde Heuvelt, Dylan Horrocks, Saad Z. Hossain, Dave Hutchinson, Simon Ings, N.K. Jemisin, Diana Wynne Jones, Kathleen Kayembe, Stephen King, Mary Robinette Kowal, Nancy Kress, Jay Lake, Geoffrey A. Landis, Ann Leckie, Scott Lynch, Ken MacLeod, Tim Maughan, Sandra McDonald, Vonda N. McIntyre, Sarah Monette, Khaalidah Muhammad-Ali, Tamsyn Muir, Pat Murphy, Ramez Naam, Val Nolan, Naomi Novik, Nnedi Okorafor, Suzanne Palmer, Susan Palwick, Richard Parks, Diana Peterfreund, Holly Phillips, Rachel Pollack, Tim Powers, Vina Jie-Min Prasad, Chris Roberson, Adam Roberts, Kim Stanley Robinson, Kelly Robson, Sofia Samatar, Ken Scholes,  Priya Sharma, Nisi Shawl, Delia Sherman, Benjanun Sriduangkaew, Charles Stross, Nike Sulway, Melanie Tem, Steve Rasnic Tem, Ian Tregillis, Jeff VanderMeer, Jo Walton, Walter Jon Williams, Connie Willis, Gene Wolfe, Nick Wolven, Caroline M. Yoachim, Charles Yu

Lugude ees olevad numbrid tähistavad vastava antoloogia järjekorranumbrit.

Joe Abercrombie: 5 The Fool Jobs; 8 Some Desperado; 9 Tough Times All Over; 11 Two’s Company

Daniel Abraham: 2 The Cambist and Lord Iron: A Fairy Tale of Economics; 12 The Mocking Tower

Joan Aiken: 3 Goblin Music

Nina Allan: 11 The Art of Space Travel

Amal El-Mohtar: 9 The Truth About Owls; 11 Seasons of Glass and Iron

Charlie Jane Anders: 8 The Master Conjurer; 12 Don't Press Charges and I Won't Sue

Eleanor Arnason: 7 The Woman Who Fooled Death Five Times; 8 Kormak the Lucky; 9 The Scrivener

Madeline Ashby: 8 Social Services

Paolo Bacigalupi: 1 Yellow Card Man; 3 The Gambler; 9 Moriabe's Children; 10 City of Ash; 11 Mika Model

Kelly Barnhill: 12 Probably Still the Chosen One

Christopher Barzak: 5 Map of Seventeen

Stephen Baxter: 2 Last Contact; 3 Turing's Apples; 4 Formidable Caress: A Tale of Old Earth; 6 The Invasion of Venus

Peter S. Beagle: 1 El Regalo; 2 The Last and Only, or Mr. Moskowitz Becomes French; 3 Uncle Chaim and Aunt Rifke and the Angel; 4 By Moonlight; 6 Underbridge; 7 Great-Grandmother in the Cellar

Elizabeth Bear: 2 Orm the Beautiful; 3 Shoggoths in Bloom; 4  Mongoose; 9 Covenant; 10 The Heart's Filthy Lesson

Greg Bear: 10 The Machine Starts

R. S. Benedict: 12 My English Name

M. Bennardo: 8 The Herons of Mer de l'Ouest

Lauren Beukes: 9 Slipping

Holly Black: 2 The Coat of Stars; 3 Virgin; 4 The Coldest Girl in Coldtown; 5 The Aarne-Thompson Classification Revue; 9 Ten Rules for Being an Intergalactic Smuggler (the Successful Kind)

Aliette de Bodard: 7 Immersion; 11 A Salvaging of Ghosts

Richard Bowes: 3 If Angels Fight

Libba Bray: 6 The Last Ride of the Glory Girls

Sarah Rees Brennan: 5 The Spy Who Never Grew Up

Damien Broderick: 4 This Wind Blowing, and This Tide; 5 Under the Moons of Venus

Tobias S. Buckell: 12 Zen and the Art of Starship Maintenance

Pat Cadigan: 4 Truth and Bone; 5 The Taste of Night

Ted Chiang: 2 The Merchant and the Alchemist's Gate; 3 Exhalation; 8 The Truth of Fact, the Truth of Feeling

C. S. E. Cooney: 12 Though She Be But Little

Tony Daniel: 2 The Valley of the Gardens

Indrapramit Das: 12 The Moon Is Not a Battlefield

Samuel R. Delany: 12 The Hermit of Houston

Paul Di Filippo: 1 Femaville 29

Peter Dickinson: 7 Troll Blood

Seth Dickinson: 11 Laws of Night and Silk

Cory Doctorow: 1  I, Row-Boat; 5 The Jammie Dodgers and the Adventure of the Leicester Square Screening; 6 The Brave Little Toaster

Andy Duncan: 4 The Night Cache; 7 Close Encounters

Greg Egan: 2 Glory; 3 Crystal Nights; 8 Zero for Conduct; 9 Shadow Flock; 12 The Discrete Charm of the Turing Machine

Jeffrey Ford: 1 The Night Whiskey; 2 The Dreaming Wind; 6 Relic; 7 Blood Drive; 10 The Winter Wraith

Karen Joy Fowler: 4 The Pelican Bar; 6 Younger Women

Neil Gaiman: 1 How to Talk to Girls at Parties; 2 The Witch's Headstone; 5 The Truth Is a Cave in the Black Mountains; 6 The Case of Death and Honey; 7 Adventure Story; 8 The Sleeper and the Spindle; 10 Black Dog

Sara Genge: 4 As Women Fight; 5 Sins of the Father

Carolyn Ives Gilman: 11 Touring with the Alien

Max Gladstone: 12 Crispin's Model

Molly Gloss: 7 The Grinnell Method

Theodora Goss: 2 Singing of Mount Abora; 5 Fair Ladies; 7 Beautiful Boys; 9 Cimmeria: From the Journal of Imaginary Anthropology; 11 Red as Blood and White as Bone; 12 Come See the Living Dryad

Daryl Gregory: 2 Dead Horse Point; 11 Even the Crumbs Were Delicious

Nicola Griffith: 4 It Takes Two; 9 Cold Wind

Eileen Gunn: 4 Zeppelin City

Elizabeth Hand: 1 The Saffron Gatherers: 2 Winter's Wife; 5 The Maiden Flight of McCauley's Bellerophon

Frances Hardinge: 1 Halfway House

M. John Harrison: 8 Cave and Julia

Thomas Olde Heuvelt: 8 The Ink Readers of Doi Saket

Nalo Hopkinson: 6 Old Habits; 7 The Easthound; 10 Jamaica Ginger

Dylan Horrocks: 6 Steam Girl

Saad Z. Hossain: 12 Bring Your Own Spoon

Dave Hutchinson: 12 Babylon

Simon Ings: 10 Drones

Alex Irvine: 2 Wizard's Six; 4 Dragon's Teeth; 11 Number Nine Moon

N.K. Jemisin: 11 Red Dirt Witch

Kij Johnson: 3 26 Monkeys, Also the Abyss; 4 Spar; 4 The Cat Who Walked a Thousand Miles; 5 Names for Water; 6 The Man Who Bridged the Mist; 7 Mantis Wives

Diana Wynne Jones: 4  JoBoy

Gwyneth Jones: 7 Bricks, Sticks, Straw; 10  Emergence

Kathleen Kayembe: 12 The Faerie Tree

James Patrick Kelly: 4 Going Deep; 5 Plus or Minus; 8 The Promise of Space; 9 Someday

John Kessel: 3 Pride and Prometheus; 4 The Motorman's Coat; 5 Iteration

Caitlín R. Kiernan: 6 Tidal Forces; 7 Goggles (c.1910); 8 The Road of Needles; 9 Interstate Love Song (Murder Ballad No. 8); 10 Dancy vs. the Pterosaur; 11 Whisper Road (Murder Ballad No. 9); 12 Fairy Tale of Wood Street

Alice Sola Kim: 9 Mothers, Lock Up Your Daughters Because They Are Terrifying; 11 Successor, Usurper, Replacement

Stephen King: 3 The New York Times at Special Bargain Rates

Ellen Klages: 1 In the House of the Seven Librarians; 4 Echoes of Aurora; 6 Goodnight Moons; 7 The Education of a Witch; 9 Caligo Lane; 9 Amicae Aeternum

Ted Kosmatka: 2 The Prophet of Flores; 3 The Art of Alchemy; 7 The Color Least Used by Nature

Mary Robinette Kowal: 12 The Worshipful Society of Glovers

Nancy Kress: 2 By Fools Like Me

Ellen Kushner: 4 "A Wild and a Wicked Youth"; 5 The Man with the Knives

Jay Lake: 1 The American Dead

Margo Lanagan: 1 Under Hell, Over Heaven; 3 Machine Maid; 4 Ferryman; 5 The Miracle Aquilina; 6 Catastrophic Disruption of the Head; 7 Significant Dust

Geoffrey A. Landis: 5 The Sultan of the Clouds

Rich Larson: 11 You Make Pattaya; 12 An Evening with Severyn Grimes

Ann Leckie: 10 Another Word for World

Yoon Ha Lee: 8 Effigy Nights; 11 Foxfire Foxfire; 12 The Chameleon's Gloves

Kelly Link: 1  The Wizards of Perfil; 2 The Constable of Abal; 3 Pretty Monsters; 4 The Cinderella Game; 6 Valley of the Girls; 7 Two Houses; 9 The Lady and the Fox; 10 The Game of Smash and Recovery

Ken Liu: 6 The Paper Menagerie; 7 Mono no Aware; 9 The Long Haul: From the ANNALS OF TRANSPORTATION; 11 Seven Birthdays

Scott Lynch: 12 The Smoke of Gold Is Glory

Ken MacLeod: 2 Jesus Christ, Reanimator

Ian R. MacLeod: 8 Entangled; 11 The Visitor from Taured

Usman T. Malik: 9 The Vaporization Enthalpy of a Peculiar Pakistani Family; 10 The Pauper Prince and the Eucalyptus Jinn

Tim Maughan: 9 Four Days of Christmas

Paul McAuley: 3 The Thought War; 6 The Choice; 7 Macy Minnot's Last Christmas on Dione, Ring Racing, Fiddler's Green, the Potter's Garden; 11 Elves of Antarctica

Meghan McCarron: 3 The Magician's House; 7 Swift, Brutal Retaliation

Ian McDonald: 1 The Djinn's Wife; 3  The Dust Assassin; 6 Digging; 8 The Queen of Night's Aria; 9 The Fifth Dragon; 10 Botanica Veneris: Thirteen Papercuts by Ida Countess Rathangan

Sandra McDonald: 5 Seven Sexy Cowboy Robots

Maureen F. McHugh: 3 Special Economics; 5 The Naturalist; 6 After the Apocalypse; 12 Sidewalks

Vonda N. McIntyre: 10 Little Sisters

Sam J. Miller: 10 Calved; 10 Ghosts of Home; 11 Things with Beards

Sarah Monette: 4  Mongoose

Khaalidah Muhammad-Ali: 12 Concessions

Tamsyn Muir: 10  The Deepwater Bride

Pat Murphy: 7 About Fairies

Ramez Naam: 8 Water

Linda Nagata: 7 Nahiku West; 12 The Martian Obelisk

Garth Nix: 3 Beyond the Sea Gates of the Scholar Pirates of Sarsköe; 9 Shay Corsham Worsted

Val Nolan: 8 The Irish Astronaut

Naomi Novik: 11 Spinning Silver

Nnedi Okorafor: 6 The Book of Phoenix (Excerpted from The Great Book)

An Owomoyela: 6 All That Touches the Air; 8 In Metal, in Bone

Suzanne Palmer: 12 The Secret Life of Bots

Susan Palwick: 2 Sorrel's Heart

K. J. Parker: 5 Amor Vincit Omnia; 6 A Small Price to Pay for Birdsong; 7 Let Maps to Others; 8 The Sun And I; 9 I Met a Man Who Wasn't There

Richard Parks: 8 Cherry Blossoms on the River of Souls

Diana Peterfreund: 5 The Care and Feeding of Your Baby Killer Unicorn

Holly Phillips: 3 The Small Door

Rachel Pollack: 7 Jack Shade in the Forest of Souls

Tim Powers: 1 The Bible Repairman

Vina Jie-Min Prasad: 12 A Series of Steaks

Hannu Rajaniemi: 3 His Master's Voice; 5 Elegy for a Young Elk; 6 The Server and the Dragon

Robert Reed: 1 Eight Episodes: 3 Five Thrillers; 4  Before My Last Breath; 5 Alone; 6 Woman Leaves Room; 7 Katabasis; 8 Mystic Falls; 10 The Empress in Her Glory

Alastair Reynolds: 10 A Murmuration; 12 Belladonna Nights

M. Rickert: 1 Journey into the Kingdom; 2 Holiday: 3 Evidence of Love in a Case of Abandonment: One Daughter's Personal Account; 6 The Corpse Painter's Masterpiece

Chris Roberson: 2 The Sky Is Large and the Earth Is Small

Adam Roberts: 7 What Did Tessimond Tell You?

Kim Stanley Robinson: 10 Oral Argument

Kelly Robson: 10 Waters of Versailles

Benjamin Rosenbaum: 1 A Siege of Cranes; 1 The House Beyond Your Sky

Christopher Rowe: 1 Another Word for Map is Faith; 7 The Contrary Gardener

Geoff Ryman: 1 Pol Pot's Beautiful Daughter (Fantasy); 4 Blocked; 6 What We Found; 8 Rosary and Goldenstar; 10 Capitalism in the 22nd Century, or A.I.R.; 11 Those Shadows Laugh

Sofia Samatar: 8 Selkie Stories Are for Losers

Ken Scholes: 3 The Doom of Love in Small Spaces

Karl Schroeder: 9 Kheldyu; 12 Eminence

Priya Sharma: 8 Rag and Bone

Nisi Shawl: 10 Jamaica Ginger

Robert Shearman: 6 Restoration; 7 Joke in Four Panels

Delia Sherman: 11 The Great Detective

Benjanun Sriduangkaew: 8 Fade to Gold

Bruce Sterling: 2 Kiosk; 4 Black Swan; 5 The Exterminator's Want-Ad; 6 The Onset of a Paranormal Romance

Charles Stross: 2 Trunk and Disorderly

Nike Sulway: 10 The Karen Joy Fowler Book Club

Michael Swanwick: 2 Urdumheim; 3 From Babel's Fall'n Glory We Fled ...; 4 Zeppelin City; 6 The Dala Horse; 9 Tawny Petticoats

Rachel Swirsky: 3 Marry the Sun; 4 Eros, Philia, Agape; 5 The Lady Who Plucked Red Flowers Beneath the Queen's Window; 9 Grand Jeté (The Great Leap)

Melanie Tem: 7 Domestic Magic

Steve Rasnic Tem: 7 Domestic Magic

Karin Tidbeck: 7 Reindeer Mountain; 8 Sing

Lavie Tidhar: 5 The Night Train; 8 The Book Seller; 11 Terminal

Ian Tregillis: 5 Still Life (A Sexagesimal Fairy Tale)

Catherynne M. Valente: 4 A Delicate Architecture; 6 White Lines on a Green Field; 7 Fade to White; 10 The Lily and the Horn; 11 The Future is Blue

Genevieve Valentine: 5 The Zeppelin Conductors' Society Annual Gentlemen's Ball; 7 A Bead of Jasper, Four Small Stones; 9 The Insects of Love; 10 Blood, Ash, Braids; 11 Everyone from Themis Sends Letters Home

Jeff VanderMeer: 3 Fixing Hanover

Jo Walton: 4 Three Twilight Tales

Peter Watts: 4 The Island; 5 The Things; 6 Malak; 9 Collateral

Walter Jon Williams: 1  Incarnation Day

Connie Willis: 1 D. A.

Kai Ashante Wilson: 9 The Devil in America; 10 Kaiju maximus®: "So Various, So Beautiful, So New"; 12 The Lamentation of Their Women

Robert Charles Wilson: 1 The Cartesian Theater; 4 Utriusque Cosmi

Gene Wolfe: 1 Sob in the Silence

Nick Wolven: 12 Confessions of a Con Girl

Alyssa Wong: 10 Hungry Daughters of Starving Mothers; 11 You’ll Surely Drown Here If You Stay

Caroline M. Yoachim: 12 Carnival Nine

Charles Yu: 11 Fable

E. Lily Yu: 6 The Cartographer Wasps and the Anarchist Bees; 8 The Pilgrim and the Angel; 11 The Witch of Orion Waste and the Boy Knight

Kij Johnson - The Cat Who Walked a Thousand Miles (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 4, 2010)

Südantsoojendav lugu kassist, kes kõndis tuhat miili. Jaapanis. Ja otsis Põhja, kust oli pärit kodutute kasside kogukonna üks liige (kes oligi seepärast tuntud). Rändama läks Väikese Kassi nimeline kass seepärast, et maavärina tõttu linnas puhkenud kahjutuli hävitas peale linnamajade ka kasside endi varjupaiga ning üksi jäänud Väike Kass sattus sellest paanikasse. Ning asus teele. Kus sattus järgnevate kuude jooksul kokku erinevate loomade ja inimestega - munk, talunikud, karu, jahimees, hundid, koerad, hobused jne jne. Ning loendamatu arv hiiri, kes Väikese Kassi kõhtu täitsid. Peale pikka retke… jõudiski Väike Kass maailma lõppu.

Kassiarmastajate maiuspala, mis minu silmis jutustab inimeste vaatenurgast päris tõepärase loo sellest, kuidas kassid toimivad (no kas nüüd inim- ja loomkõnet mõistavad, on iseasi). Quest, aga kassinahas ja see tüüp pole mingi Saabastega Kass, vaid selline… ehtne murdja. Kes mõistab, et sotsiaalsed suhted koosnevad lugudest, mis aitavad kinnistada grupi sidusust (kas loomad omavahel lugusid jutustavad, eks see on pigem… kirjanduslik liialdus - kuid teksti puhul pole tegu mõne populaarteadusliku loomakäitumise ülevaatega). Johnsonilt järjekordne mõnus lugemiskogemus, talle kohe meeldib erinevate elusolendite olemisest kirjutada.

“She got used to her wandering life. At first she did not travel far each day, but she soon learned that a resourceful cat could hop into the back of a cart just setting off northward, and get many miles along her way without lifting a paw. 

There was food everywhere, fat squirrels and absent-minded birds, mice and voles. She loved the tasty crunch of crickets and beetles, easy to catch as the weather got colder. She stole food from storehouses and trash heaps, and even learned to eat vegetables. There were lots of things to play with, as well. She didn’t have other cats to wrestle, but mice were a constant amusement, as was teasing dogs.” (lk 495)

ulmekirjanduse baas

Theodora Goss - Singing of Mount Abora (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 2, 2008)

Päris keeruline on kirjeldada, kuidas tekst on kokku traageldatud - tänapäeva argielu, unenäomaailm Coleridgega ja muinasjutuilm draakonite ja eri muinasjutuolenditega. Kõik see põimub teksti edenedes üha enam kokku. Ühelt poolt on see jutt armastusest; samas tekstiliselt meenutab lugu justkui kaardisegamist: elemendid segunevad eri maailmade vahel, loo jutustaja satub unenäos kokku Coleridge’ga, luuletaja (Powers “Anubise väravad”!) omakorda moondub muinasjutuilma müütiliseks olendiks. Seejärel segatakse kaardipakki jälle edasi - loo jutustaja on tagasi kaasajas, aga Coleridge jääbki loomingulisse vangistusse.

Eks selle teksti puhul kumab läbi Gossi erialane taust, nii on loo jutustaja Bostoni ülikoolis teaduriks ning avastab endas soovi saada kirjanikuks. Aga kes teab. Lugu keskmisest fantasyloost keerukam ning eeldab Coleridge’i ja vastava folkloori tundmist, mistõttu mul jäi täisväärtuslik nauding saamata. Kuid ikkagi oli põnev lugeda niisugust lõksudega teksti.

Paavo Matsin – Must päike (2017)

Kui kaks eelmist raamatut mõjusid filmiliku või lavastustena, siis seekordne teos oleks kui psühhedeelne multifilm. Eelmiste raamatute lugejasõbralikkuse asemel on tagasi krüptiline tekst a la doktor Schwarz – kuigi siiski vähe teises võtmes. See on Matsini tour de force, peale auhinnatud Viljandi romaani katse luua autonoomset matsini-maailma, kus loomisrõõm on vast suurem kui lugeja kogemisrõõm; igal juhul paneb see psühhedeelne pillerkaar pahaaimamatu lugeja kannatuse mitmel moel proovile.

Matsini teos on ühtaegu ekstaatiline, sakraalne, pillav, üleannetu ja hea maitse piire kobav; tumedamatel hetkedel ehk rastazoofiilse mekiga, mis meenutab ballardlikke perversioone. Mis on iseenesest tore ja kindlasti mõtlemist rikastav.

Kuid autori loominguline seemnepurse … jääb mulle kuidagi kaugeks, ei saa tekstiga üheselt samale lainele, siin ei koge just katarsisehetke, lugu ei arene tuttavates piirides; põhimõtteliselt võiks autor seda bakhanaali veel ja veel laiendada, ometi oluliselt midagi lisamata lugejakogemusele. Võiks vanamoeliselt küsida, et kui jutt on see tera, siis milline iva siit õieti välja kooruks? Ivaks ongi fantastilise omailma kogemine, kujutlusretseptsiooni laiendamine? Võibolla tõesti. Lihtsalt maavillase lugejana … on vahel raske.

Adrian Tchaikovsky - Guns of the Dawn

Emily Marshwic on Jane Austeni kangelannasid meenutav vanast, kuid tagasihoidlikust aadlisuguvõsast pärit neiu. Marshwicid on olnud tuntud oma kohusetunde poolest; seepärast pole mingi ime, et kui puhkeb sõda naaberriigi Denlandiga, ei peida perekonna meesliikmed ennast selle eest. Kuid siis nõuab sõda neid veel juurde - ja kui mehi enam pole võtta, siis hakatakse nekrutiks võtma ka naisi. Ja Emily satub samuti lahingute keerisesse (romaan algabki in media res lahingustseeniga).

Romaani esimene kolmandik jätab mulje, et tegu on "Uhkuse ja eelarvamuse" ja "Läänerindel muutuseta" ristsugutisega, millele soustiks veid võlukunsti peale kallatud. Selles on 18. sajandi lõpu Inglismaad meenutav ühiskond, kõrk ja veidi tagurlik, ning oma kuninga tapnud ja ennast parlamentaarseks kuulutanud naaberriik. On, nagu öeldud, Austeni tegelasi meenutav perekond, on nende samuti austenlik vaenlane hr Northway, kes on aastate eest vana hr Marshwici enesetapuni viinud, kuid kellest Emily endalegi ootamatult hingesugulase leiab, on ball ja säravad kostüümid - ja siis muidugi lõputu mõttetu sõda kusagil kaugel. Ja sõjamaagid. Kui Emily ise sõtta satub, siis tempo muidugi muutub, lahti läheb pidev tulistamine, raiumine ja muu säärane ning temast saab uhke ja nutika aadlineiu asemel tõhus tapamasin, vähemasti teiste vaatepunktist; lugejal on siiski võimalik Emilyga koos kaasa kahelda ning mõtiskleda juhuse rollist kangelaslikkuses. Lõpuks saab muidugi sõda otsa ja kõik, kes veel ühes tükis, pöörduvad tagasi, kuid rõõmu ja rahu sellega ei kaasne; sõjani viinud ja sõjas tekkinud pinged on kuskil pinna all jätkuvalt olemas ning ei usu, et ka romaani lõpplahendus neid täielikult lahendab.

Lugesin raamatut nohuse peaga; uimasusele vaatamata - või ehk just selle tõttu - hakkas juba alguses häirima segadus detailides. See on muidugi ilmselt liigsete teadmiste häda, kuid ühiskondlikult on Tchaikovsky kokku seganud kogu Euroopa ajaloo 18. sajandi lõpust esimese maailmasõjani, mis paiguti mõjub väga kohatult. Ruumiline mastaap kipub venima nagu kumm, sest peategelane jõuab rindele mõne päevaga, käskjalal kulub aga sama maa läbimiseks samal viisil nähtavasti nädalaid. Sõda toimub ühel hetkel suurel alal ja on kõikehõlmav, järgmisel aga justkui peopesasuurusel maalapil; see peaks olema kestnud juba aastaid, kuid kõigile jätkub imekombel ikka veel vormiriietust, relvi ja muud varustust jne. Vaesed maagid ei leia ka eriti muud kasutust kui vaid ülespuhutud leegiheitjatena. Nii et maailmaehituslikus plaanis ei saavuta "Guns of the Dawn" kokkuvõttes suurt enamat hunniku klišeede kokkukuhjamisest. Samas meelelahutusena haigele targutajale on ta hea ja hoogne, hoides romantilise liini sõjalisega edukalt tasakaalus ning joonistades päris kenasid austenlikke karaktereid.

Steven Brust – Yendi (2018)

Romaan on kui segu Zelazny Amberist ja Butcheri Dresdeni ilmast – ühelt poolt maagiliste aristokraatide jagelemine, teiselt poolt vinge detektiivi eluohtlikud tegemised (nojah, kui ettevõtjast palgamõrvarit saab nii nimetada). Sellist kirjandust ei oska millegi muu kui puhtalt meelelahutuslikuna tarbida – siit lihtsalt pole võimalik vastuseid võimalikele eksistentsiaalsetele ängidele.

Teksti võikski lahterdada fantasy-kriminulliks: on keeruline mõistatus, mis tuleb lahendada. Tuleb jääda ellu ning hakkama saada väljakutsete ja kõrgemalt paika pandud kommetega. Siin siis küsimus selles, miks Vlad Taltos on korraga seotud gängisõjaga ja kuidas see omakorda on osa ühest vanast troonipärimisintriigist.

Paistab, et mul pole Brustiga suuremat õnne (esimene raamat pani üsna õlgu kehitama), ka Zelazny Amberi puhul jäi mulle üsna arusaamatuks selline järjejutu või kuuldemängu vorm: on selline eriline maailm, kuid tegevus toimub pigem kammerlikes oludes – tõepoolest, kui palju on neis kirjeldatud rahvamassi sagimist või looduse erinevaid vorme? Aga eks igaühele oma, loodetavasti on küllaga eesti lugejaid, kellele sellised tekstid õige mokkamööda on.

Kiita tuleb kindlasti seda, et kirjastus katsetab järjekordset kujundajat (varasem töö Merca raamatuga), loodetavasti kujuneb sellest asine koostöö.

„Aliera oli endiselt hõivatud võluriga peetava võitlusega, ise kolme valvurit eemale hoides. Tema läheduses kerkis äkki kerge tuulepööris ja veel kolm valvurit ründas teda. Tekkis võimatu metallipundar ja kolm valvurit langes. Aliera oli ikka veel püsti, kuid ta selja tagaosast ulatus välja nuga, ja mõõk oli tegelikult läbi ta keha tunginud, just selgroost paremal, vöökohast kõrgemal, eest taha. Ta tundus seda ignoreerivat; arvan, et võlukunst aitab ka šokist üle saada. Kuid polnud tähtis, kui osav võlur ta oli, ta kleit oli rikutud.“ (lk 166)

ulmekirjanduse baas

Kir Bulõtšov – Kosmoselaevastiku agent (2018)

Seda võiks nimetada „vanaks heaks ulmeks“ ehk siis niisugune raamat, mida ulmevõõrad lugejad stamplikult-kramplikult ulmekirjanduseks peavad. Eks oleks veidi keeruline kujutleda, kui niisugused lühiromaanid tänapäeval ilmuksid ja siis tähelepanu ärataksid (muidugi, ka konservatiivid vajavad materjali, et siunata nüüdisulmet); kuid niimoodi retroulmena lugeda… miks mitte, vaheldus kui selline.

Esimene lühiromaan „Kosmoselaevastiku agent“ on vast asjalikum ja teine lühiromaan „Nõiakoobas“, no ma ei tea, seikluslikum. Avateksti puhul võiks rääkida tähelepanu pööramisest külma sõja ajal toimunud võidurelvastumise ummikteele (muidugi, ehk on see läbi lillede esitatud). Teine lühiromaan on ehk kommunikatsiooniraskustest – kuidas suhelda niisuguse kultuuriga, mis ei lähtu sinu viisakusreeglitest? Ja tegu pole võõrtsivilisatsiooniga, vaid vastavastatud planeedi inimestega, kes pole oma arengutasemelt nö 20. sajandisse jõudnud (see arengutasemete küsimus on üldse oluline selle planeedi puhul; üheaegselt eksisteerivad seal nii saurused, inimeste eellased kui varakeskaegsed gängid). Loo kuritegelane on üsna geniaalne tegelane ning kindlasti pakub võimalusi kõiksugu järgedega edasi arendamiseks jne.

Aga jah, nagu lühikirjeldusest näha, tegemist siis kena retroulmega, kust võiks tähendada nõukogude ulmele iseloomulikku (nt kõik galaktikategelased oleks pärit kui vennasvabariikidest), mis tänapäeva küünilise nüüdisulme kogemise kõrval on üpris meeldiv vahepala. Selle autori minu jaoks surematu tekst on ikka see Oktoobrirevolutsiooni taaselustamine 1967. aastal… vapustavalt naljakas.

„Siin oli kõik palju traagilisem, kuigi vaevalt et paljud tunnetasid siis hävingu lõplikkust, seda lõplikkust, mille saab luua üksnes oma kätega, mille tekitab püüd vastastikuse hävitamise pool ja mida ei saavuta ükski epideemia, ükski loodusõnnetus, sest planeedi surma põhjuseks olid selle enda parimad mõistused, kes tahtsid kõigest vaid hävitada pool Ar-A elanikkonda, olles veendunud selles, et siis hakkab teine pool elama tunduvalt paremini, et ühtede surm saab ülejäänute õnne ja heaolu allikaks. Just see veendumus, mis on aluseks kõigile sõdadele, saigi surmapõhjuseks nii neile, kellele kallale tungiti, kui ka kallaletungijaile endile.“ („Kosmoselaevastiku agent“, lk 129)

„Kui vaid leiaks vastused kõikidele küsimustele, Galaktika muutuks siis lihtsaks ja heasoovlikuks. Sa saavutad mingil tasandil mõistmise, sa pingutad mõistmise pärast ainult selleks, et järgmise nurga taga kohata inimest, kes seisab pea peal. „Miks te pea peal seisate?“ küsid sa süütult. Sest sinu kodus ei seisa inimesed pea peal. Aga see inimene tulistab sind asendit muutmata surmava kiirega, sest sa oled teda oma küsimusega solvanud. See on üksnes näide mittemõistmisest – kuid tegelikkuses on see inimkonna peamine vaenlane niivõrd keeruline, et ükski arvuti Galaktikas ei anna vastust küsimusele, mida on võimatu formuleerida.“ („Nõiakoobas“, lk 300)

ulmekirjanduse baas

ulmekirjanduse baas

Zhraa Alhaboby - Baghdad Syndrome (Iraq + 100, 2016)

Iraagi tulevikule pühendatud ulmeantoloogia puhul pole just põhjust oodata roosamannalikke nägemusi, kuivõrd lähiminevik ja olevik pole just… mingil moel normaalne. Käesoleva jutu autori puhul on tegemist välisiraaklasega, kes põgenenud kodumaa olukorra eest.

Niisiis, kuigi jutu puhul on tegemist 22. sajandi alguse Bagdadiga, kus elu kulgeb üsna edumeelses tempos, siis mineviku trauma on vägagi tuntav (selle loo kontekstis näiteks nn Bagdadi sündroom, kus sajandi eest kasutatud sõjalistel eesmärkidel kemikaalide pärast on osadel inimestel geenivead, mis põhjustavad äkilise pimedaksjäämise). Muuhulgas on mineviku varjudest lahti saamiseks mitu põlvkonda tagasi korraldatud iraaklaste nimereform – et religioossed jamad jälle verevalamisi ei põhjustaks jne.

Nojah, lugu siis sellest, kuidas Bagdadi kohalik arhitekt peab kujundama uue väljaku, kus kunagi asus kaks kuulsat armastajakuju (ehk siis need tüübid, kelle ümber keerlevad 1001 öö muinasjuttude värk), mida bagdadlased väga armastasid jne. Arhitekt teab, et tal on Bagdadi sündroom ning ees ootab pimedaks jäämine – aga lisaks hakkab ta unedes kuulma selle Šeherezadže-skulptuuri nutulaulu, mille teemaks on kaotatud kujuosad. Arhitekt asub koos kaaslasega uurima selle skulptuuriansambli kadumise lugu, mille käigus muidugi avaneb Iraagi kurb sajanditagune ajalugu ning sellest põhjustatud tuleviku ettevaatlik olevik jne.

Nagu sel antoloogial kombeks, pole tekstil just ulmelist väärtust, pigem ikka tegu rahvuslike haavade läbikatsumist tuleviku võtmes. Noh, kui väliseestlased oleksid 1946. aastal koostanud ulmeantoloogia Eesti tulevikust, vaevalt olnuks sealt oodata niisuguseid nägemusi, mis mitte-eestlastele suuremat muljet avaldanuks.

Alyssa Wong - All the Time We've Left to Spend (Robots vs. Fairies, 2018)

Meelelahutuse tulevikumuusika Jaapani moodi, kus fännidel on võimalik külastada oma lahkunud iidolite… nö elusaid vahakujusid, mis on täidetud nende iidolite eri ajuskaneeringutest pärit mäluüleskirjutustega, mistõttu fännina saaksid sa justkui osa sellest päriselt olnud päevast, kui iidol tegi seda või teist (ja kuivõrd tegu on elusate programmidega, saad sinagi teha… nendega seda või teist).

Loo peategelane oli kunagi osaline ühes neidude supergrupis, mille eksistents lõppes ühe fataalse lavaõnnetuse tõttu, kus loo peategelane ainsana ellu jäi (ja milletõttu ta pidi tegema mitmeid plastilisi operatsioone). Peategelase probleem minevikuga on siis selles, et tal jäi pooleli armastusvärk ühe bändikaaslasega (LGBT, woohoo!) ning nüüd ta käib inkognito selles surnud staaride meelelahutuskompleksis (õigemini küll nagu hotellis, kus on numbritoad erinevatele minevikele) oma „elluäratatud“ grupikaaslastelt uurimas, mis värk neil ikkagi selle suhtega oli… ja miks seda fataalset õnnetust ei saanud vältida (peamine süü on muidugi ellujäänul endal).

 Nagu näha, siis igati sassis lähitulevik (tegevus toimub 2020. aastate teises pooles), kus inimese isikuvabadus… pole teatud tingimustes enam päriselt tema oma. Ja no muidugi kõik need lembeküsimused, mis on nii südantmurdvad jne. Päris hea jutt, seda eelkõige üpris õõvastava lähitulevikunägemuse tõttu. Wong on päris lööv autor, nagu selgub mu hinnangutest ta eelmistele lugudele, ei mäletanudki enam, et nii heasoovlik olen olnud.

Robert Walser - Õed-vennad Tannerid (2018)

Vahel öeldakse mõne heliteose kohta "muusikute muusika". Muusika muusikutelt muusikutele. Sellesse kategooriasse mahub huvitaval kombel täiesti vastandlikke palu. Ühed on sellised, kus oluline on vorm ja esitus; see, et palal nagu mingit sisu või sõnumit ei ole, on juba kõrvaline küsimus. Teised on, vastupidi, sellised, millel sisu on hästi palju, kuigi vormi nagu väga pole, sellised lihvimata teemandid. Sellist laadi "muusikute muusika" hulka võib lugeda näiteks Bob Dylanit. Eestis ehk Jaak Tuksamit. Tihtipeale on seejuures nad parem jättagi lihvimata, isegi kivi seest välja lõhkumata, sest muidu kaotab kivi hoobilt oma võlu.

Samamoodi on muidugi ilmselt olemas ka kunstnike kunst, miks mitte ka kokkade kokandus - ja muidugi kirjanike kirjandus. Sellist laadi kirjanduse hulka kuulub vaieldamatult ka Robert Walser. "Õed-Vennad Tannerid" (1907) on mitmeski mõttes rohmakas raamat, tegelased on täiesti jaburad, aga kirjutamisstiil ja keelekasutus on nii võluvad, nii kirkad, et tegelaste jaburus hakkab tunduma täiesti loomulikuna, et nii peabki olema. Romaan kaardistab hetkede ilu, jälgides peategelase Simon Tanneri triivimisi läbi elu ja aastaaegade tema "jultunud" soovimatuses ennast millegagi siduda, jääda kuhugi paigale kauemaks kui mõneks nädalaks. Samas annab ta üsna selgelt endale siiski aru, mida see seotuse vältimine maksma läheb ja kui suurt kohusetunnet see nõuab.

"Õed-vennad Tannerid" oli kahtlemata omast ajast ees. Ees Kafkast, ees eksistentsialistidest, ees Salingerist. Simon Tanneri soovimatuses kodanliku eluviisi raamidesse sobituda on nimelt minu jaoks midagi üsna holdencaulfieldlikku. Raamatute lugemine pole tänapäeval vist väga moes, muidu võiks Walser olla vabalt samasugune "kohustuslik lektüür" tänastele nonkonformistlikele noortele nagu kunagi olid Kafka ja Salinger.

Lila Bowen - Ostentation of Peacocks (Robots vs. Fairies, 2018)

Paistab, et tekst on osa laiemast korpusest („The Shadow“), autori järelsõnast saab teada, et tekst on kirjutatud antoloogia teema raames (nojah!), sellepärast tuues sisse haldjad (ohjaa).

Aga jah, tegevustik on selline, et 1840. aastatel Durango kõnnumaal šerifi ametit pidav kujumuutjast Nettie satub peale juhtumile, kus neli meest ajavad taga üht õnnetut ning kui ta sisse piiravad, plaanivad temaga teha pahu asju. Et Nettie on ikkagi korravalvur, peab ta sekkuma, sest tema asi on pahadele tuul alla teha. Niisiis sekkub ta sellesse tülisse (et kuju muutes on ta nüüd riieteta naine, peab ta meestelt kõigepealt varastama riideid), püüdes välja selgitada, kes hea ja kes paha. Aga, nagu Nettie avastab, on nende meeste puhul tegemist haldjatega, kel on teadupärast oma sõltumatu arusaam sellest, kuidas asjad peavad käima. Kuid Nettie pole puupea… ja pealegi on ta šerif, eksole.

Niisiis, tegemist on haldjavesterniga? Miks mitte? Õnneks pole mingit ninnunännutamist, samas näib puuduvat Ashby või Gailey laadis sügavam sisu; seega vahelduseks igati kobe lugemine. Nagu hiljem selgus, on Nettie peategelane ühes värskes fantasy-western triloogias.

Madeline Ashby - Work Shadow/Shadow Work (Robots vs. Fairies, 2018)

Sellise teksti puhul võiks sõlmida iseendaga kihlveo – kas see võiks edaspidi ilmuda mõnes aasta parimate antoloogias? Minu meelest võiks, ikkagi üldinimlikud teemad ja mõneti ebakonventsionaalne käsitlus. Aga, üldiselt kipub nii olema, et need lood, mis mulle meeldivad, ei kipu antoloogiate koostajate valikusse mahtuma. Elame, näeme.

Tekst on veidi sarnane hiljuti ilmunud Shoemakeri „Today I Am Paul“ looga ehk siis robotitest, mille ülesandeks on eakate eest hoolitseda. Kui Pauli puhul oli tegemist nö süsteemiga, siis Ashby nimetu tehiskaaslane on rohkem… individualiseeritud robot (ja noh, selle teksti maailm on vast rohkem tehisintellektikeskne kui Shoemakeri puhul).

Roboti ülesandeks on aidata kodutöödes (ja hooldada) Islandil elavat Sigridi nimelist daami. Kes arvab, et ta on võimeline suhtlema üleloomulike olenditega, näiteks haldjatega. Kuna lugu on esitatud tehiskaaslase vaatepunktist, siis võib aimata ta heasoovlikku mõistmist – niisugused uskumised aitavad tema andmebaaside kogemusestest lähtuvalt vanaprouat kauem nö terve mõistusega hoida. Sigrid on omas ringkonna maailmas üsna tuntud tegelane, kes senini annab nõu vastavatel teemadel; nii pöörduvad tema poole nüüd Islandi ametivõimud, kel on transpordivõrgu ehitamisel tekkinud veider probleem – nimelt peaks üks loodav maantee kulgema läbi ühe hiielaadse koha, aga tööd seal kandis takerduvad mitmete mõistatuslike õnnetuste tõttu. Kuigi ametnikud vaime ei usu, äkki siiski Sigrid tuleks ja lepitaks neid üleloomulikke olendeid (ehk sunniks neid mujale kolima). Kärts vanaproua ja ta kõikemõistev tehiskaaslane asuvadki jalgsi teele. Ning robotit ja vanaprouat ootab üllatus.

Nagu näha, on tekstis ühendatud nii üleloomulik maailmavaade kui tulevikutehnika… ja kumbki leiab omal moel mõistmist. Aga vast tähtsam on see, kuidas muuta tundmatu enese jaoks mõistetavaks, kuidas mõista Teist, kuidas üle saada Võõrast. Ja seda käsitleb Ashby kena hingesoojusega (esmatutvus autori lühiloomega oli samuti tugevasti tehisintellekti võtmes, aga millegipärast tollal polnud mul lugemiseks vastavat tuju).

Sarah Gailey – Bread and Milk and Salt (Robots vs. Fairies, 2018)

Antoloogia seniloetud lugudest vast parim tekst, ühtaegu on ühendatud nii inimeste kui haldjate nurjatus, ja noh, lõpptulemuseks on õige antiiktragöödia vaimus kättemaks. Ühesõnaga, ootamatult kuri värk.

Lugu siis sellest, kuidas üks haldjas püüab aastate jooksul oma võrku saada üht poisslast. Sest haldjas tahab. Poisikesest kasvab mees, kes otsustab hoopis haldja enda omaks teha. Selleks tuleb kujumuutjast haldja natuke (või õigemini palju)… kahjustada. Mõeldud-tehtud, haldjas õnnetu, mees õnnelik – ta plaanib haldjalt rebitud kehaosa kasutada biorobotite ehitamiseks; ning ühtlasi nüüd igavesti naisekujulist haldjat kasutada oma koduse mõnuasjana. Kes küll püüab vastutasuks meest tappa, aga noh, selle teoga kaasnevad mõned maagilised takistused. Aga pole hullu, antiiktragöödia siiski tuleb.

Tekst mängib kenasti sellega, et tahaks ju uskuda, et nii haldjas kui mees on sisimas mingil moel head (millised armsad kohtumised need olid, kui mees oli lapsuke) või vähemalt ükski neist – aga nad mõlemad on enesekesksed murdjad. Ja noh, selles mängus on lõpuks enese heaolust olulisem vastase hävitamine. Mis… on nagu on.

Võibolla minu vasikavaimustus sellest loost põhjustatud sellest, et eelmine kogemus Howardiga oli niivõrd mannetu… ning seetõttu niisugune emotsionaalne ülehindamine. Aga las olla.

Ville Hytönen – Jumala koerad (2018)

Teksti võiks nimetada etnoõuduseks, mis leiab aset enne Põhjasõja algust ning mille kirjanduslikuks vennaks võiks ajaliselt olla Friedenthali 17. sajandi nägemus „Mesilased“. Ainult et Tartu asemel on tegevus peamiselt Läänemaal, Lihulas, kus Soomest saadetud üliõpilasest koduõpetaja satub õige metsikute sündmuste keskele.

Nimelt on sinna Lihulasse elama asunud üks veider paar vanamehi – Liivimaalt pagendusse saadetud libahundiks jooksmises süüdistatav vanamees ning Soomest pagenud sortsimises kahtlustatav. Et äsja valitsenud nälja-aastate järel on hulgi maarahvast surnud, ei aeta neid külast minema (nad saavad mõisnikult hurtsiku elamiseks), kuid ei vaadata ka hea pilguga. Mehed lihtsalt vedelevad oma hütis või ajavad oma kahtlasi asju, kirikusse nina ei pista; samas silmaganähtavat kahju ka ei tee (kuivõrd külarahvas kasutab aegajalt ka nende loitsimisteenuseid). Aga… nad on võõrad ja kõike halba saab nende kaela ajada. Seda enam, et libahundiks jooksnu on selle ise üles tunnistanud: tema tegi seda kaitsmaks ilmarahvast põrguliste eest. Ja kuivõrd hundid käituvad üha jultunumalt ning kohalike mitmedki surmad on õige õõvastavad, siis romaani lõpplahendus… müristab puhta hirmsaks.

Kui tõepärane või fiktiivne on teos kirjeldatud folkloorne tagapõhi, ei oska kahjuks hinnata, igal juhul on siin… metsikustesse kaldumist ja õige pahupidist kristluse kujutamist. Romaan kui selline… no et autoril on soov jäljendada arhailist keelepruuki, siis on seda mõneti raske jälgida, seda eriti esimese osa puhul. Mõnelgi juhul tundub, et detailide kujutamise all kannatab teose üldplaan; vahel mõtled, et kas teksti jooksmise nimel võinuks mõnestki stseenist või kordusest loobuda. Ja see lõpu surmabakhanaal… no selles on apokalüptilisust.

Iseenesest on need vanameeste kujud huvitavad, on sellised õige ilged olendid, kelle motiivid võivad (aga ei pruugi) olla õige haiglased (no iga tegu pole tõesti mõistusega põhjendatav). Nende vastukaaluks on kohaliku pastori kasutütar (kelle pärast jutustaja üldse sinna kolkasse saadetigi), kelle ingellikkus on õige… paheline. Ühesõnaga, olemas on intrigeeriv maailm (ikkagi Eestimaa!), aga pekki võiks vähem ja lihaseid rohkem olla. Aga see on muidugi autori asi, kuidas kirjutada. Igal juhul, mitte soovitatav nõrgamõistuslikele.

„Maapõue seest kistud, sügavast veehauast veetud koolnu hääl kajas läbi kogu küla väravast väravasse, haua põhjani, sääl hakkas sellesse rutusti kinni lahkuva eluõhtu jäine heie. See oli hääl, mida inimene ei või kuulda, kui tema pole ühtaegu ka hunt elik Kurat ise. Aga sääl see mees lebas, suu ammuli, nii pikk kui lai, raske kui kirikusõna, aga peagi ju kuivanud kõrs.“ (lk 132)

„Ei olnud kirikumehe lahkumine mitte ainumas nuripidi sündimine külatanumal, olgugi et ütlemata arvata võib, et nende kahe vahel oli selge ühendus. Üks vanapoolne naisterahvas, ju üle kolmanda kümne inimeseloomuke, tõi jällegi ilmale neli konnanäolist olendit, kõik koolnud. Nõnda oli sündinud ju varemgi ja kahtlemised tõusivad üha kõrgemini süüdlase vastu, sest jällegi oli Aapramit nähtud säält lähedalt kraavist konnakudu korjamas. Nüüd kõlkusivad lapserapped männipuude ja tammede okste pääl. Kaarnad ja hakid, küünised päikese paistel kiiskamas, rebisivad ja nokkisivad soolikat ja silmamuna. Ja Aaprami käis seda jõledat surmatantsu vaatamas.“ (lk 149)

Holly Black - Going Ironside (The Poison Eaters And Other Stories, 2011)

Noored haldjaneiud otsustavad inimmaailmast endale lapsed saada - no mitte varastamise läbi adopteerida, vaid ikka rasestudes. Ja eks “noored haldjad” on relatiivne mõiste, samahästi võivad nad olla tegevad juba kiviajast saati. Igal juhul, inimestemaailm on esmapilgul igati kole ja jäle - haiseb kui tõhk ning õhk ja toit on igati toksiline. Aga seks on okei, mehed on kepi nimel kõigeks valmis, kasvõi vägistamiseks. Kuid see pole peamine - nimelt mõnuained ruulivad. Ruulivad niimoodi, et haldjaneiud on kanepiuimas süstivad narkomaanid, nö parajad süstlahoorad.

Et siis selline mõrkjas lugu ideaalsest maailmast pärit olendite kokkupuutest inimkultuuriga. Haldjaneiud on ise nii lõbusad ja rõõmsad ja pilves, aga see näib üsna kiire allakäiguteele asumisena.

Kat Howard - Just Another Love Song (Robots vs. Fairies, 2018)

Antoloogia kohta harjumatult mittemidagiütlev tekst, justkui oleks tegu mõne peatükiga YA romaanist, kus üleloomulikud olendid tavamaailma varjus oma dramaatilisi asju ajavad. Siin siis juhtub nii, et meie maailmas eksisteerivad varjatult haldjad ja muud sellised (McGuire), ning peategelane avastab oma õuduseks, et ta kaashaldjad on hakanud jäljetult kaduma.

Naine on tegev tänavamuusikuna (mitte et ta peaks instrumente mängima, kuivõrd saab häälega neid jäljendada – aga et inimesi mitte hirmutada, siis ikka teeb nägu nagu mängiks) ja järgmiseks ilmub ta ette hurmav mees, kellest naine (või noh, naissooline olend) tunneb ära niisuguse haldja, kes suudab häälega inimesi (ehk olendeid) võrgutada… ning ta proovib ka peategelast enda võimusesse saada, kuid naissoolisele olendile see ei mõika: temal on nimelt võimalik hääle abil elusolendit tappa. Kuid… kummagi võimed ei hakka kummagi peal soovitult tööle. Ja noh, nagu selgub, on see hurmurhaldjas need kohalikud haldjad oma võimusesse saanud – ning peategelane püüab neid nüüd vabastada.

Loo algus oli kahtlaselt tuttav, aga siis läks tekst oma rada. Mis ei tähenda, et lugu oleks huvitavamaks läinud, ikka selline üsna lapsik möll. Kui nii jätkub, hakkan hoopis robotite fänniks.

Ada Palmer - Seven Surrenders (2017)

Kuna esimese raamatu järel oli raske pidama saada, siis lugesin ühe valuga ära juba ka Palmeri "Terra Ignota" teise osa, millega lõpeb sarja esimene pool. Teine raamat võtab kokku esimeses hargnema hakanud niidid - või siis ehk oleks täpsem öelda, et selles kogutakse kokku esimeses raamatus õhku visatud kõrred ja vaadatakse, millised heksagrammid need moodustavad, kuigi see metafoor on ehk petlik, kuna muutuste raamatuga pole sellel vähimatki pistmist.

Kui sarja esimene raamat "Too Like the Lightning" oli äärmiselt filosoofiline ja pigem tegevusvaene, siis teises osas saab tegevustik hoo sisse ning kohati on isegi lausa tagaajamist ja tulistamist. Sestap passib siin lõpuks sellest ka veidi lähemalt rääkida. Kusagil 25. sajandi keskel valitseb maailmas juba kolmandat sajandit rahu. Katastroofiliste ususõdade järel on rahvusriigid lagunenud ning maailma rahvastik jagunenud seitsmesse "sülemisse", mis kõik esindavad eri väärtusi; neile lisanduvad veel mõned väljaspool sülemeid elavate inimeste rühmad, kes järgivad vaid piiratud hulka universaalseid seadusi. Rahu hinnaks on tehnoloogilise arengu pidurdumine, kuid see ei paista häirivat kedagi peale utopistide sülemi, kes on ainsana keskendunud teiste planeetide koloniseerimisele jne. Seni on maailmas nende ühiskondade-ideede valitsenud habras tasakaal, kuid nüüd selgub, et see on sattunud ohtu. Keskne küsimus on seejuures, kes selle ilma vägevatest - sülemite juhtidest - võiks olla selle taga, kes või mis on kõige suuremas ohus ja kuidas kogu maailma ähvardavat ohtu vältida. Ent kui esimesed poolteist raamatut toimub vaikne doominokivide paigale asetamine, mille järel iga kord võib lugeja kergendatult ohata, et midagi halba ei juhtunudki, siis teise raamatu keskel hakkavad need lõpuks suure kolinaga kokku varisema. Ja kui need on lõpuks kokku varisenud, siis on selge, et tagasiteed enam pole.

Hoogsama süžee ohvriks on kahjuks langenud mõned esimese osa toredamad omadused, mistõttu selle lugemine ei paku päris samasugust meelelist naudingut, kuigi tulemus on palju (tava)lugejasõbralikum, millest annavad märku kasvõi Goodreadsi hinded. Filosoofiat on siin palju vähem, kuigi teoloogiat võib-olla mõnevõrra rohkem. Mycroft Canner ei ole enam nii ebausaldusväärne kui esimeses osas - pigem suisa õilis -, millest on kahju. Meeleheidet, tähendab, personaalset, tunnetatavat meeleheidet saabuvate muutuste üle saanuks olla vast rohkem. Seda võinuks olla rohkem, sest see, mis kokku variseb, on ju ikkagi peaaegu utoopia. Üks võrdlus, mis seetõttu pähe tuleb, on Dostojevski "Kuritöö ja karistus", mille "karistuse" pool, olgem ausad, on tõeliselt mannetu, sest mis karistus see selline ka on. Ja kui isegi Dostojevksi ei suutnud kirjutada kuritööle väärilist karistust, siis pole mul ka siin vähimatki põhjust vinguda, kui "Seven Surrendersi" nö karistus oma filosoofilisuses esimese raamatu kuritöödele alla jäi. Sest kokku moodustavad need sarja kaks esimest raamatut ikkagi omaette terviku, mis mõnusalt palju tõlgendamisvõimalusi pakuvad ja peaks olema samamoodi nauditavad ka korduval lugemisel.

Émile Zola – Kuidas surrakse (2018)

Lühiteos viies surmast, mis „elatakse“ läbi Prantsusmaa eri ühiskonnaklassides. Kui palju südantlõhestavaid emotsioone see äratab lihtrahva hulgas ning millised tehingud kaasnevad kõrgklassi ringkondades. Autor kui Rahvavalgustaja.

Omal moel on see 1876. aastal ilmunud pildirida hea näide sellest, kuidas kunstilise väljenduse tajumine aja jooksul muutub, see, mis 19. sajandi lõpus võis näida jõhkra naturalismina, mõjub 21. sajandi algul õige tilulilutseva sentimentaalsusena, kus lugejat püütakse õige otsejoones erinevaid reageeringuid välja meelitada. Et kuidas kõrgklass ja kodanlus imetleb oma naba ja milline lähedus on lihtrahva hulgas (võiks küüniliselt öelda, et küllap seetõttu, et elati pead-jalad koos ja seetõttu ei saadud surijast rahu).

Küllap on minu leige suhtumine põhjustatud sellest, et tanatograafia pole just teema, mis paneks mul vere hõõguma, seega vähe arusaamatuks jääb, milleks pidi niisugust teost eraldi raamatuna välja andma… aga eks selline maailmakirjanduse kullafondi autor kaunistab Loomingu Raamatukogu avaldatud autorit nimekirja.

„Surmaheitluses piinabki just teda see, et ta ei saa enam majapidamiskuludel silma peal hoida. Ta mäletab oma laste pöörasusi, teab, et nad on laisad, suure isuga, tuulepead ja lahke käega. Ta ei pea neist enam ammu lugu, sest nad ei ole täitnud ühtegi tema unistust, riivavad tema harjumuspärast kokkuhoidlikkust ja jäikust. Ainult armastus püsib ja andestab. Tema anuvast pilgust võib lugeda palvet, et nad halastaksid talle ja ootaksid, kuni ta on läinud, enne kui hakkavad sahtleid tühjendama ja varandust jagama. Seda jagamist näha oleks tema hinge vaakuva ihnsuse jaoks piin.“ (lk 12)

Kairi Look – Relaps (Looming 12, 2017)

Look on kirjutanud teksti, mida on võimalik ulmena lugeda (kui huvi, siis autori blogis on see üles pandud). Ehk siis lugu sellest, kuidas naine ostab endale truu sõbra ehk tiigri. Nagu ta avastab, on tiiger tõesti ustav, aga… probleemidega ehk meeletus lähedusvajadusega. Mistõttu muutub problemaatiliseks tööl käimine, sest tiiger hakkab saatma üha tihedamalt telegramme (mida tiiger veel tegi, eks seda lugege ise). Lõpuks läheb naine tiigriga terapeudi juurde, et piirid ja ootused paika saada… aga ei midagi, loodetud teineteisemõistmise asemel läheb armas kihvadega karvapall üha rohkem segi. Kuni…

Nojah, valendab maagiline realism, kas pole. Võiks ju mõelda, et tegu on eriti biotehnoloogilise tootega (või hommaaž Besterile?), aga nagu loo finaal osutab, ustav sõber on pesueht tiiger… kes oskab koguni vene keelt. Uutmoodi ulmeline hetk on telegrammide kasutamine suhtlemiseks – kas tänapäeval on üldse võimalik niisugust teenust kasutada? Aga jah, kaasaegne inimene ja ta inimsuhete neurootika, see on autoril kenasti loetavaks kukkunud.

Ada Palmer - Too Like the Lightning (2016)

Vaieldamatult on see kõige erudeeritum ulmeromaan, mida viimasel ajal lugenud olen - või üleüldse. See pole ka eriline ime, sest tema autor on doktorikraadiga ajaloolane, kelle erialaks renessanss. Romaani mõjutused pärinevad siiski veidi hilisemast ajast. Nii selle vormi kui ka selles käsitletavaid ideid on mõjutanud 18. sajandi mõtlejad: selle epigraaf pärineb Denis Diderot'lt, korduvalt käib läbi Voltaire'i nimi, ning kõige lõpus tuleb mängu de Sade. Seejuures ei ole need mitte nimed, mida möödaminnes pillatakse, vaid kogu tekst on neist läbi imbunud:

Dominici naer on keerukas. See algab vaikusega, mõneks hetkeks põrni jäämisega, enne kui kostub esimene heli, peaaegu luksatus, siis hetkelise vaikuse järel üha kiirenevas puginas veel üks, siis veel üks, kuni lõpuks ilmuvad korraga hääl ja kirbe naeruvirve ning Dominici pea vajub januselt õhku ahmides kuklasse. Carlyle judises seda kogemust kirjeldades õudusest; niimoodi võis tema meelest naerda mõne järjekordse hirmuteo tunnistajaks olev Johann Calvin, õndsas teadmises, et see patune maailm on täpselt nii jäle kui kuulutavad tema jutlused. [Minu kiiruga tehtud tõlge - s.t.]

See on pesueht filosoofiline romaan, kus mängitakse läbi inimese vabaduse, jumaliku ettehoolde ja muid küsimusi. Kui see peaks kunagi eesti keeles ilmuma, siis oleks sobivaim koht tema avaldamiseks ilmselt AERi marmorkaantega sari.

Aga paljad ideed ei maksaks suurt midagi, vähemalt ilukirjanduses, kui teksti lugemine naudingut ei pakuks. Pigem ehk mõjuksid isegi eemaletõukavalt. Palmeri romaan on aga väga nauditav lugemine. Ei tea, kas seda põhjustab tema kasutatav 18. sajandi romaanide stiil, kuid "Too Like the Lightning" on lihtsalt võimatu käest panna, olgugi et seal õieti midagi ei toimu. Maailmakirjanduse tippudele see ehk aegluselt järele ei jõua, kuid samas palju alla ka ei jää: kui Joyce'i "Ulyssese" tegevus hõlmab 24 tundi, siis Palmeri romaan tervelt 48. Tegevust nagu suurt ei toimukski, vähemalt tavalise žanriulme mõõdupuu järgi: keegi ei saa selle kahe päeva jooksul surma (okei, üks juhuslik ohver on), keegi ei kuuluta kellelegi sõda. Kohtume vaid tegelastega, näeme, kuidas minajutustaja Mycroft Canner selle ilma vägevate tahtmisi täites peab mööda ilma edasi-tagasi tõttama ning samal ajal hoolitsema Bridgeri-nimelise poisi eest, kes suudab asju ellu äratada. Alles siis, kui romaan - neljaosalise sarja esimene osa - läbi saab, saabub mõistmine sellest, milline on nende kahe päeva jooksul aset leidnud mittesündmuste tõeline tähendus. Ei jõua ära oodata, mil saab järgmise osa ette võtta.

P.I. Filimonov – Hariton Naganovi surm ja ajatus. Libabiograafia (2017)

Filimonov on hea autor. Mitte et ma ta kõigist raamatutest ülivõrdes arvaks, aga positiivne üldtunne on kahtlemata prevaleeriv. Käesolev romaan… no algul ei saa vedama (“kuumad eesti poisid!”), hiljem ei saa pidama. Aga eks see käimasaamine on vast sõltuv libabiograafia formaadist, autoril kulub üksjagu energiat maailmaloomisele, kus lisaks tegelaste sissetoomisele tuleb tähelepanu juhtida ka jutustamise eripäradele. Nimelt on Filimonovi libabiograafiks anonüümne minajutustaja, keda võiks pidada Dostojevski “Sortside” minajutustaja antipoodiks (või no kas peab nii karmilt määratlema, eks neil on sarnasusi ka). Koostab küll elulugu, aga… no on augud. Ja üleüldse. Eksole. Normaalses olukorras kahtlustaks nii mõndagi, aga milleks kahelda moraalses pales. Libageograafi mõningasi tõekspidamisi kajastab alltoodud tsitaat.

Ühesõnaga, seitsmekümnendatel sündis poisslapsuke, kes kasvas Tallinna muukeelse boheemlaskonna rõõmuks igati… selle keskseks osiseks. Mitte et ta otseselt panustanuks millessegi, aga… ta vajas tähelepanu ja millised tutvused! Laiahaardeline seltskonnahing ja vastassoo silmarõõm! Figaro siin, Figaro seal! Ainult et… inimesed saavad ikka vanemaks ja kolmekümnendates eluaastates pole nagu paslik teha samu tempe mis kahekümnendate alguses. Pere ja karjäär ja pangalaenud, või midagi sellist. Nojah, aga Hariton… ja Zidane ja Materazzi.

Eksole. Mitte et mul oleks mingeidki teadmisi tollasest Tallinna muukeelsest kultuurielust, aga huvitava kirjandusliku nägemuse saab küll. Kui muidugi libabiograaf polnud ühe teatava isiku käpiknukuks, nagu võiks romaani lõpust järeldada. Aga milleks järeldustega kiirustada, kindlasti on… muid seletusi. Eks omaette küsimuseks on, keda võiks õieti pidada selle raamatu peategelaseks (või koguni kangelaseks?) - kas Hariton või Esrail või ikkagi biograaf (sest kes siis ikkagi jutustab… ja millest). Ja no muidugi Haritoni tütar Anna ja isa pakutud müstiline pulmakuupäev!

Filimonovi tänuväärne teene lugejatele on see, et kirjanduslike krutskite kõrval (milleks Dostojevskiga piirduda, eksole) on ta loonud eneseiroonilise ja fiktiivse Tallinna (ja Narva) üheksakümnendate maailma. Immigrandid küll, aga ikkagi boheemlased! Ja no inimesed ka. Teose soojenduseks võiks olla Wiedemanni seitsmekümnendate nägemused, mis on küll vähe teistsugusest ooperist, aga ikkagi… samamoodi alternatiivne! Ja nagu nüüdseks selgunud, eks see Tallinn ole üks kultuuri ummiktee ja konnatiik. Jne.

„Ühesõnaga, olgu mis siin ikka ennast õigustada. Ütleme ühe korra ja peame seda silmas ka tulevikus. Antud uurimus tugineb faktidele, sellistele, mida õnnestus kokku saada. Kirjalike allikate ja suuliste tunnistuste kujul. Autoripoolset juurdemõtlemist pole peaaegu toimunud, aga kui kuskil pajatuse käigus selliseid hetki esinebki, siis on need alati kas Haritoni sõprade või tema lastega kooskõlastatud. Sagedamini Annaga, Antoniga palju harvem. Mis on tingitud peaasjalikult sellest, et Anton ei tundnud isa tolle eluajal peaaegu üldse, kui nägigi teda, siis päris titaeas ning saab isa nii- või naasuguse käitumise tõepärasust hinnata kõigist võimalikest allikatest vähima tõenäosusega. Kõik, millega Anton sai antud kontekstis aidata, oli projitseerida olukorda iseendale, kasutades mõningast geneetilist sarnasust kirjeldatava isikuga, ja öelda, mismoodi tema ise oleks pakutud olukorras käitunud. Seegi leib, nagu öeldakse. Ühesõnaga, summeerides veel kord kõike eelpool esitatut: antud uurimus on sedavõrd faktoloogiline, kuivõrd see oli selle kirjapaneku olukorras võimalik. Muidugi oleks pidanud seda varem ütlema, võib-olla oleks pidanud jutustust sellest üldse alustama, kuid läks kuidagi nii, et omal ajal ei tulnud see pähe ja tuli nüüd, sest mõned Haritoni sõbrad, olles tutvunud antud töö üksikute osadega, hakkasid esitama eri laadi pretensioone, umbes nagu, et Hariton poleks saanud niimoodi käituda ja selline sõnakasutus ei olnud temale üldse omane või et seesugune käitumine ei sobitu kuidagi nende isiklikku Hariton Naganovi kontseptsiooni.“ (lk 117-118)

sirp
sehkendaja